Anett Kulbini esimest täispikka sooloalbumit “Morning After” reklaamiti juba enne ilmumist kui kaasaegset RnB heliteost. Tuleb tõdeda, et see tekitas algul omajagu skepsist, kuna raadiopopi poole kalduvad “So Far So Good” ja “Never Want To Leave”, Eesti Laulul furoori tekitanud “Write About Me” ning lühialbum “All Over Again” ei andnud hästi aimu, kui kaugele tema RnB‘likkus ja soul tegelikult ulatub. Laulda oskab Kulbin väga hästi, seda teavad kodumaal kõik, aga mis tal veel pakkuda on? Õnneks pidi selle küsimuse plaadi kuulamise järel maha matma.

Kauamängiv “Morning After” avab hästi autori iseloomu… Ja iseloomu tal on, mistõttu võib veendumusega öelda, et Anetis on peidus palju rohkemat kui vooglev viskine hääletämber. Seni pigem naabritüdrukuliku olekuga meelde jäänud karakter oskab edukalt muunduda nii haavunud naiseks kui ka moodsaks temperamendiga diivaks, pakkudes kuulajale mitmeid nüansse.

“Morning After” on hästi õnnestunud album, mis serveerib nii gurmeemuusikat, kauneid ballaade kui ka lootusetult kummitama jäävaid hitte. Sisukad ning emotsionaalsed lood jutustavad enamjaolt kangelanna tulest ja veest läbi käimisest ning tugevamana jalule saamisest. Elulisi teemasid toetavad taustadega produtsendid Ms Madli, Lewis Dransfield, Carl-Stefan Tuulik, Jonas Kaarnamets ja Alexander Sannik. Märkimisväärne on ka plaadi helitehniline pool: välja on veetud pea täiuslikus balansis kvaliteetne saund, mida kodumaise artisti puhul ei tähelda just tihti.

Siiras avalugu võttis intro‘s hoogu, kuid seejärel tekkis magus-mõru murdumine: peale refrääni kuulmist meenutas pala koheselt aliciakeysilikku maneeri, kandes endas 1990. aastate lõpu RnB hingust ja ka gospelmuusikale omast sügavust. Oskuslikult ülesehitatud emotsioon jätkus looga “Sober Up”, mille mõnusalt põksuv instrumentaal kinnitab, et tegu on huvitavalt kõlava modernse muusikaga. Seejärel tekkinud vaibimull lõhkes ja äratas ellu uue hinguse, mis suundus rohkem pophittide radadele. Ilmselt saavad “So Far So Good” ja “Never Want To Leave” palju mängimisi, põnevamad tasandid Anetist leiab aga eelpool nimetatud lugudest või hoopis paladest “Not That Girl” või “Don’t Settle”.

Loo “Not That Girl” puhul oli geniaalne mõte kaasata Rita Ray: tema kõrged vokaalid annavad hea kontrasti Aneti pigem madalale häälele ning lisavad uue taseme loojutustamisesse. Kaks tugevat naist, hästi kirjutatud sõnad ja äge instrumentaal. Albumi pärliks on aga lõpulugu “Don’t Settle”, kaasaegne RnB selle täies ilus. Sellise badass-artisti nagu YASMYN kaasamine on võib-olla isegi geniaalsem mõte – kahe kohati nii erineva naise koostöö kõlab seksapiilselt ja kaasahaaravalt, sellelt duolt ootaks suure vaimustusega veel muusikat.

Selline looming võiks Eesti viia ka rahvusvahelisele RnB-kaardile – see on midagi, millest poleks aasta tagasi osanud unistadagi.

Artikkel on ilmunud ka ERR kultuuriportaalis.

 

Päisefoto: SADU