Stella Raudsepp
Miljardid on erakordne muusikaline kooslus silmapaistvatest Eesti muusikutest – Marten Kuningas, Raul Ojamaa, Peedu Kass ja Kristjan Kallas. Nad on neli kaasaja virtuoosi, kel õnnestus enesele üllatuslikult albumiga “Kunagi läänes” vallutada kodumaise muusika nautlejate südamed ja haarata nad hüpnotiseeritult kaasa maheda roki rännakule, mis hekseldab esimese maailma üksildustunde, sõltuvussuhete, otsingute ning ajastule omaste maneeride vahet. Kuigi on tegu bändiga, mille iga liige väärib mitut eraldiseisvat intervjuud, siis sel korral oli mul au tutvuda Marteni, Rauli ja Kristjaniga. Kutsun Sind kaasa muhedale ja vahetule jutuajamisele Miljarditega!
Kuidas sai teie muusikaline tee alguse lapsepõlves?
MARTEN: Kuniks mina mäletan, siis olen alati muusikat kuulanud eeskätt tänu sellele, et minu vanem vend on kõva musafanatt. Tal on teatud sfääris lausa entsüklopeedilised teadmised. Kuulasin kõike, mida temagi. Kui tema hakkas laulma ja omi lugusid tegema, siis hakkasin mina ka. Tahtsin väga tema moodi olla. Ta oli bändis nimega Dahling, mis loodi 90ndate lõpus. Käisin igal kontserdil ja olin suurim fänn. Ma arvan, et väga suur mõju oli sellel, et kuulasin algkoolis ja isegi veel väiksemana palju plaate ja laulsin kaasa. See tekitas enese teadmata baasi. Keskkoolis hakkasin oma bändi tegema, seejärel tuli kuulus telesaade ja sealt läks omasoodu.
Kristjan, kuidas algas Sinu muusikaline teekond?
KRISTJAN: Minu isa on eluaegne muusikainimene – õpetaja muusikakoolis, tegelenud orkestrite ja erinevate bändidega. Lapsepõlves muusika koguaeg mängis, peamiselt intellektuaalne rokkmuusika, nagu Pink Floyd ja Led Zeppelin, muidugi ka ohtralt džässi, näiteks John Coltrane ja Charlie Parker. Erinevalt Martenist, kes kuulas kõike, mida ta vendki, mina seda ei teinud. Isa muusika tundus mulle imelik. Sõprade ees oli natukene piinlik.
Elasime eramajas, suvel olid kõik aknad lahti ja koguaeg muusika mängis. Mina siis käisin salaja neid aknaid kinni panemas, et sõbrad ei kuuleks, mis imelikku muusikat me kodus kuulame.
MARTEN: Siia vahele räägiks ühe seiga piinlikkusest. Kui neljandas klassis käisin, siis sõbral külas olles vaatasin ta kassette. Leidsin Pink Floyd’i “The Dark Side of The Moon” ja pakkusin, et kuulaks seda, sest see tundus hea asi. Tollal olid Eestis populaarsed sellised kooslused nagu Best B4, Code One ja 2 Quick Start. Kuulasime, imelik muusika nagu see on ja siis sõber ütles, et “pliis ära kellelegi ütle, et mulle meeldib.” (naeravad).
Tulles tagasi Kristjani juurde…
KRISTJAN: Kuna isa töötas muusikakoolis, siis mind taheti ka sinna õppima panna, aga kuna minuga samal tänaval elanud lapsepõlve esimesi sõpru, Renee Paesalu, käis juba muusikakoolis ja iga kord koju tulles kirus, kui paha ja vastik see on, siis ütlesin isale, et mitte mingil juhul ei lähe mina muusikakooli. Võisin olla tollal seitsmene, aga keeldusin kategooriliselt.
