Andres Kõpper on laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kelle looming on vastanduv – see süstib kuulajasse optimismi ja kergust, mõjudes kohati rahuliku ja lausa melanhoolsena. Selles on tabamatu paeluv faktor. Andrese edulugu on inspireeriv. Esmalt tõusis ta tähesärasse indie-koosseisus Tenfold Rabbit, seejärel kogus tuntust kriminaalkomöödia “Vasaku jala reede” režissöörina ning nüüd vallutab muusikaedetabeleid ja tekitab kuulajates vastupandamatu soovi kaasa tantsida luues muusikat NOËPina. Ainuüksi laul “Move” on YouTube’s kogunud üle miljoni kuvamise, üle kuue miljoni Spotifys. NOËPi loomingu kuulamine on mind alati viinud idülli, mis kätkeb ühtaegu mahedat nostalgiat kogetu osas ja optimistlikku ootuste tulva tuleviku suhtes. Sellega kaasneb aega painutav eriline hetk, paus igapäevasest arutust siginast-saginast. Kohtusin NOËPiga tema hubases stuudioruumis, et vestelda, kuidas sünnivad pehmed biidid, mis on edu essents ja hitipotentsiaal ning natukene ka eskapismist. Vahetu ja siiras, ent veidi salapärane ja kahtlemata kaasahaarav – saagem tuttavaks NOËP!    
Millal hakkas muusika Sinu elus olulist rolli mängima?
Mind pandi muusikakooli juba enne algkooli. Õppisin akordionit ja lisaks klaverit. Ega ei mõelnud sellele, et hakkan tulevikus muusikuks. Täiskohaga muusikuks olemine on minu jaoks väga viimase aja asi. Seniks oli muusika lihtsalt hobi. Muusikakoolis käisin põhikooli lõpuni ja siis hakkaski mulle muusika veel eriti meeldima. Arvan, et selles vanuses noortele meeldibki muusika kõige rohkem, sest emotsioonid on laes. Kuna muusika on emotsionaalne toodang, siis on suhestumist sel ajal kõige rohkem. Noorena oli muusika isegi veidi kohustuslik, sest pidin kodus palju pilli harjutama ja ma ei teagi, kas ma sel perioodil seda nii väga nautisin.

Millised on Sinu muusikalised mõjutused?
Nooremana kuulasid bändikaaslased palju rokki ja metalit, aga minust läksid need muusikažanrid suures osas mööda. Ise kuulasin rahulikumat muusikat. Gümnaasiumi ajal meeldisid mulle näiteks José González ja Patrick Watson, kes on pigem vaikse häälega lauljad ja kelle loodud muusikal on suur süda.

Sinu haridustee on tihedalt seotud ka filmindusega, täpsemalt videodisaini ja meediaga, ent oled õppinud ka helirežiid. Mis põhjusel muusikat teed?
Nooremana mõtlesin, et hakkan professionaalselt käima režissööri teed ja seda ma ka tegin väikesest peale. Koos Aruniga tegime videoklippe ja filmi „Vasaku jala reede“, tootsime seitsmendast klassist saati sketše ja videosid. Ma ei osanudki pärast gümnaasiumi muud teha, kui minna BFM-i, kuna film oli minu jaoks põhiteema. Kuigi erialases mõttes olen alati olnud filmi alal, siis praegu ma filmi ega reklaami asju üldse ei tee. Kui siis ainult NOËPiga seotud sketše. Põhimõtteliselt kõik, mis oma elus teen, on NOËPiga seonduv. 2016. aasta lõpus  tegin Saksamaal üht reklaami, mis võttis väga palju aega. NOËPi asjad jäid unarusse. Tundsin, et on käes hetk, mil pean valima muusika ja filmi vahel. Valisin tol hetkel muusika oma prioriteediks sel põhjusel, et laul „Move“, mis oli Spotify avarustes üsna hästi levima hakanud, andis hea aluse selle tee jätkamiseks.

Kas võib öelda, et avastasid suurema kire muusikas kui filmis või pole see nõnda võrreldav?
Ma arvan, et see võib käia lainetena. Olen arvestanud, et ei pruugi 10-12 aasta pärast esineva artistina enam tegutseda. Vot sealt see otsus hetkel muusikaga tegeleda ilmselt tuligi.

Mõtlesin, et muusikaga tegelemine – just popartisti teed käimine – on ajatundlikum, mida võikski siis praegu teha täie pauguga. Režissööri töö on selline, et mida targem ja kogenum on inimene, seda parem on pagas selleks tööks.

