Kaisa Tooming22. novembril esitlevad õed Anne ja Helene Vetik Viru Keskuse Rahva Raamatus humoorika kirja- ja tüüne illustratsioonikeelega raamatut “Lolle küsimusi pole olemas”. Raamatu autoreid ühendab tõeline loovjõud – lisaks sõnaosavusele on Anne kultuurikriitik, Slackeri peatoimetaja, loovjuht, disainisaate “Kapist välja” saatejuht ning mõnikord ka moefotode produtsent ja graafiline disainer. Noorem väljalase Helene on tunnustatud loovstuudio Hmmm partner ja disainer, vahel EKA õppejõud, vahel moeblogija (vt lehte UUS TUUS) ning nagu selgub, siis ka osav illustreerija. On ainult aja küsimus, millal selline creative-power kulmineerub, seekord juhtus see raamatu “Lolle küsimusi pole olemas” näol.
200 küsimust, 77 illustratsiooni, tutvume lähemalt!
Anne ja Helene, millest räägib “Lolle küsimusi pole olemas”?
ANNE: Ta pigem ei räägi ise, see tähendab ei pea monoloogi, vaid üritab oma lugejat rääkima panna ehk dialoogi tekitada.
HELENE: Ja kui ta räägiks, siis ta räägiks niiöelda “Sinust” ja kellele ei meeldi endast rääkida?!
Loomeinimestel on alati tarvis mingit katalüsaatorit inspiratsiooni liikuma saamiseks. Millest tekkis idee raamatu välja andmiseks?
ANNE: Üldiselt mul ei ole kunagi otseseid katalüsaatoreid, lihtsalt randomly tulevad pähe mõtted, et oh, tahaks teha moelehte ja ratsutamist õppida ja what noh. Raamatu idee tekkis muidu ühel pikemal reisil, kus oli vaja pidevalt genereerida uusi jututeemasid, et mitte igavusse ära surra. Muidu küsimuste raamatuid ja mänge on varem ka tehtud, näiteks “School of Life” on päris okei.
Kuidas kirjeldaksite raamatut inimesele, kes seda lugema hakkab?
ANNE:
Tegu on raamatuga, mis võib päästa su elu sugulaste kokkutulekutel, kinnipidamisasutustes ja üle 2h kestvatel lendudel. Ja mis aitab sul ka iseendaga paremini tuttavaks saada.
HELENE: Ma mäletan minu 4-ndas klassis käimise paiku oli selline raamat nagu “Banaanil on nohu”, Anne raamat pole kindlasti analoogne jalaga-kõhtu-raamat, kuid sarnaneb oma internetist väljaspool oleva lõbusa ajaviitmise võimaluse tekitamise poolest. Üks kord oli mul küsimuste raamatut näiteks väga vaja, kui korraldasin pruudiröövi ja pruut pidi tund aega silmad kinniseotult istuma ning temaga pidi pidevalt rääkima igasugustest jaburustest, et tuju üleval hoida.
Kuidas enda jaoks mõtestate lahti “Lolle küsimusi pole olemas”, kas tegu on huumorika kinkeraamatuga või praktilise kaaslasega, kes ehk vastabki mõnele elulisele küsimusele?
ANNE:
“LKPO” on eelkõige hingepugemismanuaal.
HELENE: Ise hakkan küll seda võimalikult palju kinkima, kusjuures ta ju ongi humoorikas ja praktiline samal ajal.
Kumb oli enne, kas küsimused ja siis illustratsioonid või vastupidi?
ANNE: Küsimused.
HELENE: Jah, kõik küsimused olid ikka enne minu tööle asumist olemas. Aga oleme naljatlenud, et omakorda uus raamat teha juturaamatuna nende illustratsioonide baasil oleks ka päris naljakas.
Anne, sõnad oled ritta seadnud Sina. Kuidas kollekteerisid ja jõudsid nende küsimusteni? Kas tegu on reaalse elu mõtetega või teadlikult raamatu jaoks genereeritud küsimustega?
ANNE: Olen oma elu jooksul teinud väga palju intervjuusid väga erinevate inimestega. Ja üldiselt olen pigem see tüüp, kes väga smalltalk’ida ei viitsi, ma tahaks kohe lennata peale diibimate või sürrimate teemadega. Nii et need kaks asjaolu on olnud küsimuste tekitamises määravad. Need on asjad mis mind ennast päriselt huvitavad, kui uue inimesega tuttavaks saan.
Helene, oled raamatu visuaalide autor. Kirjelda natuke enda loovprotsessi – millest olid inspireeritud ja kas selline kritseldamine/illustreerimine on Su jaoks igapäevaselt lihtne?
HELENE: Kritseldanud olen eluaeg, kuid tellimuse peale suurtest projektidest olen hoidunud, sest sellised südamest imelikud ja naljakad joonistused tulevad pigem loomulikus mitte sundolukorras. Omaenda õe küsimustele piltidega vastamine oli õnneks päris loomulik protsess. Aga eks ta nii käiski, et võtsin raamatu mustandi ette ja joonistasin päevas umbes 5 joonistust, tavaliselt enda lõbuks joonistan ikka veits vähem. Aga samas selline igapäevane tegevus andis vaimutoitu ajule ja tegi kindla peale ka kätt soravamaks.
Üks soovitus mida teised inimesed võiks selle raamatuga ette võtta, on proovida luua omapoolsed illustratsioonid küsimuste vastusteks.
Raamatu tutvustus ütleb, et “ei soovita alla 16-aastastele”. Mis värk sellega on?
ANNE: Mõned küsimused on lähtuvalt meie ühiskonnas kehtivatest kokkulepetest alaealistele mitte sobivad. Mitte, et ma arvaks et meie ühiskonnas kehtivad kokkulepped oleks enamjaolt mõistlikud.
HELENE: Inimesed on tundlikud ja vahel ei mõista nalja või irooniat, solvuvad kergesti, see ea-hoiatus räägib natuke sellest ka.
Kui esimesed küsimused saavad esitatud, kas on potentsiaali oodata ka uut ringi küsimusi ehk järjeraamatut?
ANNE: Vabalt. Kuigi ma üritaks järgmisena hoopis ulmekat valmis saada.
Lõpetuseks, vastake siis ausalt, kas päriselt on olemas lolle küsimusi?
ANNE: Pigem võib probleem peituda vastustes.
HELENE: Ma vastaks Hiina vanasõnaga:
See, kes küsib, on rumal viis minutit, see, kes ei küsi, jääb aga igavesti lolliks.
Raamatu autoritele saate küsimusi esitada juba 22. novembril Viru Keskuse Rahva Raamatus!
Fotod: Madis Nestor
MUAH: Liisa-Chrislin Saleh (Fankadelik Ilutegijad)
Riided: Fankadelik
