Terav-vaimukad seigad igapäevaelust, intiimsed hetked, (enese)armastusega kaasnevad kahtlused ning power-naised – Marita Liivaku looming seab fookusesse naise kõneledes vaatajaga kord läbi huumoriprisma, kord hoopis läbi elulise kriitilisuse. Pole siis ime, et tema käekirja austajad hindavad Liivaku tööde elulisust. “Pean oma suurimaks saavutuseks kunstis ühendust inimestega, mille olen läbi sotsiaalmeedia loonud. Olen jaganud oma lugusid läbi kunsti juba aastaid, kuid mida aeg edasi, seda suurem usaldus tekib minu ja vaatajate vahel ning saab teemadega aina sügavamale minna, mis on päeva lõpus mu suurim innustus ja power,” ütleb Liivak, kui uurin, mida peab ta enda jaoks kõige olulisemaks saavutuseks.

Kunstiga on Marita tegelenud aga läbi elu õppides Kõrgemas Kunstikoolis Pallases, töötades filmimaailmas loovjuhina ning pühendudes illustratsioonile ja maalikunstile. Samuti on tema tööd olnud iga aasta esindatud mitmetel oksjonitel ja korduvalt figureerinud Tartu kunsti aastanäitusel. 2020. aastal otsustas Marita pühenduda täielikult oma isiklikule loomingule ning aastal 2021. saame näha vähemalt kahte suuremat isikunäitust. Ajal, mil Marita seisab uute väljakutsete ees, andsime talle pintsli asemel kätte kirjasule ning palusime avada oma mõttemaailma vimkaga ankeedis.

Nimi: Marita Liivak

Vanus: 26

Elukutse: Vabakutseline maalikunstnik

Värvikas lapsepõlvemälestus: Kord väiksena ärkasin keset ööd üles ja avastasin, et olen kodus üksinda ning elekter on välja läinud. Sattusin koheselt paanikasse ning esimene mõte oli “Pean välja saama!” Kuna kartsin pimedust, siis ei julgenud toast välja minna, seega ainuke viis oli läbi akna. Kuna ma ei osanud akent avada, siis haarasin tumba kaane ja hakkasin akent sisse peksma. Lõpetasin peksmise selle peale kui kuulsin üleval naabrit kommenteerimas: “Appi! Jälle on joodikud esimesele korrusele kolinud”. Ehmatasin ära ja jäin vaikselt ema koju tulekut ootama. Kui ema saabus, ütlesin, et keegi väljast lõi akna katki, vaatamata sellele, et aken oli kahekordne ja selgelt seestpoolt katki. Olin väidetavalt sedavõrd veenev, et ema uskus mind. Loogikat oma tegevuse taga paraku kommenteerida ei oska, aga see oli iga kord esimene mõte, kui avastasin end üksinda olevat – pean minema välja!

Marita Liivak tööga “I was fine so I will be fine”

Iseloomuomadus, mida väärtustan: Eneseteadlikkus

Olen hea: kuulaja.

Olen õnnelik, kui: avastan uut head muusikat.

Kui mul oleksid supervõimed, siis: ei peaks mitte kunagi magama, kuid soovi korral saaksin.

Kui saaksin üleöö midagi muuta, siis: ei muudaks ma mitte midagi.

Kui kohtaksin tulnukat, siis ütleksin talle: “Miks alles nüüd?”

Mulle meelde jäänud või oluline tsitaat: “Kui saad probleemi lahendada, siis pole vaja muretseda, kui ei saa lahendada, siis ei ole kasu muretsemisest.” – Shantideva

Minu kirjutatud lasteraamatu pealkiri oleks: “Praegune hetk ongi parim hetk”

3 tegevust, mida soovitan teha rasketel hetkedel: Lubada iseendal olla nii nagu parasjagu on vaja olla; helistada sõbrale ja minna jalutama; süüa midagi head ja rääkida.

Peamiselt kujutan oma töödes: naisi. Mu tööde sisu on autobiograafiline, seega midagi muud kujutada hetkel ei oleks loomulik.

3 põhjust, miks armastan kunsti ja illustreerimist: 1. Kunst õpetab mulle pidevalt uue nurga alt, mis tähendab olla vaba ja loov. 2. Maalimine ja illustreerimine on maandavad tegevused, mis aitavad vaadata iseenda sisse ja protsessida oma kogemusi ja neid teistega jagada 3. Ilma võimaluseta oma sisemaailma kunstis väljendada ilmselt plahvataksin.

3 illustraatorit, kellel soovitan silma peal hoida: Marta-Liisa Koit, Madli Lavin, Kristel Sergo

“Lase mul minna koju”

“Armastatud”

“Väike hiir kellele meeldib vana siil”

“Embus”

“You’ve been seeing me in your dreams”