Anna Pärnoja on laulja ja laulukirjutaja, keda iseloomustaksid kõige paremini sõnad ürgnaiselik, siiras ja tundeelamuslik. Mõneks ajaks oli Anna isikliku loomingu kirjutamise pausile pannud, esitades pigem teiste loodud lugusid. Olles just nimelt jutuvestja, meedium ja tehes seda täiest hingest ja südamest. Loomulikult ka tänaseni. Siiski, praegusel ajal salvestab peategelanna uut materjali, võttes taas kätte kitarri ja pliiatsi. Katsetades ja väljendades fragmente oma isiklikest sündmustest ja kogemustest läbi teksti ning instrumentaali. Just tema päritollu, sisemaailma ja uude loomingusse täna piilumegi. Lisaks jäädvustasime Anna hingeilu ja naiseliku sära fotole. Loovidee ehitasime kevadise helguse ja õite ümber. Tutvu Anna Pärnoja maailmaga!

Anna, räägi lähemalt kes oled ja kust tuled?
Olen pärit Keilast ning muusika on mu elu loomulik osa olnud päris pisikesest peale. Mu vanemad on mõlemad väga muusikalembesed – isa tõeline melomaan, ema tantsuõpetaja, kelle töös muusika samuti keskseks osaks. Mäletan, kuidas kuulasin järjest isa vinüüle, kõrvaklapid peas ja süda rõõmus. Aga kes ma täna olen? Inimene, naine, ema, tütar, õde, sõber, muusik ja nii edasi. Ühe inimese sisse mahub õnneks väga palju ja selle kõige põimumine teebki minust Anna.

Aga minnes täpsemaks, kuidas muusika Sinu ellu tekkis ning eluteele püsima jäi?
Klassikaline vastus on, et olen laulnud alates lasteaiast. Teises klassis otsustasin ise, et tahan minna muusikakooli, et õppida klaverit. Tol ajal olin juba 8 aastane ja mulle öeldi, et klaverimängu alustamiseks olen liiga vana. Tahe oli suur ja valisin siis võimaliku variandi – plokkflöödi. Muusikakoolis käisingi vaid kaks aastat. Siis otsustasin, et ikkagi tantsimine on see, millega rohkem tegeleda tahan. Samuti oli mul tekkinud kohutav esinemise kartus ning üksi teiste ees pilli mängida oli minu jaoks väga ränk katsumus. Sama tundsin ma ka lauldes. Õnneks juhtus nii, et põhikoolis sai muusikaõpetajaks hästi tore noor naine, kelle suhtumine muusikasse oli hoopis teistsugune, kui enne teiste õpetajate puhul näinud olin. Sealt algaski vaikselt see päris huvi ja soov muusikaga tegeleda. Tema julgustas mind ka ise muusikat kirjutama ning hakkasin iseseisvalt kitarri õppima. Selle õpetaja ümber koondus väike grupeering noori, kes me kõik ühel või teisel moel koos bändi tegema hakkasime.

Sealt kasvas välja teadmine, et muusika ei pea olema võistlus, vaid koostöö ja looming, et väljendada seda, mis endale oluline. Siis sain aru, et saan laulda seda, mis mul hinge helisema paneb.

Aga kuidas tekkis maast madalast huvi laulmise vastu?
Kindlasti on esmaseks mõjutajaks see, et olen pärit perest, kus hästi palju muusikat kuulati. See andis mulle ellu kaasa tunde, et muusikas on peidus midagi erilist ja et ma tahan seda avastada. Käisin algkoolis muusika kallakuga klassis. Tore lugu on muidugi see, et sisseastumiskatsetel ei teinud ma ühtegi piiksu. Ema tahtis häbi pärast maa alla vajuda, kui õpetajat kurjalt põrnitsesin ja keeldusin suud lahti tegemast. Mind võeti siiski vastu, sest tegelikult nad teadsid, et olin lasteaias ikkagi tubli laululaps olnud.

