ANETT on artist, kelle velvetine vokaal, tundeküllane lüürika ja uue kooli soulist inspireeritud looming hoiab endas tugevat sentimenti, mis kandub hetkega kuulajani. Veidi üle aasta tagasi ilmus Aneti debüüt-lühialbum “All Over Again”, mis jutustas lugusid mineviku kogemustest. Peagi saame kuulda tema värsket kauamängivat, millelt avaldatud esiksingel “So Far So Good” annab aimduse, et oodata on heliliselt julgemat ja mängulisemat jätku eluliselt siirastest helipaladest, tõstes esile noore naise enesekindluse ja -teadlikkuse. Bekkeri kaneelirulli ja kohvi seltsis, mõni korrus allpool esiksingli salvestusstuudiost, vestlesime Aneti artistiks kasvamisest, loomeprotsessist, unistustest ja nende täitumisest peagi lansseritava kauamängiva näol. Tutvugem!

Milline oli Sinu teekond muusikani?
Minu vanemad suunasid mind muusikani. Alustasin varakult pilliõpingutega. Õppisin viiulit ja hiljem laulmist. Jõudsin viiulini kui käisime kunagi Saku Suurhallis Vanessa-Mae kontserdil. Tol hetkel oli see nii inspireeriv, sest viiul oli lihtsalt nii cooliks tehtud. Viiuliõpingutega alustasin 8-aastaselt ja neli aastat hiljem alustasin laulmisega. 

Kas lauluõpingutega alustades jätsid kohe viiulimängu katki?
Aastakese tegin mõlemat, aga siis jäi viiul sinnapaika. Ma ei tea, kas lapsena tajutakse otseselt, et millegi tegemine teeb õnnelikuks, aga laulmine pakkus mulle tõesti midagi kirjeldamatut. Mulle väga meeldis laulmine omaette ja ansamblites ning kõik, mis laulmisega kaasas käis. See oli ülimalt põnev ja intrigeeriv maailm minu jaoks.

Kas teadsid juba lapsena, et soovid elukutseliseks muusikuks saada?
Vist ei teadnud, sest ma küll tegelesin muusikaga, aga kõrvalt mõtlesin, et minust võiks saada sisekujundaja. Lasteaias olin veendunud, et minust saab juuksur. Eks seda arvab igaüks, kes on väiksena omale kodus tuka lõiganud. Teisalt, alateadvuses ilmselt tundsin, et laulmine on miski, millega tahaksin pikas perspektiivis tegeleda. Tegin varajasest east muusika suunitlusega otsuseid. Pärast põhikooli läksin Heino Elleri muusikakooli rütmimuusika laulu õppima ehk sain keskkooli kõrvalt ka muusikahariduse. Sel hetkel olin kindel, et tahan laulmisega tegeleda. Aasta õppisin ka Londonis, kus see teadmine kinnistus veelgi. Oleksin tahtnud minna Londonisse ka ülikooli laulu õppima, aga ei saanud sinna sisse. 

Kas pole tulnud kihku uuesti katsetada Londonisse minekut?
Tunnen, et olles juba ühe korra selle läbi teinud, et lähed täiesti võõrasse kohta, elukohta ei ole ja elad kohvri otsas, siis nõnda enam ei tahaks.

Tahan, et muusika viiks mind välismaale teistmoodi kui kolides. 

Kui alustasid laulmisega, kas Sul oli visioon sellest, milline artist Sa soovid tulevikus olla?
Ei olnud, kuid see on vaikselt ajas välja kujunenud. Mõeldes tagasi, siis see on aastate kaupa väga erinev olnud. Londonist tagasi tulles teadsin, et tahan bändi teha. Tundsin, et bänd võiks olla väga vokaali ja meloodia põhine, esikohal vokaalharmooniad. Panime kokku bändi Wilhelm (Anett Kulbin, Paul Neitsov, Jorven Viilik, Kristjan Mängel, Kaisa Lillepuu – toim.), millega tegutsesime 4-5 aastat. Üha enam tundsin, et olin laulmises ja muusikamaailmas üldiselt enesekindlam. Tajusin, et soovin enda muusikat teha. Bändiga muusikat kirjutades kõik natukene vastutavad, aga täiesti üksinda kirjutades ja muusikat välja lastes on tunne nagu laseks kõik kuulajad endale hästi-hästi lähedale ja natukene juba enda sisse. Enda muusika väljaandmine on üsna paljas olemine. Esialgu oli see natukene hirmutav, kuid siis juba tundsin vajadust ja liikusin soolokarjääri juurde. Minu enda muusika on ajas kogu aeg muutuv ja usun, et see on hädavajalik, et iga artist oleks pidevas arengus. 

