Sandra Leushina
Ansambel Ouu avaldas hiljuti oma neljanda albumi “Saint Frotee”. Kollektiivi uue plaadi kõla on inspireeritud 70ndatest ja 80ndatest aastatest ning eriti just toonase Lääne popmuusika kodumaistest tõlgendustest. “Meie jaoks räägib “Saint Frotée” ihalusest muretu ja päikeselise riviera elustiili vastu, milleni püüeldakse kodukandist saadud käepäraste vahenditega,” kommenteeris bändi laulja ja kitarrist Tiit Liblik.
Just Tiit uue plaadi materjali telgitaguseid ning saladusi avabki. Kauamängiva “Saint Frotee” viie pala hingelood on Sinu ees:
“Good Stuff”
Mäletan, et nuudeldasin kodus oma MicroKorgil. Mul oli peas hakanud liikuma mingisugune bassikäik, mida ise seostasin sellise soultrainiliku teleshow-temaatikaga, kus läheb vaikselt tantsuks ning igast nurgast voorib kaadrisse süngetes riietes tantsijaid, kes siis üksteise võidu kaamera tähelepanu eest võitlema asuvad. Sarnasest teemast räägivad kaudselt ka laulu sõnad – täielik tantsuhümn! Endale meeldib ka veel lisaks laulu muusikavideole see aeglane ning rahulik vahekoht. Mäletan, et jäime Hyrriga (Hyrr Innokent Vainola, bändi kitarrist ja laulja – toim.) stuudiosse seda timmima. Mingil hetkel tuli Hyrr aga sellise ruumilise “ükskõikse” atmosfääri loomise idee peale. Selleks, et tuua gramm päriselu laulu sisse. Seda atmosfääri me erinevate olmehelidega ka lõime.
“Half n half”
Lugu, mis mis tekkis meie värvikas ja teguderohkes Ruhnu saare bändilaagris. Kes tahab loo algelist versiooni kuulata, vaadaku meie Ruhnu reisi dokumentaalfilmi – kuskil lõpu poole kuulame laulu demo, tantsin selle järgi trepimademel. Juba siis tundus meile laulu refrään üsna kaasahaarav ning ühtlasi kujutas minu jaoks ka sellist head näidet, kuidas meie laulude ülesehitus on muutunud kuidagi mõtestatumaks. Samuti on selles laulus väga hästi tunda meie plaadi üldist kontseptuaalset suunda – sai seegi laul loodud ju suvel, ümbritsetuna kaunist merest ja külluslikust saareloodusest.
“Zatšem”
Meie esimene venekeelne lugu, mis on peaasjalikult Hyrri sulest. Minu jaoks on ta alati olnud kergelt seotud Vene kultusfilmiga “Brat 2”, mida mingil hetkel meie sõber Frank söögi alla ja söögi peale küttis ning teistele reklaamis. Kui õigesti mäletan, tutvustas Hyrr mulle esmalt koos lauluga ka pala üleüldist olustikku, mille kohaselt loob vanast raadiost kostuv üksik moosekant kõige ümbritseva kiuste melanhoolse ning nukra õhkkonna. “Ümbritsevat” võtsime üles aga Jaani (Jaan Sina, bändi bassist – toim.) korteris, kuhu kutsusime paar sõpra lisaks. Pidasime maha sellise agressiivse panelka-pummelungi, mille käigus ei puudunud südaööl täiest kõrist karjutud sisutühjad vaidlused ega ka Eesti süldiklassika esitamine vanal nailonkeeltega akustil. Varsti laekus uksele ka naabrinaine, süles laps. “Sõnum selge,” mõtlesime ja võtsime veidi tuure maha. Enamus ajast olimegi kogu mansaga kitsas köögis vaidlemas ning nendel hetkedel jäi justkui märkamata, et Hyrr liikus meie vahel, klapid peas, salvestaja näpus. Laulu sõnadega oli suureks abiks Inga Tislar, kes meil erinevad ebamäärased venekeelsed fraasid mõtestatud sõnadega asendada aitas. Meenub veel, et kui plaati masterdamas käisime, küsis meie helimeister Martin Kikas, et mis keeles lugu lauldud on. Kuuldes, et vene keeles, vastas ta, et oleks ise pakkunud pigem Serbia keelt. Ühesõnaga meil uusi ja huvitavaid avastamata maid on veel kindlasti ees ootamas.