Läksid peale gümnaasiumi G. Otsa nim. muusikakooli. Kuidas Sind Otsa kool mõjutas?
Kõige olulisemaks peangi neid inimesi, kellega koolis tutvusin. Mõttekaaslased ja muusikud, kellega siiani ühine keel ning kellega on alati hea koos laval olla.

Muusikalises mõttes oli kool kindlasti otsingute aeg. Kui vahetult enne kooli astumist kirjutasin vaikselt kitarril lugusid ja tundsin sellest rõõmu, siis koolis see kuidagi kadus. See, mis ma tegin hakkas mulle tunduma liiga lihtsa ja tähtsusetuna.

Sealne rõhuasetus oli tollel hetkel mujal. Proovisin sammu pidada sellega, mida õppekava ette nägi. Tahtsingi väga seda kõike teha, mida kool pakkus, kuid taustal oli ikkagi pidevalt suur ebakindlus. Näiteks teadsid salaja kõik, et need keda kooli bigband’i laulma kutsutakse on “head lauljad”, mina aga sinna kohe ei kuulunud ja selle tundega oli raske olla. Mingit sorti avanemine toimus alles neljandal kursusel olles. Oma õpetaja Mare Väljatagale olen väga tänulik selle aja eest, mil ta mind juhendas. Minuga võis kohati keeruline olla, sest mulle oli väga raske tunnis laulmiseks lugusid leida. Otsisin alati just seda õiget ja ei tahtnud laulda asju lihtsalt seetõttu, et peaks või kellelegi teisele meeldib. Aga mulle tundub, et Mare mõistis mind ja see on õpetaja-õpilase suhtes üks olulisemaid asju.

Ometi on Sind nii mitmeski artiklis ja avalikus elus nimetatud “džässlauljaks”…
See džässi laulja tiitel hakkas kõlama ilmselt siis, kui andsin kontserte koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Sel perioodil lindistasime ka koos plaadi, mis on siiani see üks ja ainus plaat, mille ma teinud olen. Ja see oli 10 aastat tagasi. Džässlauljaks nimetamist pean tegelikult ikkagi heaks asjaks ja mulle meeldib, et saan džässi tuules teha erinevaid asju.

Mainisid, et Sul oli lapsepõlves raske esineda. Kuidas Sul lavanärviga tänaseks päevaks lood on?
Tavaelus pigem pelgan inimesi ja olen introvert.

Inimeste ette minek seab mind niivõrd õrna positsiooni. Lähen lavale alati väga alandlikust kohast enda sees. Muud moodi samas ka ei saa, miski tõmbab mind lavale. Tunne, et tahan muusikute ja publikuga koos midagi luua ning vahetada.

Iga kogemusega on esinemine aina lihtsam. Eks adrenaliin ikka tekib, kuid aastatega on see närv muutunud. Ebakindlus ja suur enesekriitika käib minuga siiani kaasas, aga proovin endaga aina leebem olla.

Kas laulmine on olnud Sinu põhitöö?
Olen õnnelik öeldes, et laulmine on minu töö ning see on siiani mind ka toitnud. Aga sellest isegi olulisem on seal juures just see töö, mida teen iseendaga – muusikat luues ja vahendades.

Mis Sinu loomet kõige enam tänasel päeval mõjutab? Kas argipäev või midagi muud?
Olen pidevalt mõjutatud kõigest, mis mu ümber toimub. Olen saanud elada väga kirevat elu – tundnud suurt hingevalu, suurt armastust, kurbust, pettumust, õnne, viha. Seda kõike endast läbi lastes on hing koguaeg kasvanud.

Kõige huvitavam ongi just see, kuidas inimesena arened ja õpid. Kuidas minevik saab pidevalt uusi tähendusi, sest oskus möödunut analüüsida ja mõista aina kasvab. Kõik muutub, ka see, mis on olnud. Praegu korrastangi enda mõtteid ja proovin olulisemad rääkimata lood enda jaoks kuidagi muusikasse talletada.