Alustasid oma bänditeekonda ansamblis nimega Meelik. Kuidas Sa sinna sattusid?
Hakkasin jube hilja laulma. Väiksena ei laulnud ma üldse, aga põhikooli lõpus sain isa kaudu hääleseadja Leelo juurde. Siis osalesin Gustav Adolfi Gümnaasiumi Hõbehäälel. Pärast tuli üks koolivend juurde ja ütles, et hakkas mingit bändi tegema, aga laulja on puudu, et äkki tulen ja laulan. Sellest saigi ansambel Meelik.

Kuidas leidsid tee eestikeelsest Meelikust, menuka Tenfold Rabbiti ja elektroonilist poppi viljeleva NOËPini?
Kui 2011. aastal „Vasaku jala reedet“ monteerisin, siis mängisin kodus palju klaverit ja sündis laul nimega „Oblivion“. Viisin selle ansambli Meelik proovi ja ütlesin, et poisid, hakkame inglise keeles muusikat tegema. Kohe esimesel korral, nii nagu teised oma instrumentidega sisse tulid, nõnda see laul ka jäi. Osalesime konkurssidel Noortebänd ja Eesti Laul. Saime hoogu juurde, käisime Itaalias tuuril. Mingist hetkest tegin üha enam bändi jaoks demosid ning need muutusid järjest elektroonilisemaks. Ilmselt kahel põhjusel. Esiteks, mu enda maitse muutus minimalistlikumaks, mõjutatuna maailmas toimuva suundadest. Teiseks, nende trackide tegemisel kasutasin ilmselgelt neid instrumente, mis olid käepärast, ehk suures osas – arvutit. Lõpuks läks manager välismaale, toimus bändiliikmete vahetusi ja tundsin, et Tenfold Rabbiti kuvand ei ole päris see, mis aitaks kaasa uut sorti muusikale, mida lõin lähtuvalt oma uuest maitsest, mistõttu sündiski NOËP.

Kuidas NOËPi looming sünnib?
Väga erinevaid meetodeid pidi. On olnud perioode, mil on lihtsalt tunne, et pean klaverit mängima, et emotsioone maha laadida. On olnud ka hetki, kus mõtlen, et peaks tegema loo ning siis hakkan selle nimel tööd ja vaeva nägema. Näiteks „Rooftop“ sündis niimoodi, et tegin pulmakingiks ühe loo, aga poole pealt avastasin, et kirjutatud lugu on jama. Lõpuks tegin selle põhja peale „Rooftopi“, millest sai minu jaoks siiras ja ehe laul sellest, mis on väga südamelähedane.

Millest „Rooftop“ räägib?
Lapsepõlve kergusest, mil sai palju sõpradega õues oldud, lollusi tehtud ja mängitud. Käisime sõpradega illegaalselt tehase katusel ronimas, vahel jäime turvadele vahele ka. Selline tore vabaduse ja kerguse tunne, mil homse pärast ei muretse. Selline tunne on hea, mida vahel meelde tuletada, kui täiskasvanu eas on muresid palju.

Su viimatine lugu „New Heights“ on samuti üsna nostalgilise hõnguga. Kas oledki selline igatsev?
Arvan, et mul on nostalgiaga suur probleem. Olen väga nostalgiline inimene. Kõik, mis on olnud on alati hästi palju ägedam ja armsam.

Ka kerge misantroopsus on minuga kaasas käinud, aga arvan, et see mingis mõttes toidab mu loomepoolt.

Olen täheldanud Su lüürikas ka teist liini – Jennifer Lawrence, Rihanna…
Jennifer Lawrence“ on nagu fantaasia. „Rihanna“ on fun. Kui andsin välja laulud „Move“ ja „Game“, mis on väga emotsionaalsed lood, siis tundsin, et looming läheb liiga pehmeks ära, et tahaks teha midagi lolli. Siis tegingi „Rihanna“, mis tegelikult pole mingi suure taustaga. Selline mitte liigne tõsiseltvõetavus ja kerglus on hästi rahuldustpakkuv.  

Kas Sa pole see muusik, kes väldiks teadlikult kommertslikku kirjutamist?
Liialt palju ei väldi, kuna olen ise oma muusika kategoriseerinud kui popmuusika või elektrooniline popp ja selleks, et see reaalselt sinna ka liigituks, peabki olema see levimuusika. Eks see on pidev balansseerimine, et aru saada, kas loodav laul meeldib endale õigetel põhjustel. Helide ja meloodiate meeldimine on veider –  lugu tehes kuulan seda sadu ja tuhandeid kordi. Mida rohkem üht lugu kuulad, seda rohkem see hakkab meeldima. Vahel on tõesti nõnda, et endale laul meeldib, aga ma ei saa aru, kas seetõttu, et olen seda sada korda juba kuulanud või on see tõesti ka hea. See on hetk, mil lugu sõpradele ja tuttavatele kuulamiseks saata.

