Lõppenud festivali Jazzkaar valguses toob muusikakriitik Priit Pruul arvustuse kolmele väga erineva loomuga kontserdile. Sukeldu džässi värvikasse maailma ja valitud hetkede järelkajasse:

Ambrose Akinmusire
Nagu ikka, õnnestub mul kontserdile hiljaks jääda, saalipimeduses kõlab ka muusika kui soundtrack valgusest pimedusse astunud inimese komistamisele. Aga silmad harjuvad, Ambrose Akinmusire trompetihelid kaiguvad lainetena üle hämarpimeda saali. Ühtäkki ei soovigi kõike näha, pigem pannagi silmad kinni ja ainult kuulata. Akinmusire juhitud kvarteti muusika mõjub nagu anesteesia, lükates pea tühjaks kõikidest muudest mõtetest. See tuimestab, kuid ei muuda tuimaks. Hinnatud nii bändiliidri kui suurepärase sideman-ina, on Akinmusire jõudnud tänaseks USA trompetistide vaieldamatusse tippu. Saksofonist Steve Colemani avastatud trompetist annab täna oma albumeid välja legendaarse Blue Note džässilabeli alt ja võib oma bändi palgata parimaid muusikuid, kes vääriks Jazzkaarel vabalt ka omaette lava.

Tema muusika pole ehk laiatarbekaup ja teatud nüanssides nõuab rafineeritust, kuid sellel on elavas esituses meditatiivset väge, mis ei jäta kuulajat mõjumata-mõjutamata.

© Raul Ollo / raul.ollo@gmail.com

Laura Mvula
Laulja-laulukirjutaja Laura Mvula oli tänavuse Jazzkaare peaesineja. Peaesinejate kontserdid müüakse Jazzkaarel üldiselt välja. Silma järgi vaadates ei olnud seegi kord erinev. Ehkki Mvula ei pruugi olla nii tuntud nimi, siis tema muusikat mängitakse siiski teatud regulaarsusega ka meie raadiojaamades. Märksa suurema elamuse pakub aga kindlasti kuulata Mvulat vahetult. Kui plaadil kohitsetakse liiga silma ja kõrva torkav karakter, siis kontsertsituatsioonis jääb rohkelt ruumi spontaansusele, olukordadele, mis juhtuvad vahetult. Siin ilmneb ka vahe artisti-muusiku, muusiku ja halva muusiku vahel. Mvula kuulub kindlasti esimeste tsunfti. Ilmselt on see teatud mõttes kartmatus hüpata tundmatus kohas vette, küll sellisesse vette, mis on teada, aga siiski – tundmatus kohas. Jazzkaare publik on keskmisest vastuvõtlikum, kuid peaesinejaid ei õnnistata keskmise džässipublikuga – neile jagub kõike. Seda sümpaatsem oli, kuidas Mvula suutis esiti pisut külmavõitu publiku oma vahetu suhtlemise, nöökimise, eneseiroonia ja loomulikult suurepärasete vokaalsete võimetega lahti muukida. Ei juhtu just liiga sageli, et akadeemilisemat laadi kontserdisaali tooliridade vahel ennastunustavalt tantsu lüüakse – mõni artist ei suuda publikut korralikult aplodeerimagi saada.

Mvula repertuaar võimaldab jala sundimatult tatsuma panna kui ka seda, et järgmisel hetkel paisatakse üle saali vokaalselt nii nüansirikas melanhoolialaine, mis muudab saali hiirvaikseks, et tekib tunne nagu heljuksid oma mõtetega ihuüksi vaakumis.

„Sing To The Moon“ kummitab tänu sellele veel mitu päeva pärast seda. Et nüüd kõik üks täiesti taktitu kiidulaul poleks, siis pala „I Don’t Know What The Weather Will Be“ oleks võinud puutumata jääda. Mõnikord on mashup-id toredad, aga mõnda lugu võiks isegi selle autor liialt mitte torkida. Igal juhul võis kontserdi lõpus näha pea eranditult kõrvuni suudega venitatud nägusid. Nii juhtub, kui kontsert pole mitte poolteist tundi muusikat, vaid elamus.

Myles Sanko
Teinekord juhtub see, et ootad elamust ja kõik märgid näitavad, et seda võiks eeldada…. Ja siis jääb see tulemata. Ei midagi. Lihtsalt ei teki mitte mingisugust tunnet, pelgalt õlakehitus ja ükskõiksus. Ghana juurtega Briti souli laulja Myles Sanko mure on ühelt poolt see, et on keeruline aru saada, kas ta kõlab nii nagu ei keegi teine või kõlab ta nii nagu erinevad lauljad kokku. Nimetagem siis näiteks Gregory Porterit, Mario Biondit või Omar Lye-Fooki.

Jah, see oli souline ja mesine ning samal ajal käre, aga see oli ka ebaküps ja liiga tehtud. Võimalik, et ka helimehed ei tabanud päris hästi ära, kuidas niisugust žanri puldist käsitlema peaks, aga jõudu oli vähe. Ei suutnud muusikud oma instrumentidest ka seda tõelist hinge välja puhuda.

John Martyni legendaarse „Don’t Want To Know“ kaver tegi südame alt mõnusalt soojaks. Selliseid hetki oleks võinud ehk veelgi olla, aga iga teise loo puhul jäi midagi puudu – mõne loo puhul rohkem, mõne puhul vähem. Curtis Mayfieldi „Move On Up“ kõlas Sanko ja kompanii esituses pigem nagu karaoke. Küll väga priima vokalisti esituses, kuid karaoke sellegi poolest. Siinkirjutaja keelaks esialgu küll rõõmu Sankot „next big thingiks“ nimetamisega. Maailmas on lihtsalt niivõrd palju häid ja veel paremaid vokaliste, kes teevad valitud žanrile rohkem au. Aga võimalik, et vaid minul jäi see ime tabamata.

© Ivo Eggi, ivoeggi@gmail.com

Artikli autor: Priit Pruul