Kuidas kirjeldaksid oma loomingu pidevat arengut, enese artistiks kasvamist?
Minu looming on alati olnud väga tugev peegeldus minu elus parasjagu toimuvast. Kõik sai alguse laulust “Strong”. Kirjutasin selle siis, kui Wilhelm oli äsja laiali läinud. Kuna tolle hetkeni oli Wilhelm minu kõige tugevam muusikaline väljund, siis oli minus tohutu kartus, et muusikaga tegelemine saab minu jaoks läbi. Käisin sel ajal ka ülikoolis ja muusika jaoks oli juba niikuinii natukene vähem aega. See hirm oli nii suur, kuid mõtlesin, et mis iganes juhtub, kõik läheb nii nagu peab. Siis sündis “Strong” ja sain sellega Eesti Laulult korraliku tõuke. Areng ja kujunemine on väga tugevalt hetkes kinni. 

Kui oluline on Sinu jaoks enese kui artisti n-ö taasloomine?
Arvan, et arengu toob kaasa pidev muusika loomine ja tihtipeale ka intervjuud. Need on asjad, mis panevad tavapärasest rohkem analüüsima oma loomingu aspekte, enese vaatenurki ja seisukohti. Usun ajas ise kulgevasse arengusse. 

Kas sellest võib järeldada, et Sinu puhul ei esine teadlikku artistipersoonade vaheldumist?
Jah, sest minu muusika on nii tugevalt minu seest tulnud ja kujutab mind kõige ausamas võtmes, seega artistina ei ole millegi taha peitu pugeda. Minu looming on täpselt nii nagu olen selle parasjagu loonud, milles tunnen ära end ja mille esitamisel tunnen end hästi. Seejuures väga oluline on leida inimesed, kellega teha koostööd visuaalide ja muusika poole pealt, sest kindlasti mängivad ka nemad väga suurt rolli terviku kujunemise juures. 

Kuidas leidsid enda jaoks soul-muusika?
Soulini jõudmine tuli tugevalt läbi jazzmuusika. Elleris rütmimuusika laul on sisuliselt jazzlaul, laulsime seal jazzi standardeid, aga sisemas tundsin alati, et kaldun rohkem popmuusika poole. Kui kooli ära lõpetasin ja sain ise kujunema hakata siis soulini jõudmine tuligi kombineeritult varasemast jazzi taustast ja mulle meeldivatest elektroonilistest või new age soundidest. Mulle väga meeldib jazzi ja souli hingestatus. Uus soul ongi veel piiritlemata, see on lai mõiste ja sellega võib igaüks suhestuda erinevalt. 

Kuidas Sa ise oma muusikat kategoriseerid stiili mõttes?

Ma ei taha panna end raami, sest muusika on olemuselt väga vabastav ja põhineb ainult loomisprotsessil, mis tähendab, et võid olla ja luua mida iganes sa soovid. Hiljem sellele kategooria silti külge panna ei ole mu lemmik tegevus.

Kõrvalt analüüsides oma muusikat, siis ütleksin, et see on väga vokaali ja meloodia põhine souli ja jazzi mõjutustega popmuusika. Võibolla see teebki sellest kaasaegse souli. Värske albumi puhul on kuulda ka contemporary R&B mõjutusi.

Tulles jazzi taustast, kas Jazzkaarel esinemine on Sinu jaoks mingil määral tähenduslik?
Vägagi, sest jazzil on nii suur roll minu artistiks arenemise teekonna puhul, isegi kui ma ei defineeri end tänasel päeval jazzlauljana. Mul on suur au esineda Jazzkaarel ja teada, et minu muusika nende meelest sobib Jazzkaare lavale. 