Oled varasemalt öelnud: “Kui lool on ülemaailmse hiti potentsiaali, siis saab plaadifirma selle maksimaalselt ära kasutada. Aga kui lugu jääb lävendist allapoole, ei aita ka ükskõik kui kõva seljatagune.” Mida tähendab loo hitipotentsiaal? Kuidas see ära tunda?

Hitipotentsiaal peitub peamiselt selles, mis emotsiooni laul kuulajas tekitab. Ehk ongi kaks peamist varianti – emotsiooni põhjustab loo stoori, näiteks laulusõnad või lugu on kõlaliselt sõltuvust tekitav.

Vahel esineb nende kahe kombinatsioon. Tihti on ka mainitud, et popmuusika on tänapäeval eskapismi vorm, millest inimene õlga ja lohutust otsib. Arvan, et lugu „Move“ vist kõlab ka hästi, aga selle stooriga samastamisvõimalus on see X-faktor, mis annab loole kandejõu.

Millise muusika kirjutajana end ise näed? Hitikirjutaja või ikkagi oma raja tallaja?
NOËPi levikut hoiab teataval määral tagasi ning mingis mõttes suunab ja kasvatab see, et olen ise hästi allergiline liiga ilmselge popi vastu. Olen käinud laulukirjutamislaagrites, kus väga heade laulukirjutajate mõned meloodiad ja lood tunduvad algul liiga popikad või ületavad mingit maitsepiiri ning blokin need enda jaoks ära. Tagantjärgi mõtlen, et ikka jubehäid meloodiaid oli.

Ma kirjutaksin hea meelega eriti otsest poppi, sest see on väga huvitav kunstivorm. Popmuusika meedium on ühest küljest nii lihtne – tihtipeale 3-4 duurilised lood, lihtsad meloodia ja sõnad. Kõige keerulisem ongi leida selles ülimas lihtsuses väike nišš, mis annab loole iseloomu.

Ilmselt otsin enda lugudes mõnikord liiga palju seda iseloomu ja hitipotentsiaal läheb nõnda kaduma. Vahel tunnen, et üks või teine lugu võiks olla hitt, aga minu jaoks tundub lugu liiga banaalne.

Kas oled rohkem pisidetailidesse süveneja või usud, et viimane versioon loost ei pea olema alati ideaalne?
Olen nende detailide puhul üsna leplik, mis ei mängi mingit rolli. Ma ei ole äärmiselt helitehniline inimene. Mis puudutab näiteks miksimist, siis kuniks see toetab emotsiooni, mida lugu peab serveerima, muu mind ei huvita – sellised tehnilised küsimused nagu snare’i sageduslik kõla või mõni natukene mudane reverb. Aga hetkest, mil see tehniline küsimus hakkab mõjutama loo emotsiooni, muutun väga detailseks.

Lähenen muusikale tunnetuslikult. Kuniks tunnen, et sound või väike detail pole õige. Olen äärmiselt detailne mingite kindlate elementidega, mis võiksid mõjutada lõpptarbija kogemust.

Oled laividel alati laia naeratusega ja tundud üdini positiivne. Mida soovid oma muusikaga kuulajatele pakkuda?
Optimismi. Ülimalt südantsoojendav on kuulda, et inimestel läheb kontserdil reaalselt tuju paremaks. Just kuulsin, et kellegi sõbranna läks pärast NOËPi laivi koju, võttis töölt vabaks kolmeks kuuks ja sõitis Jamaicale, puhtalt emotsiooni pinnalt.

Esinemistest rääkides, kuidas Sinu laiv tehniliselt toimib?
Lammutan lood detailselt tükkideks ja teen need sämpliteks. Mängin nii trummipartiid kui ka klahvi. Kuna mul on vaid kaks kätt, siis saan piiratud arv liigutusi teha. Seetõttu panen näiteks ühe trummi löögi alla ka hat’i. Loopin erinevaid elemente koos ning laulan selle kõige peale.

Filminduses on Sinu paarimees Arun Tamm (näiteks film “Vasaku jala reede”), kellega täiustate teineteise ideid, siis kas ka muusikavallas on Sul keegi selline isik?  
Tüdruksõber kuulab ja annab tagasisidet kõige rohkem ja on ka sõpru kellele lugusid saadan. Kahtlemata on heaks tagasisidemepunktiks mu managment. Ma ei võta tagasisidet liialt hinge. Kalibreerin tavaliselt ära, kas olen nõus saadud tagasisidega või ei. Just hiljuti esitasin üht pooleliolevat lugu sõbrale, kes leidis, et loo keskel hakkab igav. Kuulasin ise uuesti ja hakkaski igav. Vahel on kõrvalkuulaja tagasiside väga vajalik ja hea.