Ühel õhtul nägin, et isa kaugelt tuleb mingi kast kaasas. Kuna meil kodus olid pea kõik pillid olemas, siis teadsin vaadata, et ahhaa, saksofoni kast. Mäletan, et koduõpe kestis umbes nädal aega, ma ei võtnud üldse tuld ja sinnapaika see jäi. Veidi aega läks mööda, kui isa ohkas ja küsis, et mis pilli ma mängida tahaksin. Toa nurgas oli kollane trummikomplekt, mida ma varem polnud täheldanud. Hakkasingi regulaarselt vähemalt tund päevas harjutama. Algul oli lõbus, aga suveajal polnud midagi nii toredat, sest enne harjutamist õue ei saanud. Mõnikord ka läbi pisarate. Pärast suve ja kevadet õppimist sain sügisel muusikakooli orkestrisse.
Olin vast 14-15, kui sain palgalisse linna orkestrisse, seega sain üsna varakult tasustatud muusikutööle. Kord võttis isa mind kaasa Põltsamaal toimuvasse puhkpilli ja löökpilli suvelaagrisse. Seal kohtusin esmakordselt professionaalsete muusikutega. Õpetajad olid ERSOst, Estoniast ja igalt poolt mujalt. See oli väga inspireeriv ja silmi avav. Õpetaja sealt laagrist, Vambola Krigul küsis, et mis on minu edasised plaanid. Vastasin, et Otsa kooli pop-džäss osakond, mispeale ta vastas: “Mis pop-džäss, mine ikka klassikat!” Mina noore poisina mõtlesin, et lihtsalt andke ükskõik mida ja vahet pole, lähen siis klassikat. Enne Otsa kooli õppisingi esimese loo ksülofonil selgeks, võtsin aasta solfedžo eratunde ja õnnestuski Otsa kooli klassika osakonda sisse saada.
RAUL: Minu esimene kokkupuude muusikaga oli puhas juhus. Minu onu on Estonia ooperiteatri trompetist. Suviti veetsin palju aega Võrumaal vanavanemate juures. Onu oli alati seal ja harjutas. Mäletan ähmaselt, et mulle see trompetivärk meeldis, käisin vahepeal pilli rottimas ja puhusin sellest isegi oma esimese noodi välja. Kui veel Elvas elasime, oli meil uhke laenu eest ostetud muusikakeskus ja kolme CD-ga komplekt, millest ühe peal oli Manowari “Kings of Metal”, mis mulle retsilt meeldis. Väiksena kuulasin seda väga palju ja mängisin õhukitarri. Minu muusikamaitse tuligi kasuisa poolt – Soundgarden, Chris Cornell, Audioslave, Rage Against the Machine. Pilli hakkasin mängima kaheksandas klassis. Võtsin pilli korra kätte ja plinnisin. Keskkoolis tuli idee, et hakkan päriselt mängima. Kuulasin tollal palju Red Hot Chili Peppers’it, mille kitarrist John Frusciante oli keskkooli ajal minu spirituaalne juht.
Ja siis järsku tekkis Miljardid. Kuidas teil bänd kokku tuli?
RAUL: Robin Juhkental on põhiline “süüdlane”.
MARTEN: Jah, mul oli kitarrist puudu, kellega “Janu” salvestada. Sattusin Robiniga ühel peol Sinilinnus rääkima ja ta osutas Raulile. Raul tuli proovi ja sellest ajast peale koosseisud on muutunud, inimesed on tulnud ja läinud aga meie oleme jäänud. Teist plaati “Praktiline mees” hakkasime Rauliga kahekesi salvestama. Poole pealt liitusid Kristjan ja Peedu. Plaat “Praktiline mees” tuli välja, andsime esitluskontsertid ja seejärel läksime Rauliga üheksaks kuuks Berliini. Algselt pidime olema seal kolm aastat, aga sellest ei tulnud midagi välja ja tulime tagasi. Kristjan ja Peedu olid ootel terve aja, aga ikkagi oli tunne, et peaksime midagi koos tegema.
