Sandra Leushina
Aasta 2020 on paljulubav muusika-aasta. Tänaseks on ilmunud mitmeid muusikalisi pärleid. Elevuse tase on kõrge, ootused on samuti suured. Tulevik on homne teema, keskendusime seniks avaldatud kauamängivatele üle maailma. Kõrvu on paitanud paljud heliteosed, valisime neist mõned värvikamad, mida kuulata soovitame.
Sinu ees on neli uut ja erilist kauamängivat 2020. algusest:
Gil Scott-Heron, Makaya McCraven “We’re New Again: A Reimagining by Makaya McCraven”
Chicago “biiditeadlane”, trummar ja produtsent Makaya McCraven lisas omalt poolt rütmilised komponenid ning muutis ikoonilise muusiku Gil Scott-Heron’i viimase, pooleli jäänud, albumi “I’m New Here” täiuslikumaks. Tulemiks on jõuline jazzi plahvatus, spirituaalne retk läbi “räpase bluusi” ning improvisatsiooni meisterklass. Gil Scott-Heroni viimased eluaastad ei olnud just lihtsamate killast; pikaajaliste sõltuvusprobleemide ja haiguse tõttu oli ta ilmselt ühiskonna silmis oma häält kaotamas. Tema loomingus peituvad tugevad sõnumid ning õpetussõnad, nii ka viimasel albumil, mis kahjuks päris valmis kunagi ei saanudki. McCraven võttis need hapras seisukorras tehtud lood ning sõnumid ja andis neile uue kõlapinna läbi oskuslikult täiustatud instrumentaali. Tõeline julgustükk on säärane projekt ette võtta. Makaya oskuslikkus ei “rikkunud ära” Scott-Heron’i loomingut, vastupidi andis sellele juurde vajalikud nüansid, muutes tema loomingu päevakohasemaks ja mõjuvamaks.
D Smoke “Black Habits”
Daniel Anthony Farris ehk D Smoke on karismaatiline California räppar, laulukirjutaja ja hispaania keele õppejõud, kes pälvis suurema tähelepanu võites 2019. aasta Netflixi muusikavõistluse “Rhythm + Flow”. Kauamängiv “Black Habits” on tema esimene täispikk stuudioalbum. D Smokei räppimise ning riimimise stiil meenutab Kendrick Lamari oma (ilmselt piirkondlik West Coasti thing), kuid on oma loomult pehmem ja ehk tagasihoidlikum, eriti võrreldes kaasaegsete trendidega. Siiski, selle voolava saundi ja tagasihoidlikkuse taga peituvad nii mõnedki tõelised pärlid. Kuigi täispikk tundub natuke liiga pikk, siiski kiidan soulful produktsiooni ning ilusat tuttavlikku jazz-hiphopi vaibi, mida tänapäeval on hullumeelse virr-varri sees vähe tunda ja kuulda. Eriline nüanss albumil on ka “latiino-aspekt” – hispaania keele põimimine lugudesse kõlab hästi ja loomulikult.
Tame Impala “The Slow Rush”
Austraallase Kevin Parkeri ehk Tame Impala kauaoodatud LP juhatasid sisse eelmisel aastal ilmunud singlid “Borderline” ning “Patience”, mis kruvisid ootuse lakke. Kauamängiv kõlab nostalgiliselt ning mõnusalt – popi ning disko-funki headuses, võiks öelda “Bee Gees on drugs” võtmes. Albumil kohtub 70ndate ja 80ndate saund ning tänapäeva tehnoloogia; Tänu koostööle erinevate nimekate hiphop artistidega, näiteks Travis Scott ja Kanye West, on Impala jõudnud ka sügavama sämpeldamise kunstini, kuid mitte ise sämpeldades, vaid luues vimkaga klassikalisi käike, mida tulevikus hakkavad ilmselt sämpeldama teised. Ei saa mainimata jätta boom bap’ile omaseid trumme, mida autor tihtilugu kasutab. Tõsi ta on, et kõik kaksteist träkki kõlavad äratuntavalt Impalalikult, aga ometi mitte igavalt. Ehk natuke etteaimatavalt. Siiski, lugudest peegeldub haruldane ja uudishimulik talent, kes ikka veel elab kahtlustes, eirates oma suuri andeid ning edu.
Jeff Parker “Suite for Max Brown”
Veel üks Parker, kes on pärit hoopis LA-st. Meeldiv üllatus kaasaegse ja ka traditsioonilise jazzi sõpradele. Neile, kellele meeldib ehk “keerulisem muusika”. Kitarrimeister Jeff Parker pani kokku 11-träkise albumi, mille lähemal kuulamisel avanevad erinevad kaunid kihid ning muusikaline detailsus. Album on segu klassikast ja eksperimenteerimisest, kus aukohal asetseb elektrikitarr, kuid selle ümber on põimitud erilisi ideid ning kümneid teisi instrumente. Autor on enamasti need ka ise sisse mänginud. Muide, albumi pühendas ta oma emale, kelle neiupõlve nimi oli Maxine Brown. Albumi avaloos “Build a Nest” laulab tema tütar Ruby Parker. Ilus, siiras ja armastust täis album.