Kui kohtuvad ulmelised ja olmelised inspiratsiooniallikad, mis võtavad kuju läbi pühendumise ning vajaduse avastada pidevalt midagi uut, siis sünnib muusika, mille autoriks on käesoleva loo peakangelane Argo ValsTa on kitarrist ja helilooja, kes tunneb sõnadega mõtete edastamise asemel end kindlamalt instrumentaalmuusikas väljendudes. Ta ei karda vaeva näha ega vastuvoolu ujuda. Vestlesime tema järgmise ülesastumise, festivali Jazzkaar 2018 showcase-kontserti eel avameelselt karjäärivalikust, muusikutööst ning inspiratsioonist. Saagem tuttavaks!

Argo, millal Sinu muusikutee alguse sai?
Mitu algust on. Oleneb, mis mastaabis me räägime. Võib alustada sellest ajast, kui läksin 4-aastaselt Ahja lastekoori laulma või 7-aastaselt kohalikku klaveriklassi. Või kui alustasin 15-aastaselt oma esimese arvestatava bändiga. Elukutsevaliku olulisim samm oli aga TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiasse astumine.

Mis arvad, millal kuulajad teadvustasid Sind kui muusikut? Kas esimese singli “Hallitussilmad” ilmumise aegu?
Esimesed kuulajad tekkisid tolle esimese bändiga. Teistmoodi kuulajad aga siis, kui olin mõne aasta juba Viljandis olnud ning hakkasin rada7-sse postitama esimesi päris enda demosid. “Hallitussilmad” oli esimene lugu, mis jõudis rohkemate inimesteni küll. See on ikka väga oluline. Hästi õnnestunud ka.

Kas esimeste singlite lansseerimise aega jäi ka hetk, mil alustasid tööd muusikakooli õpetajana?
Jah. Õpetasin siis Põlva ja mõni aasta hiljem Ülenurme muusikakoolis kitarri. Tegelikult teen seda praegu pärast 4-aastast pausi taas. Käin 2 korda nädalas Tallinna Kesklinna Põhikoolis kitarri huviringi andmas.

Kuidas ennast mentorirollis tunned?
Kui õpetamist alustasin, siis alles kogusin enesekindlust ja teadmisi. Koos õpetamisega kasvasin ka ise. Eks see ole ka loogiline, sest enne mõtete teistele edasiandmist peab need endas selgeks tegema. Aga õpetamine ei ole lihtne. Ülesanne tundi vedada ja osaliste tähelepanu teema juures hoida on intensiivne, kuid vahepeal väga lõbus ka. Õpetajaks olemine oli minu esimene võimalus, kuidas sain (muusikast) ära elada ja oma vanematest enam mitte nii sõltuv olla. Siis sain tundma, et mu pingutus on midagi väärt ka, sest esinemistasud olid tol ajal absurdselt väikesed.

Oledki ju valinud ebapopulaarse muusiku tee. Sa oled instrumentalist.

Olen alati üsnagi sõnaaher tüüp olnud. Ei ole kunagi luuletusi ega pikki jutte märkmikku kirjutanud, aga kuidagi end väljendada olen alati tahtnud.

Niisiis on see loomulikult kujunenud ning pole võtnud vastu otsust, et nüüd ma ei laula.

Kui muusika kõrvale jätta, siis kellena võiksid veel leiba teenida?
Mu karjäärivalikud ei ole ilmaasjata sellised olnud. Kui poleks muusik, oleksin vast visuaalse väljendusega tegelev, sest enne kui otsustasin, et hoolin ikkagi kõige rohkem muusikast, siis kaalusin, et võiks minna kunsti õppima. Joonistamine mulle väga meeldib, animatsioon ka. Küllaltki läbimõtlemata on see ülejäänu, sest valisin muusikutee varakult ja surun praegu seda. See ei ole lihtne, sest selline muusika ei too kiiresti tulemusi ega tulu. Kogu instrumentaalmuusika kontseptsiooniga tegelemine vajab aega ja kannatlikkust. Küll jõuan millalgi kaugemale, kui seda praegu olen.

Mis Sind inspireerib muusikat looma?
Ma olen megasuur udupea ja unistaja, see kindlasti (naerab). Osa inspiratsioonist tekib lihtsusest ja olmelistest olukordadest. Teine pool, minu jaoks veel olulisem, on mingit sorti ebatavalisus, mida igapäevaelus naljalt ei eksisteeri ja mis asub suurema osa ajast ainult mu peas.