Panin ette, et teeme bändi. Raul ütles selgelt, et tema ei taha mingile tüübile taustkitarri mängida. Mõtlesin, et teeme siis bändi, teeme Miljardeid. Kõik olid kohe nõus.
Kust tuli nimi Miljardid?
MARTEN: Nimi oli kohe olemas. Kunagi lühikest aega eksisteeris bänd nimega Miljardid, millest keegi ei tea. Andsime ühe laivi Genialistide klubis. Tollal veel toimis Leegitsev Sidrun, aga kui bassimees Rasmus Toompere oli sõjaväes, tahtsin bändi edasi teha ja Rasmuse asemel tuli Lauri Randveer muusikakollektiivist Tartu Popi ja Roki Instituut meile bassi mängima. Mõtlesin, et kuigi esimene koosseis välja ei vedanud, siis tuleb sellele nimele anda sellele teine võimalus. Sellega läks ka natukene aega, sest praeguse Miljardite start oli valulik ja pikk.
Mis takistuseks sai? Arusaam ühisest žanrikeelest?
RAUL: Ühest küljest see, aga…
MARTEN: Natuke ka see, kelle pilli järgi mängida ja kuidas saada need kokku kõlama.
RAUL: Pärast Saksamaad läks meie muusika elektroonilisemaks. Kui enne tegime lihtsat vanakooli rokkmuusikat – mängisime olemasolevaid partiisid väikeste variatsioonidega, siis pärast Berliini tekkis mul kinnisidee, et bänd vajab süntekat ja jutumärkides modernsust, et luua huvitav kõlapilt.
MARTEN: Esimene katsetus oligi laul “Mister Please”, milles on väga sügavalt rakendatud Berliini mõjutusi.
See jäi teie ainsaks ingliskeelseks lauluks…
RAUL: Ka need käärid olid pidevalt. Mul oli idee, et Marten võiks inglise keeles laulda.
MARTEN: “Mister Please” sündis nii, et Raulil oli vaja kooli lõputööd ja ta ütles mulle, et ma laulaks midagi inglise keeles. Mõtlesime sel hetkel, et äkki teemegi siis nii, aga Eestis eestlastele…
RAUL: Meil polnud sihti. Me ei saanud pikalt n-ö samale lehele. Marteniga olime Saksamaal ühes korteris pikalt olnud ninapidi koos ja mingi hetk me enam liiga hästi läbi ei saanud. Oli palju paksu verd.
MARTEN: “Mister Please’i” ja “Allaniga” mõlemaga läks pool aastat. Tempo oli aeglane. Aga siis pöördus Peedu Toomas Olljumi poole.
Kas esimese albumi järel ootasite sellist edu, nagu see tuli?
RAUL: Ei oodanud, tegemisprotsess oli üle kivide-kändude, nautimist polnud.
KRISTJAN: Lindistamise perioodil oli minul ja Martenil laps sündimas. Peedu oli kuskil mägedes omadega.
RAUL: Siis Toomas Olljum sai meile plaadidiili ning pani korraliku deadline’i lindistamisele. Palju loo kirjutamist toimus stuudios, sest lood lihtsalt polnud valmis. Näiteks lugu “Vilkuvad kollased”, olime Kristjani ja plaadi kaasprodutsent Kaarel Tamraga stuudios ning mõtlesime loo vormi välja. Kogu aeg oli tunne, et kõik läheb pekki. Teisalt, selles oli mingi hea pingemoment ka.
KRISTJAN: Mäletan õhtut, kui olime stuudios ja läksime Rauliga korra õue. Raul ohkas, et vist ikka ei tule see, mis lootsime. Ütlesin talle, et rahu, rahu, küll kõik paika loksub. Teine hetk, mida mäletan oli see, kui Universali kontoris toimus esmakordne albumi kuulamine. Minu meelest polnud seal ühtegi hittsinglit. See oli täielik üllatus, kui väga neile album meeldis.