Kas on keegi, kes on Sinu artistiks kujunemise loos või muusikaliselt üldisemalt erilist mõju osutanud? Miks?
Arvan, et kõik inimesed, kelle juures olen juba nooremas eas kas õppinud või kellega koos muusikat teinud, on ühel või teisel moel mind muusikaliselt üldisemas mõttes mõjutanud. Juba ainuüksi teineteise peegeldamine ja arusaamade enda jaoks lahti mõtestamine on arendav oma sisemaailma lahti mõtestamisel ja kujundamisel. Muidugi on mänginud rolli ka lauljad ja artistid, kellele siiani alt üles vaatan ja keda nii artistlikus kui muusikalises mõttes imetlen. Meeldejäävaim on ajast mil fännasin üle kõige Jamie Cullumit. Tema plaadid olin läbi ja lõhki kuulanud ja kui mu ema siis mind üllatusena 13. sünnipäeval Stockholmi Cullumi kontserdile viis, siis olin küll kõige õnnelikum tüdruk maailmas. Mäletan seda hetke, kui kontserdi lõppedes saalis tuled põlema läksid ja istusin liikumatult oma toolis, pisarad silmis, sest olin nii lummatud sellest, mis ma just nägin ja samaaegselt ei suutnud uskuda, et see muusika, millest olin läbi imbunud oli korraga laivis mu ees ja veel kordades ägedam kui seda plaadilt kuulnud olin. Unistasin temaga tulevikus koos musitseerimisest. Ilmselt ei teadvustanud seda endale tol ajal, aga täna tunnen, et juba ainuüksi selliste hetkede kogemise nimel tasub muusikat teha, vahet ei ole kummas rollis parasjagu oled, loeb see, et muusika puudutab artisti ja kuulajat samaaegselt.

Kuidas näeb välja Sinu loomeprotsess?
Reeglina alustan klaveril katsetamist, ümisen meloodiaid ja jupikesi. Peas tekivad kirjeldamatud seosed sõnadest ja meloodiatest. See on väga aeglane, sõnade ja meloodiate paigutamise ja tunnetamise protsess. Arvan, et loomise hetk tekib üldiselt põhjusega ja see on alati natukene ootamatu. Kui olen väga hea energiaga loomingulises hetkes, siis olen justkui transis, kaon täiesti ära. Näiteks salvestan kiirelt voice recorderisse ja kui kuulan klippi kümme minutit hiljem, siis sisuliselt ei mäletagi seda. Tahan oma muusikat väga loomuliku kulgemise teel kirjutada. Teistega koos kirjutades on see loomulikult erinev. Mõttelaad on teine, paned end hetke ja ruumi teadmisega, et aega on piiratult ja ideaalis võiks sessioonist mingi tulem tulla. 

Mis on peamised mõjutegurid muusika loomise protsessis?
Muusika ise. Ma kuulan väga palju erinevat muusikat ja isegi kui panen lihtsalt taustaks midagi mängima, siis ikka mingil määral analüüsin, mis mulle pala või artisti juures meeldib. Kogu aeg korjan väikseid tükikesi kokku, mida võiks ka enda muusika puhul katsetada. Suuresti on sellel tegevusel ka see eesmärk, et end taasleida või avastada, mis mulle sümpatiseerib. On palju artiste, kes üldpildis ei ole lemmikud, kuid miski aspekt on ikka eriline, millega suhestuda. 

Võrdlemisi hiljuti kolisid Tallinna linnakärast veidi eemale rahulikumasse ja rohelisemasse keskkonda. Kuidas on keskkonnavahetus Sinu loomingule mõju avaldanud?
Tänaseks olen ennast mõnusalt sisse seadnud ja andnud uuele elurütmile aega tekkimiseks ja kujunemiseks. Olen sellist tüüpi, et vajan loominguliste tegevuste puhul üsna suurt isiklikku mõtte- ja tegutsemisruumi. Seega olen teinud endale muusikatoa, kus tegelen peamiselt loominguliste asjadega. Mängin pilli, kirjutan või salvestan. Mulle sobib see. Tunnen, et linnast eemale kolimine on üleüldiselt hästi mõjunud – olen puhanum, veedan rohkem aega õues, loen rohkem, teen ise rohkem süüa, kuulan rohkem muusikat ja kokkuvõttes leian lihtsalt iseendale rohkem aega, mis on ülitähtis. Sest tunnen ka, et muusika loomisel ja sõnade kirjutamisel on oluline, et olen saanud iseenda mõtetes rahulikult korda luua ja kokkuvõtteid teha enne, kui hakkan neid mõtteid paberile kirjutama ja looks vormima.

Sinu looming ja Sa ise mõjud nii laval kui ka praegu vesteldes vägeva kooslusena õrnast naiselikkusest ja tugevast badassist. Kui palju julgust Sinu päris enda avamine publikule nõuab?
See on nõudnud omajagu julgust, aga tunnen, et iseenda haavatavast küljest näitamine annab ringiga tagasi tugevuse ja enesekindluse. Mulle meeldib, et ütlen asjad välja nii nagu need parasjagu minu sees on ja kuulaja saab valida selle muusikaliselt vastu võtta või mitte.