Ma ei taha kunagi olukordi täielikult realistlikult tunnetavaks inimeseks kujuneda.

Kas need pooled on proportsionaalselt jaotunud?
Arvan, et irratsionaalsus on mu juures võrreldamatult domineerivam (naerab).

Oled Sa mõelnud, millistele küsimustele võivad Sinu lood vastuseks olla?
Väga tore küsimus! Vahepeal mõtlen seda, et viimastel aastatel on bänditegemise kultuur natukene ära kadunud. Plaadimängimispeod on populaarseks saanud.

Samas, kui teen oma mussi ja kui usun sellesse ning see ka õnnestub, siis loodan, et minu muusikat nautivate inimeste jaoks vastab see neile küsimustele, et kõik, millel on kaalu, ei ole veel mainstream ja helide maailmas raadioformaati surutud. Et on olemas ka teistsugust mõtlemist ja toimimist.

Tulles nüüd loomeprotsessi juurde, siis muusikuna oled liikunud pigem sooloartisti suunas. Millest see tingitud on?
Ma ei saa ega taha praegu lubada seda, et teen bändi kümne inimesega. Ma ei jääks ellu.

Mängid kõik instrumendid ka üksi sisse?
Osadele meeldib oma loomerõõmu teiste muusikutega jagada, teistel on vaja teha ise nii palju kui parajasti oskab. Nii on ka minuga. Küll aga jääb mu trummitalendist väheseks selles osas, mida vajan oma lugude jaoks. Mõtted käivad kaugele (nt trummirütmide arvutis valmis progemisega), kuid nende realiseerimise jätan parema meelega andekamate instrumentalistide kanda.

Kes on meeskond Sinu sooloprojekti taga?
Eelmisest kevadest saadik olen teinud tihedat koostööd Oliver Kulpsooga, kes teeb valguskujundust. Meil on oma kontsept välja kujunenud. Siis veel visuaalkunstnikud Aljona Movko ja Kristin Pärn, kellega olen samuti käinud kontserte andmas. Valiku teen vastavalt olukorrale ning sellele, kes parasjagu hõivatud pole. Graafilise disaineri Martin Rästaga olen tegutsenud ajast, mil veel eelmist albumit koostasin. Hindan tema käekirja, kogemust ja maitset kõrgelt. Pikema aja vältel on hindamatuks toeks olnud ka Henri Roosipõld, kellega on korda saadetud palju olulist.

Kas visuaalkunstnikud on Sinuga võrdsed või on teie lavaline poole hierarhiseeritud?
Tavaliselt on selliste koosluste puhul minu meelest hierarhia paigas, aga võtan teineteist võrdsetena. Tahan kuuluda nendega kokku, teha omamoodi bändi. Minuga ei ole küll teist muusikut, kuid meil säilib mingisugune teistlaadi lavaline suhtlus.

Rääkides teistest praegustest muusikamaastikul eksisteerivatest trendidest, millest üks on ka lavalise visuaalkujunduse pealetulek, siis mis teema nende topeltsinglitega on?
See on ka hea küsimus! Olen ise ka mõelnud selle peale. Aga põhjus, miks singleid juba alates 2011. aastast sedasi välja andnud olen, on selles, et kuna teen instrumentaalmuusikat, mille sõnum ei jõua nii kergesti inimestele kohale, siis olen otsustanud pakkuda korraga natukene rohkem. Instrumentaalmuusikas on selline lähenemine võrdlemisi levinud, kuid asja eest. Sellel samal põhjusel – pakkuda rohkem sisulist väärtust.

Mida võib veel nimetada praeguste Sinu valdkonna kiirmoe trendide hulka peale visuaalide, topeltsinglite…
Kiirmoe trendid peale topeltsinglite…

Ei ütleks, et looduslähedus on päris kiirmood, aga see pole minu jaoks huvitav. Kuigi mulle maal olek ja metsas uitamine väga meeldib, ei taha seda otseselt kuvada muusikat visualiseerides. See on minu arust meil Eestis liiga teemas. Selles suhtes tahan ujuda vastuvoolu.

Mu praegusele muusikale sobib teistmoodi väljendus paremini. Kui on valida näiteks loodusläheduse vs linnamelu vahel, valin viimase.