Arvasin, et tuleb hea album, aga et nii hea, mis läheb paljudele korda ja kõnetab, seda ma ei mõelnud kordagi.
Mis te ise arvate, mis teie muusika juures nii väga sümpatiseerib Eesti rahvale?
KRISTJAN: Arvan, et tekstid, sõnad ja teemad antud ajahetkes.
RAUL: Ilmselt see, kuidas me kõik kokku kõlama panime. Mulle meeldis Kaspar Viilupi plaadiarvustus, kus ta mainis, et meil on palju mõjutusi lääne ja briti muusikat, samas sõnad on omased Eesti kultuuriruumile. Meie juured on siin ja metatasemel olime bändiga arutanud seda tüüpi iseenda aktsepteerimist.
KRISTJAN: Muusikud sageli püüavad lendu tõusta ja püüelda mingisuguste stambi poole, aga juured kaovad ära nii.
RAUL:
Püüeldakse läänelikkuse poole, aga unustatakse, et meie trump on eripära, mitte see, et miljoni inimesega riigis püüab kamp inimesi olla ameeriklased. Meil pole sellist kultuuri nagu seal. Meil ongi täiesti oma hübriid. Pole mõtet üks-ühele järgi teha, sest see ei kesta, jätab distanseeritud ja õõnsa mulje.
Tulles teie žanrimääratluse juurde. Olete kirjeldanud Miljardite muusikat kui eneseirooniaga esorokk. Milles see väljendub?
RAUL: Näiteks selles, et kui salvestasime Käsmus “Olendeid”, siis tajusime, et see lugu on eriti ajuvaba ja naljakas, teisest küljest ilus ja läheb väga korda. Selles peitubki eneseiroonia. Meie muusikas on britilikku huumorit, selline pidev enesele puidu alla panemine. Kerge paatoslikkuse allergia.
KRISTJAN: Meie sõnades on tugev õpetlik noot ennekõike meie enda kohta ja samas viskame nalja endi üle. Meil on paatos, aga teise koha peal.
MARTEN: Ma ei pelga üldse paatost, aga meil on ka mõnus juustusus.
Kui lüürikast rääkida, siis olete üks väheseid bände, kes ei kirjuta äraleierdatult armastusest. Pakute värskust, mõtestades lahti ümbritsevat elu. Kas see on taotluslik valik?
MARTEN:
Mina otsisin plaadiga “Kunagi läänes” ühisosa meie kõigi lugudest. Seda, mis meid ühendab ja liidab.
KRISTJAN: Mõned sõnad on ka omavahelisest naljatamisest sündinud, näiteks sõitsime Marteniga taiji laagrisse ja hakkasime laulma: “Kuniks on rütm, seniks on elu,” millest sai osa “Olenditest”.
Teie looming on vastanduv – kohati meditatiivne teisalt ärksat mõttetööd ärgitav. Mis on võti sellise muusika loomisel?
MARTEN: See tuleb paratamatult bändist endast. Kõigil on omad tõmbaja-tõukaja vastastikused jõud mängus. Kui varem rääkisin Miljardite pikast ja raskest minema saamisest, siis tegelikult oli see väga vajalik õpiprotsess, et õppida tundma teineteise jõude.
RAUL: Meil on kõigil väga tugev arvamus, mistõttu võiksime lihtsalt laiali minna, aga kui õpid aru saama, et oleme ühise asja eest väljas, siis tekib kokku momentum – hea pinge, mis kandub tervikuna üle loomingusse. Näiteks, kui Marteniga kahekesi tegime muusikat, siis nimelt panin natuke tümmima biidi alla selleks, et tekiks huvitav lisadimensioon Marteni hõljuvale olekule.