Kuidas end lauljana iseloomustaksid?
Olen seda usku, et loomulikult peavad olema oskused oma kunsti tegemiseks, aga olulisim on sealjuures inimesena arenemise aspekt; kui arenen inimesena, siis see kajastub ka loomingus, minu hääles ja selles kuidas seda kasutan. Ma ei ole vokalist, kes oleks tohutult tehniline ja selles mõtte universaalne, et igast võimalikust olukorrast puhtalt oma võimete tõttu läbi läheks. Seetõttu on mul olnud alati veidi ebamugav olla bäkilaulja rollis, sest see eeldab laulmise mõttes mingit teistsugust kvaliteeti ja kindlust. Olen kaugel perfektsusest, aga kui midagi teen, siis teen seda läbi enese. Ja hääl tuleb tundega kaasa.

Oled seni laulnud pigem teiste poolt kirjutatud tekste. Kas sellel on suur vahe – laulda enda omi või kellegi teise loodut?
Lood, mida olen esitamiseks valinud on minus alati puudutanud tunnet, mida parasjagu olen tahtnud endast välja saada. Minu jaoks on olnud alati tähtsaim sõnum, mida laul kannab – kas siis otseselt ja sõna-sõnalt või läbi minu enda tähenduse, mis loole omistan.

Paljud mõistavad mind kindlasti hukka, seal hulgas kohati ka mina ise, et mis laulja ma olen, kui mul pole esitamiseks olnud oma loomingut. Siis mõtlen jälle, et mulle väga meeldivad erinevad lood ning neid lugusid jutustada. Sel puhul olengi hoopis meedium ning jutuvestja. Kuidagi läks nii, et jätsin mingil hetkel muusika kirjutamise katki. Nüüd võtsin lõnga justkui uuesti üles ja püüan ennast läbi selle taas leida.

Saan praegu läbi kirjutamise aru, et enda lugude tegemine on teraapiline protsess ja minu jaoks kohutavalt emotsionaalne. Laval kohtlen siiski kõiki lugusid võrdväärselt ja tahan neid vääriliselt edastada.

Üks asi on ise luua või edastada, kuid milline muusika Sulle kuulamiseks meeldib?
Läbi elu on mind saatnud Sade muusika ja pean temast artistina lõputult lugu. Meil oli kodus Sade “Love Deluxe” kassett, mida ma ikka ja jälle kuulasin. Olin siis umbes 10 aastane ja Sade näol oli ilmselt tegu esimene iseseisva muusikavalikuga. Põhikoolis sai mu suureks armastuseks hiphop ja räpp muusika. See on samuti suund, mis mind tänaseni kõnetab. Eriti vanakooli räpp – Hieroglyphics, Souls of Mischief, Del, Tribe Called Quest. Esimene mind mõjutanud džässiplaat oli Hedvig Hansoni ja Basic Concept’i “Love For Sale”. Siis vist mõistsin, et tahaksin ise laulda ja seda sorti muusikat katsetada. Üheks suureks lemmikuks on ka Feist. Tema muusikaline keel läheb mulle väga korda, tundlikkus ja nüansirikkus. Selle aasta absoluutne lemmik on Maria Fausti ja Kira Skovi album “In The Beginning” – selle sees on päris elu, energia, müstika, valu. See puudutab mind väga.

Tahaks veel Sinu taustast teada. Kuulusid näiteks kollektiivi Unna Torm ning oled esinenud ka Tõnu Naissoo ansambliga. Samuti esinenud laval oma abikaasa ja partneri Erki Pärnoja kõrval, kuid jagad ehk veel mõne fakti?
Kõige esineme projekt oli Rulers of the Deep’i “Next Evolution” albumil osalemine, aasta oli siis 2006. Ka nende teisel albumil “Ready To Go Overground” laulsin ühe loo. Sama tiimi produktsiooniga valmis 2009. aastal Birgit Õigemeele album “Moondujad”, kus olin üks lugude kaasautoritest ning laulsin plaadile taustavokaale. Samal aastal ilmus ka Anna Põldvee ja Tõnu Naissoo kvarteti plaat “Kui tahad olla hea”. Minu häält kuuleb veel Röövel Ööbiku “Ringrada” paadil, mõnes Cool D loos ning paaris räpiprojektis veel. Siia vahele on mahtunud ka laulmine ansambis Elletuse ning Vaike Esmapäev. Üheks oluliseks etapiks oli aeg, kui tegime Erki Pärnoja, Peedu Kassi ja Kaspar Kallustega indie’likku bändi nimega Blush Blush. Tunnen, et see oli aeg, mil hakkasin lauljana vaikselt enda häält leidma. Tegime küll mõned salvestused, kuid kahjuks jäi bänditegemine eraelulistel põhjustel tol hetkel katki.
Olen kaasa teinud ka mõnes muusikalis. Georg Malviuse lavastatud muusikaliga “Hair” tuuritasin Euroopas ning sama lavastaja “Evita” etendus teater Vanemuises. Nukuteatris õnnestus mul kaasa lüüa ühes imelises tükis nimega “Kevadine ärkamine”.

