Selle artikli pühendame inspireerivatele naistele, kes on muutnud maailma, murdnud standardeid ja stereotüüpe ning nihutanud naise kuvandi piire ühiskonnas. Väärtustades olevat tasub heita pilk minevikku, et mõista kui pikk tee on käidud.
Jutulõnga teeme lahti nelja legendaarse disaineriga, kes omavad ikoonilist tähendust moetööstuse karmis maailmas.

1. Coco Chanel
Moelooja, kes vabastas 1920ndatel aastatel naised korsetist, revolutsioneeris moetööstust ja naistemoodi kaotades toretsevad rüüžid-sitsid-satsid, muutes lõigete jooned sirgjooneliseks ning andes liikumisvabadust läbi mugavate lõigete ja tekstiilivalikute. Ühtlasi muutis Coco Chanel püksid šikiks täienduseks naiste riidekapis. Mood muutus kantavamaks, funktsionaalsemaks ning stiilses võtmes maskuliinsemaks. Täna tundub see justkui iseenesest mõistetav, et saame kanda pükse ning hingata korsetivabalt, kuid vähem kui sajand tagasi ei osatud sellest isegi unistada. 

2. Claire McCardell
Esimene Ameerika moelooja, kes pälvis globaalse tuntuse ning kelle loomingu taga seisev filosoofia oli väga pragmaatiline olles seotud II maailmasõja ja Suure depressiooni ajal toimunud ühiskonnamuudatustega. Naised ei olnud enam lihtsalt kodu hoidjad, naised astusid välja selle nimel, millesse nad uskusid – oma väärtuste, oma pere, oma riigi, oma rahva. McCardelli loomingu lohvakamad vormid sümboliseerisid vabadust ning tekstiilivalikud olukorda majanduses. McCardelli töö andis võimaluse naistele valida ja vastanduda prantslaslikule kõrgmoele jäädes siiski stiilseks.

3. Donna Karan
Donna Karan on hilisema aja disainer, kelle loomingut võib seostada teise laine feminismiga – 80ndateks hakkas pead tõstma nö karjäärinaise kuvand. Naised nõudsid võrdseid töötingimusi, nende ambitsioonikus ja töökus olid võrdväärsed meeste omaga ning nende garderoob vajas vastavat muudatust. Donna Karan andis 80ndate karjäärinaistele võimaluse olla naiselik ja maskuliine üheaegselt.

4. Miuccia Prada
“The ugly chick” kuvandi pioneer. Nii nagu kunst, nii käib ka mood kaasas ühiskonnas toimuvate muudatustega. 80ndatel hakati aina enam rääkima võrdõiguslikkusest ning see ärkamine ühiskonnas tõi kaasa ka muudatused moes. Lisaks karjäärile tõusis päevakorda ilu küsimus – räägiti kaunist, koledast, tradistioonilisest, ebatraditsioonilisest. Miuccia Prada looming rääkis lugusid naistest, mitte moest. See poliitikateaduste doktor ja vasakpoolne feminist näitas, et moetööstus ei pea koosnema klassikalisest ilust ning kommunikeeris sõnumit, et ilu peitub ebatäiustes.

“When I started, fashion was the worst place to be if you were a leftist feminist. It was horrid. I had a prejudice, yes, I always had a problem with it. I suppose I felt guilty not to be doing something more important, more political. So in a way I am trying to use the company for these other activities.”
She later added, “I’m not interested in the silhouette and I’m not able to draw. It’s complicated. I am trying to work out which images of the female I want to analyze. I’m not really interested in clothes or style.”
– Miuccia Prada to The Telegraph

Photo: Mikale Jansson; Stylist: Karl Templer; Photo source>