Eesti festivalide ajaloo kõige säravam eksemplar, Jazzkaar, tähistas tänavu 30. juubelit. Võimalik, et Jazzkaar sisustaks sellises omapärases ajalooraamatus, peaks selle keegi kunagi kirjutama, kõige tummisema osa. Lihtsalt sedavõrd rikkalik ja sündmusterohke on tolle muusikasündmuse minevik. Piisab vaid mõelda kõikvõimalikele seostele, mille ühisnimetajaks Jazzkaar on, läheb silme eest kirjuks. Nii mängib Jazzkaare eelkäijal, Tallinna 1967. aasta džässifestivalil esinenud esimene USA artist, Charles Lloyd, 52. aastat hiljem MaiGroupi uuel albumil, mida viimane äsja lõppenud Jazzkaarel esitles.

USA džässi sünnimaa, suunaandja ja suurima mõjutajana omab olulist positsiooni – Ameerika impordi rolli Jazzkaare loos on keeruline alahinnata ning see ei puuduta vaid konkreetselt USA artiste ja koosseise, keda meie džässipeole esinema kutsutud. Ameerika annab sageli tooni ka Euroopa artistide kõlapildis. Nii ka tänavu.

Judith Hill
Julgen oletada, et pole just palju artiste, kelle debüütalbumi oleks produtseerinud Prince, mis valideerib ja annab tugeva garantii mistahes artistile. Senini mitmete A-kategooria staaride taustalauljana tuntud Hill tõestas Jazzkaarel, et suudab edukalt välja kanda ka bändiliidri ja solistina. Funk, r&b, soul muusikast on asjatu vaev midagi hiiglamaoriginaalset otsima minna, kui see muusika meeldib ja suudab tuju tõsta, on päris suur osa ülesandest juba täidetud. Ja sellega said Hill ja tema bänd juba kontserdi esimestest minutitest alates suurepäraselt hakkama. Kiirelt põrkavad funkoopused vaheldusid õrnade soulballaadidega – Hilli tehnilised oskused ei jätnud teda hätta. Ja kuigi tõsi, eks omajagu oli neis esitustes maneerilikkust, on seda keeruline pahaks panna. Neid suuri kingi, kuhu noor laulja nii pretensioonitus žanris peab astuma, on rohkem kui küll. Et mitte liiga sügavale ajalukku kaevuda, võiks alustada kasvõi Chaka Khanist või kasvõi Alicia Keys’ist. Kogu show oli aga tublisti üle keskmise hästi kokku pandud, saund priima ja mängijad profid. Mille kallal aga ei saa nurisemata jätta, on saali jäetud istekohad kontserdi ajal, mida oleks pidanud kindla peale kuulama püstiseistes. Tilk tõrva meepotis ja seda mitte ainult Judith Hilli bändi puhul, on endiselt mingi koolkond süntesaatorimängijaid, kes arvavad, et on täiesti okei matkida klahvidel keel- või puhkpille – mkmm, unustage palun ära!

© MorroW Shoots, Tago@MorroWShoots.com

Mark Guiliana’s Beat Music
Mark Guiliana biiti ei suutnud aga väärata ka liiga palju liiga tarbetuid süntesaatoreid, kuigi meelsamini oleks need valdavas osas vaikseks keeranud. Guiliana oskused ja virtuooslikkus, iseäranis ses lihtsakoelises ja teatava tänavatunnetusega muusikas, oleksid veelgi paremini esil olnud vaid trummi ja basskitarri koostöös. Guiliana ise on muidugi tõeline inim-metronoom, kes võib üht rütmimustrit hoida nii kindlalt tiksumas, et tekib kahtlus, kas ehk pole tegemist masinaga. Tundub, et bändiliidrina omanimelise biit-projekti vedamine on trummarile otsekui puhkus džäss-muusikast, võimalus hoida väga minimalistlikku joont, mida suudaks hea tahtmise juures sisustada ka vaid soolo- ja basstrummi ning hi-hati abil.

© Rene Jakobson, renejakobson@hotmail.com

Bernhoft & The Fashion Bruises
Bernhoft pole ameeriklane, aga tema muusika seda päris kindlasti on. Selle kinnituseks on Grammy nominatsioon 2014. aastal ilmunud albumi “Islander” eest. Tundub ebatõenäoline, aga just nii juhtus. Esimest korda r&b albumi kategoorias kandideeris sellele Euroopa artist ja isegi mitte Ühendkuningriigist, vaid Norrast. Võit jäi Bernhoftil küll saavutamata, kuid ka nomineeritud osutumine on iseenesest tähelepanu vääriv sündmus. Bernhoft on Jazzkaarel esinenud varemgi, aastal 2016 üllatas ta ilmselt päris paljusid kuulajaid, sest mida Sa ikka oskad oodata, kui laval on ainult üks mees oma kitarride ja tehnikaga. Ometi mõjub minu hinnangul Bernhoft just sellises formaadis kõige loomulikumalt ning võimaldab tal kõige intiimsemalt nii instrumendi kui loominguga ühte sulada. The Fashion Bruises, kellega Bernhoft sel korras esines, andis artistile ehk rohkem vabadust särada, kuid kui vokaalne mitmehäälsus välja arvata, mida on alati nauditav kuulata, ei andnud bänd otseselt palju juurde, kuid ei võtnud ka ära. Energiat oli rohkem ning mõningates lugudes nagu albumi “Islander” üks edukamaid singleid “Come Around”, tulid loo nüansid paremini esile. Bernhoft on aga igal juhul omandanud nii funk, soul kui r&b žanrite parimad praktikad. Mõjudes seejuures üldse mitte maneerlikult, vaid on selle parimas mõttes ehe Ameerika import, väikese Põhjala puudutusega.

© Sven Tupits, sven@fotogeen.com

Artikli autor: Priit Pruul