Millega antud hetkel tegeled? Ka olevikku tahaksime piiluda.
Ütlesin kõva häälega välja, et ma tõesti teen nüüd plaati ning uut materjali, et see mulle endale ka reaalsemaks saaks. See on kohutavalt põnev protsess ja see, mida ma täpsemalt muusikaliselt otsin on pidevas muutuses. Alustasin vaikselt koos Kostja Tsõbulevskiga ideede vahetamist ning sellest sündis üks imeilus lugu “Lilledes”, mida ma Jazzkaare kontserdil kindlasti esitan ning mis üsna pea kuulamiseks avalik. Praegu teengi bändiga proove ning lõpetan veel pooleliolevaid lugusid, et ikka ka päris enda seest tulnud asju esitada.

Räägi lähemalt oma albumist – kas on läbilõige Su enda elust või pigem fiktiivne narratiiv?

See saab olema ilmselt vaade minu ellu, mingit sorti kokkuvõte läbivatest joontest mu elus. Üsna sügavaid asju on selles protsessis pinnale kerkinud ja tajun, et muud moodi ei tahagi enam, kui ikka ainult enda seest seda tõde otsida.

Kas kirjutad ise ka instrumentaalid?
Mulle tundub, et aina rohkem liigun selles suunas, jah. Võtsin kitarri uuesti kätte ja ei pelga katsetada. Muusikaliselt on taustajõududeks muidugi teisi ka – põhiliselt Erki, aga ka Kostja ja kogu minu bänd.

Milline Sa oma uues loomingus oled – kas pigem ikka omas mahlas või oled võtnud omaks mõne karakteri?
Pigem olen ikka täiesti mina ise. Erinevaid stiile või lugusid lauldes avalduvad minus küll erinevad küljed, aga need ei ole teadlikult konstrueeritud. Kostüümi-draama ala Roisin Murphy mind küll väga paelub, kuid tunnen ennast endana kõige paremini. Väga lihtsas kestas. Uhked asjad ei käi minuga kokku. Mis aga muidugi ei tähenda, et seda kunagi teha ei võiks. See on mingis mõttes ka suur vabadus, kui saad piire katsetada ja lubada endale natuke hullust. Ja hullust on mu sees tegelikult küll. Ehk teeb Anna Kaneelina kunagi midagi sellist.

Oled pigem lava-, kui stuudioinimene?

Hingelähedasem on kindlasti laval esinemine. Just see aspekt, et kõik toimub sel hetkel, energia liigub ja kõik on ühises loomises. Sa ei tea kunagi täpselt, kuhu üks või teine pala lõpus välja jõuab. Alati on midagi kordumatut.

Tahaksin enda uued asjad kuidagi nii salvestada, et palju on koos mängimist ja elu. Et ma ei ole see viimane, kes juba olemaslevatele põhjadele oma laulu peale teeb.