Kui jõuad ummikseisu – avastad ise või keegi kõrvalt ütleb, et midagi on loos jama, siis mida ette võtad?
Teen tööd. Näiteks ma pole ühegi teise looga teinud tööd täiesti hullumeelsuseni välja nagu tegin seda looga “New Heights”. Mitme loo kallal, mis uue EP peal mängivad, olen vahelduva eduga tööd teinud pea aasta.

Miks “New Heights” nõnda palju tööd nõudis?
Loo sisu sündis kergelt. Olin Saksamal ühes laulukirjutajate laagris ja üks tüüp hakkas kitarri mängima. Mul tekkis kohe peas lause: “We’re sitting on a bridge like fish out of water”. Sellest sai loo toimiv süda. Loole tehtud instrumentaal Sonyle (NOËP tegutses plaadifirma Sony Sweden all – toim.) ei meeldinud ja ise ei olnud ka päris rahul. Hakkasin seda ümber tegema. Siis kui tekkis kindel plaan see novembris välja lasta, töötasin loo kallal päevas 10-12 tundi. Päevad läksid kiiresti ja tegin ülipalju versioone. Lasin isegi teistel katsetada instrumentaaliga – kui ise hakkama ei saa, äkki saab keegi teine. Mingi hetk sain praeguse versiooni enam-vähem valmis ja arvasin, et see toimib. Sonyst öeldi, et eelmine versioon oli parem. Lugude viimistlemine on hästi keeruline. See ongi peamiselt töö tegemise küsimus.

Sinu hittlugusid toetavad efektsed muusikavideod. Milliseks pead muusikavideote rolli tänapäevases meelelahutustööstuses?
Arvan, et muusikavideosid alahinnatakse. Kindlasti ei mängi need nii suurt rolli kui üheksakümnendatel ja nullindatel, aga ilmselgelt on Tommy Cash näide sellest, kuidas panna muusikavideo enda heaks tööle. Olen täheldanud ka ise, et lugudel, millel pole muusikavideot jääb mingi reach saamata.

Arvan, et silmapaistev muusikavideo on väga hea viis, kuidas loo brändi kanda kinnitada kultuurikeskkonnas.

Loomulikult võib hea lugu ka üksi toimida, aga kui sellega kaasneb tugev visuaalne seos, siis saab lisatähelepanu ja uue loo jaoks ukse jalaga lahti lüüa. Teisalt, video võib teha ka kahju, sest tihtipeale suhtutakse sellesse üleolevalt. Olen ka ise olnud varasemalt suhtumisega, et teeks video lihtsalt, et midagigi oleks. Kui on valida lihtsalt midagigi või et pole videot, siis ma soovitan videot üldse mitte teha.

Mida pead enda jaoks seni suurimaks saavutuseks?
Väärtustan, et inimesed viitsivad kontserte kuulama tulla. Spotifys kogunenud kuulamiste üle on hea meel. „Rooftop“ on Manchester United’i jalgpalluri Juan Mata playlistis. Selle üle on küll väga hea meel. Selliseid asju võiks veel olla.

Mis on Su kõrgem siht?
Tahaks teha järjest paremat muusikat ja jõuda suurema auditooriumini.

Kas tunnetad oma publikumi ülemaailmsena või Eesti kesksena?
Põhiauditoorium on siiski Eestis ja ma üldse ei alahinda seda. Vastupidi, täiega hindan, et olen just Eestis, sest siinne publik on hea. Eesti on stardipakina super, sest siit saab algse fännibaasi ja end proovile panna. Londonis peab muusik ülihea olema, et vähekenegi kõlapinda saada, aga Eestis on see ehk pisut lihtsam. Eesti publik on väga-väga rõõmustav minu jaoks. Huvitav on aga see, et lugu „New Heights’i“ kuulatakse Spotifys kõige rohkem hoopis Rootsis, Brasiilias ja siis alles Eestis. „Rooftop“ on aga populaarseim Mehhikos ja Saksamaal.

Lõpetuseks, Sul on tulemas 31. märtsil kontsert üheskoos sümfooniaorkestriga ÜENSO. Mida see koostöö endast kujutab ja miks kuulama tulla?
Osad lood teen üksi, osad koos ÜENSOga. Need lood, mis on juba teada ja tuntud, tulevad esitamisele tavapärasest teistsuguses vormis. Kõik kõlab ägedamalt ja lahedamalt klassikaliste pillidega. Kui meloodiat mängib ikka neli viiulit, paar vioolat, toetab tšello ja tromboon, siis see teeb asja niivõrd palju täisväärtuslikumaks.

Fotograaf: Taaniel Malleus