Lisaks soolokarjäärile on lähiminevik Sulle pakkunud tööd ka Endla Teatri tantsulavastuse “Sisesosinad” muusikalise kujundajana ning Vaba Lava “Big Data” helikujundajana. Kuidas on kellegi teise heaks töötada?
See ei ole kunagi ühesugune. Mõnede inimestega on töö kulg lihtsam ja ladusam, teistega on rohkem vaja mõelda, mitte kohe intuitiivselt tegutseda. Kui teema ei ole mulle päris omane, on vaja kas mõni raamat lahti võtta või filme, dokumentaale vaadata. Mulle on alati meeldinud teha koostööd. Teeksin alati mingitele etendustele muusikat – need kogemused ja elamused on rikastavad.

Kas tellimustööd on ka iseenda proovilepanek, et kas vastad ootustele?
Enamjaolt on tellijate ootused sellised, et nad tahavad kuulda seda, mida mõtlen või arvan. Et ei ole mingit survet. Nemad tellivad mind, sest leiavad, et see, mida heliloojana mõtlen või teen, on väärtuslik. On juhtunud ka seda, kus ma ei ole vastanud mingitele ootustele, ja see on ka okei. Enamjaolt saab aga neid tööotsi siis, kui teha oma asja esiteks väga hästi, ja teiseks kui oled avatud suhtleja. Võid olla suurepärane muusik, aga kui sul ei ole sõpru või hoiad väikese grupiga omaette, siis keegi ei söanda kutsuda ka.

Teatriprojektid ei ole tegelikult ju ainukesed asjad, millega viimasel ajal tegelenud oled. Sinult on sügisel oodata kolmandat albumit. Kas heidaksid sellele pisut valgust?
Plaadi mõttes olen ilgelt ambitsioonikas. Mul on palju ideid, mida ei ole üldse lihtne teostada, aga pean need ära tegema.

Järgmine tuleb üsna mahukas plaat, kuna tunnen, et eelmine oli liiga lühike. Vinüüliformaadi jaoks oli eelnev ideaalne, aga nüüd plaanin teha kuskil 70-ne minutilist plaati. See ei tähenda, et ta saaks olema kuidagi pikaldaselt kulgev. Absoluutselt mitte!

Kui veel aasta eest mõtlesin, et järgnev album tuleb sooloesinemisel või live-elektroonikal põhinev, siis tänaseks on sel ikkagi mitu tugevat bändilugu. Niiet vajan teisigi muusikuid enda ümber seda esitlema. Helid on samas elektroonilisemad kui varem. Näiteks, teen trumme ka oma telefoniga. Natuke mõtestan heliloomeprotsessi enda jaoks teistmoodi lahti, pannes julgemalt rõhku järeltöötlusele.

Rõõm kuulda! Kas annad ise uuesti albumi välja?
Ma ei tea veel, mis sellega saab. Aga ega keegi niisama kergekäeliselt pakkuma ka ei tule. On vaja juurelda, kirjutada, suhelda, et kellega ja kas kokku kuulun.

Rääkides Sinu järgmisest ülesastumisest Jazzkaarel. Kuidas ennast selle festivali kontseptsiooni näed sobituvat?
Ma ei ole jah džässmuusik, kuid improvisatsiooniline mõtlemine eksisteerib mul ikkagi. Džäss on ju ka julge, avatud ja vaba mõtlemisega ning selles tähenduses sobin ma sinna hästi. Ei ole küsimustki. Festival on ise ka viimaste aastate jooksul kujunenud avatumaks ning ei vaata ainult traditsionaalse või pop-džässi poole, vaid kaasab ka artiste kuskilt äärealadelt, kuhu kuulun minagi. Seda on meeldiv tõdeda.

Argo esineb festivali Jazzkaar raames 26. aprillil Punases Majas. Piletid showcase-kontserdile leiad Piletilevist.

Jälgi tema tegemisi ka Facebookis ning Instagramis, sest 20. aprillil avaldab Argo singlina mais ilmuva “Tsihcier” vinüüli boonusloo “Lulu ja Maru”.

Intervjuu: Hanna Mari Villsaar
Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)
Pildistamise assistent: Sandra Leushina

Tänusõnad: Teater No99 ja laemaali autor Tõnis Saadoja

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.