Rääkides laividest, Sind ootavad taaskord ees ülesastumised festivalil Jazzkaar. Mitu korda Jazzkaarel esinenud oled?
Olen Jazzkaarel üles astunud kokku kuuel korral. Kahel korral koos Tõnu Naissoo kvartetiga, ansambel Elletusega, galal “Jazzis ainult tüdrukud” ning kaks kontserti olen andnud ka koos Erki Pärnojaga. 2018. aasta kevadine kontsert on aga esmakordselt päris minu enda nimega. Olen tohutult tänulik, et saan olla osa sellest, millest ise nii väga lugu pean.

On Sul mõni säravaim hetk meeles, mis Jazzkaarega seostuks?
Minu jaoks üks märgilisema tähendusega kontserte oli 2012. aasta kevadel toimunud kontsert “Jazzis ainult tüdrukud”. Olin sellel perioodil eraeluliselt väga raskes kohas. Lood, mida laulsin peegeldasid ning kandsid kogu seda tunnet, mis oli olnud mu osaks juba mõnda aega. Teisalt tundsin ennast lauljana väga ebakindlalt. Ei uskunud, et mu koht oleks kõigi nende teiste vägevate lauljate kõrval. Peale esitust, lavalt maha astudes, valgusid mulle pisarad silma – ühelt poolt seetõttu, mida emotsionaalselt laval kogesin, teisalt hakkasin ennast kohe kritiseerima erinevate soorituslike eksimuste eest. Mulle tundus, et olin nüüd lõplikult tõestanud, et ma ei ole vääriline laval olema. Milleks ma aga valmis ei olnud, oli see, kuidas publik seda kõike tajus ja vastu võttis. Seisin akside vahel ja kuulsin, et aplaus ei vaibugi. Olin tõesti jahmunud ning läksin veel kord publiku ette neid kummardades tänama. Mulle tundub, et tänu sellele kogemusele hakkasin ennast artistina rohkem usaldama. Kui lubad endal laval olla kõige ausam sina, siis see just ongi kõige õigem koht, kust muusikat teha. Ja tehnilne perfektsus ei olegi alati see kõige olulisem asi.

Mida Sinu selleaastased Jazzkaare ülesastumised endast kujutavad?
20. aprillil tuli Jazzkaarel esitlusele Erki Pärnoja muusikaline suurteoses “Saja Lugu”. Olin üks muusikutest, kes seda ette kandis. Seal oli minu osaks vokaliiside laulmine ning mõningad osad klahvpillil.
Minu enda kontsert, mis toimub 28. aprill Punases Majas, saab olema sellest midagi täiesti erinevat. Bändi kuuluvad mu head sõbrad Joel-Rasmus Remmel, Erki Pärnoja, Peedu Kass ja Ahto Abner. Muusikud, kes jagavad minuga sarnast tunnetust ning arusaamist.  See tuleb minu jaoks väga isikliku tähendusega kontsert, sest laulan esmakordselt ka oma loomingut. Sekka koostöös sündinud lugusid. Sellest tuleb üks eklektiline segu 
kõigest sellest, mis ma ise olen.

Keda Jazzkaarele kuulama minna soovitaksid?
Tahaksin ise väga minna pianist Nik Bärtschi kuulama. Avastasin ta artistina läbi ühe tema loo “Modul 42”, mida siis korduses aina kuulasin ja kuulasin. Mingi tumedus on selles muusikas ja just see mind paelub. Ja Marie Vaiglat sooviksin ja soovitaksin samuti kuulama minna!

Tutvu ka plaadiarvustusega Anna Kaneelina debüütalbumile “Anna Kaneelina”:
“Anna Kaneelina – album lootusrikastele romantikutele”

28. aprillil esineb Anna oma bändiga Jazzkaar 2018 raames.

Kuula Anna ja Erki Pärnoja 2016. aasta kontsert-salvestust:
https://goo.gl/uHtX1v

Tutvu pildistamise moodboard’iga. Loe pildistamise telgitagustest.

Fotograaf: SADU Photography

Häppeningi tiim:
Intervjuu/pildistamise assistent: Sandra Leushina
Loovjuht/stilist: Kaisa Tooming
Stilistika assistent: Kristin Liias
MUA by Liisa Tooming (Ilustuudio Mimoos)

Aitäh: TALI disainipoodStuudio 35

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.