Tulles teie muusikaliste mõjutuste juurde, siis pole saladus, et Martenile imponeerib David Bowie looming ning kogu Miljardite koosseis on Bowie tribüüte kaasa mänginud. Kas võib Bowiet nimetada teie kõigi muusikalise arengu iidoliks?
RAUL: Bowie’ga tutvusime peamiselt läbi selle projekti.
KRISTJAN: Nõustun, projekti käigus süvenesin üha enam ta loomingusse. Üks asi on kuulata, hoopis teine aga seda mängima õppida.
Mida teise artisti loomingu mängimine annab?
RAUL: Mängides lugu, milles on teatud emotsioon väga hästi edasi antud, mõistad, kuidas see muusik on tehnilise ja sisulise poolega selle emotsiooni muusikasse üle kandnud. Kidrameeste puhul on teiste soolode ja lugude õppimine põhiasi. Näiteks avastad, kuidas teine artist lahendas loo ühenduskoha ja teinekord saad seda ise kasutada. Mida rohkem muusikul tekib seda tüüpi n-ö sõnavara, seda kirjum ja omapärasem ta enda käekiri saab.
MARTEN: Üks kreisimaid projekte oli viis aastat tagasi toimunud pulm, mille jaoks tuli meil Rauliga ära õppida 80 biitlite lugu. Jõudsime neist ära mängida 56.
RAUL: Minu jaoks oli see silmiavav kogemus. Ma polnud neid varem eriti kuulanud, osa neist oli kindlasti korralik äriprojekt, aga seal oli ka palju kultuurikihti ja poppmuusika songwritingu ABC’d.
Marten, mida Sulle annab teiste loomingu laulmine?
MARTEN: Teiste loomingu laulmisega saan matkida, mida kuulen. Kui seda piisavalt teha, tekib leksikon, kust saan alati oma loomingusse elemente võtta.
Olete maininud, et teie bändi ühine unistus on avastada tuuritades Eestit. Millised veel teie ühised soovid on?
MARTEN: Minna esinema Eesti majadesse üle maailma.
RAUL: See on ainult Marteni unistus. Praegu on plaan teha teine album, korraldada järgmine tuur ja kinnitada kanda. Üks album on tehtud ja tavaline Eesti bändi taksi järgi hakkaks juba asi ära vajuma.
MARTEN:
Minu unistus selle bändiga on uute vaatenurkade ja avanemiste leidmine ning teistmoodi muusika tegemine, et oleks albumites tunnetada arengut.
Kas Miljarditelt on uut loomingut lähiajal oodata?
RAUL: Meil on plaanis aasta lõpus samast albumisessioonist 3-4 lugu avaldada, aga me ei tea veel, mis formaadis ja siis hakkame järgmist plaati kirjutama. Kui kalendrid vett peavad, siis ilmub see järgmise aasta sügisel.
Kas uus looming tõotab tulla midagi teistsugust?
MARTEN:
Arvan küll, meil on väga palju saunde, impulsse ja demosid, mida arendada. Mind paelub meie koosluse puhul, et palju potentsiaali on veel valla, mida rakendada.
RAUL: Kindlasti pole me tüübid, kes ühe kindla saundi või stiili juurde jääks. Kui keegi ütleb, et Miljardid on alternatiivroki bänd, siis lööb kohe kelluke, et selline mulje tuleb ära lõhkuda, kasvõi house’i või träppi tehes.
Esinete eesootaval nädalavahetusel Sweet Spot festivalil. Kas olete selle jaoks planeerinud miskit erilist?
KRISTJAN: Juba see on omaette eriline, et nii suurtest kõlaritest pole veel meie muusika kõlanud.
Laskem end Miljardite muusikal kanda sel reedel kell 17.15 Sweet Spot festivali B-laval!
Festival Sweet Spot toimub 27.-28. juulil Tallinnas, Kultuurikatla pargis.
Lisainfo: http://sweetspot.ee/
Fotod: Herkki Erich Merila