Tajun tugevalt, et aus püsimine ja enese näitamine ehk isegi kõige haavatavamast küljest annab jõudu. 

Kahtlemata on see on miski, millega ka kuulajad suhestuvad. Kas mõnikord pärast esinemist on tuldud ja öeldud, et Sinu muusika tabas täpselt kuulaja südant?
Ikka on ette tulnud. Näiteks, inimesed, keda isiklikult ei tunne on öelnud, et oleme läbi muusika justkui ühenduses. Eks ikka on palju selliseid situatsioone ja hetki elus, mida on paljudel peale minu ette tulnud, mis on leidnud tee minu loomingusse. Kui keegi minu loominguga suhestub ja see ühendab inimesi, mind ja kuulajaid või on kellelegi raskel ajal toeks, siis ma ütleks, et see on kõige võimsam asi muusika juures. Teed oma asja ja keegi saab sellest nii 100% aru, et ta tunneb nagu sa räägiksid temast. See on kirjeldamatu tunne.

Kas tunned muusika loomisega teatavat missiooni?
Kuigi mu lugude sõnumid on aeg-ajalt melanhoolsed, siis loodan, et mu kuulajad tabavad neis ära selle, et halvematest hetkedest on võimalik välja tulla ja edasi liikuda. Olen ise saanud muusikast kogu elu väga palju abi ja loodan, et minu muusika mõjub samamoodi. See on minu jaoks väga oluline. 

Hiljuti avaldasid ülihea vaibiga singli “So Far So Good”, mis on ühtlasi Sinu varsti lansseeritava debüüt-kauamängiva esiksingel. Miks sai sellest albumi esiksingel?
Selle pala sõnum ja energia annavad hea aimduse sellest, mis kogu albumist võib oodata. Kirjutasin selle loo koos Jonas Kaarnametsaga. Päris pikalt jäi see lugu lihtsalt voice recordinguks ühest sessioonist. Jõudsin selleni tagasi kui sorteerisin vanu salvestusi ja tundsin kohe väga tugevat sidet selle looga. Kirjutasin Jonasele, et peame ruttu-ruttu selle loo uuesti käsile võtma. Sisetunne oli sellega lihtsalt õige. 

Lõpetuseks, kui korra unistada ja eesmärke seada, kellega sooviksid tulevikus koostööd teha?
Olen väga suur unistaja, aga mulle meeldib palju tööd ka teha. Tunnen, et oma esimese kauamängiva väljaandmine on olnud pikalt väga suur eesmärk ja unistus. Ma ei kujuta ette kui ülev tunne võib mind selle ilmumisel vallata. Mul on mõtteid, kellega tahaks tulevikus koostööd teha. Produtsentidest oleks vägev koostööd teha Mark Ronsoniga, sest tal on nii omapärane käekiri. Tal on tugevad popi mõjutused, aga temas ja tema muusikas on nii palju hingestatust. See on intrigeeriv kombinatsioon, et ta suudab miskit väga isiklikku ja puhast panna nii mõnusasse, paljuski popi produktsiooni. Väga põnev oleks koostööd teha Jacob Collieriga. Ja loomulikult contemporary souli lauljatega Lianne La Havas, Mahalia, H.E.R. Sisimas loodan, et ühel päeval need mõtted täituvad. 

Kuula Aneti värsket singlit: 

Anett astub Jazzkaarel üles 12. oktoobril algusega kell 19.45 Fotografiskas. Piletid leiad siit.

Anett sotsiaalmeedias:
Instagram @thisisanett
Facebook https://www.facebook.com/anettmusic

Veel Häppeningis: 
ANKEET – ANETT
Artist loomingust: ANETT kolmest singlist

Tutvu pildistamise moodboard’iga.

Pildistamise produtsent: Sandra Leushina
Fotograaf/loovidee: SADU
Stilistika: Kristin Liias
Stilistika assistent: Maarja Vilumets
MUA: Mari-Liis Jäe
Soeng: Laura-Gerli Landsmann
Intervjuu/assistent/sotsiaalmeedia: Stella Raudsepp

Täname koostöö eest Odeon, TALI disaini pood ja Polhem PR Estonia!

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.