“Worn Out Look”
Plaadi esiklugu, aga ühtlasi ka plaadi vanim lugu, kui mõned algidee jupid välja arvata (vaatan sinu otsa, “Caramel Park”). Aasta oli siis 2016. Olin parajasti sõjaväes, kui üks hetk kirjutas Hyrr, et nägi vist Rada7 portaalis head Korg MicroKorgi pakkumist, mille ma palusin tal ka ära võtta. Kui kaitseväest välja saadud, andsime samal suvel välja meie teise kauamängiva “Mango Fetchi”, mille esitlemise ja harjutamisega käed-jalad tööd täis olid. Paralleelselt aga hakkasin MicroKorgiga juba uusi viisijuppe mõtlema, sest see oli ikkagi minu esimene süntesaatorilaadne toode. Mingil suveõhtul see “Worn Out Looki” alge sündiski – katsetasin ja toppisin erinevate sündisaundide kihte üksteise peale. Mäletan, kuidas nautisin seda protsessi. Helid läksid aina värvikamaks ja kogu pilt kirevamaks. Siis aga tuli vahele “Papa Solveig” ja liikusime Ouuga pisut teises suunas, “Worn Out Look” jäi pikemaks riiulisse. Kui aga “Papa Solveigi” rokifaas möödas oli, saime Hyrriga rohkem uuele suunale keskenduda ja timmisime seda lugu nii Telliskivi proovikas kui ka Muusa stuudios, kuni ta saigi valmis. Pean selle loo lõpuosa meloodiat siiani üheks oma lemmikuks muusikajupiks, mida kunagi olen teinud. Eriti lisab sellele lõpule väge juurde Hyrri maitsekad soolokäigud, mida ta salvestas autentse kajaefekti saavutamiseks stuudiomaja trepikojas.
“Arabella”
Selle laulu lugu algas minu vanemate kodus, kus Jaaniga õhtusel ajal kahekesi hängisime. Ilmselt olin siis ülikoolist leidnud vaba aja, et Tallinna tulla. Umbes samal ajal oli Hyrr koos vana Ouu bändiliikme Raheliga alustanud ka uut ja vahvat kooslust nimega Rake. Nii me istusime seal ja mõtlesime, kuidas proovida arendada ka mingit omavahelist laululoomise dünaamikat. Hakkasime siis jämmima – mina klaveril ja Jaan minu isa bassil, kui vaikselt koorus välja tänase “Arabella” salmiosa ja prechorus. Siis, nagu ka mitme loo puhul, jäi Arabella pikemaks ajaks sahtlisse, kuid päris ära ei kadunud ta kordagi. Mäletan, et Jaan ikka aeg-ajalt tuletas seda bassikäiku nii proovides kui ka vestlustes meelde. Ühel hetkel käisid aga Jaan ja Hyrr proovikas koos askeldamas ning tulid välja selle trummide ja basskitarri vahelise kassi-hiire mänguga, mis laulule uue mõõtme ja mõtte andsid. Laulul hoiab ka suurepäraselt gaasipedaali põhjas Rihard (Rihard Niinberg, bändi trummar), kes suutis pala veelgi elavamaks muuta. Sellest palast kujunes täielik fungeerimismaraton, mis võngub kuni lõpuni välja.
Kuula albumit:
Ouu sotsiaalmeedias:
https://www.facebook.com/ensembleouu
@ouu_train