Sandra Leushina
Ambientlikel ja hapratel nootidel kulgev lühialbum “Requiescat in pace” on muusiku, helidisaineri ning etenduskunstniku Vootele Ruusmaa austusavaldus oma lahkunud isale. Kuid mitte ainult. Heliretk kätkeb endas olemasolemise lõppemise, leina ja leinaga käsikäes käivate emotsioonide ainest. See on poeetiline muusika, mis võiks kuuluda kunstiprojekti pärusmaale. Vaatamata rasketele, kaasaegsele inimesele harjumatutele teemadele kõlab Ruusmaa käekiri väga kergena, alati mõtlikuna. Esmasel kuulamisel viis plaat mõtted üleskeeratavale muusikakarbile. Sealt edasi avanesid kihid, mis vormisid pealtnäha hapruse hoopis tugevuseks. Nostalgiline, magus-mõru ja põhjamaiselt sügav samaaegselt. Milline on “Requiescat in pace” läbi autori oma sõnade?
“Album ei ole pelgalt muusikaline järelhüüe minu isale, Arthur Ruusmaale, vaid äärmiselt subjektiivne vaade surmale ja sellele järgnevale leinaprotsessile. Arvestades asjaolu, et kaotasin oma isa ootamatu haiguse tõttu, siis silmitsiolek elu “äärealaga”, kõikumisega maa ja taeva vahel, oli intensiivne emotsionaalse tundeskaala kogemine. Selles liminaalsuses adusin surma ja leina kui tabuteemat, mida pigem ei soovita või ei juleta tõstatada,” alustab muusik oma teose tagamaade kirjeldamist. “Avastasin end küsimast – ega surm või suremine pole juhuslikult meie ühiskonnas devalveerunud? Et see tabab meid alles “reaalselt” lähedase kaotusel? Või, kas oleme unustanud, kui tähtis tegelikult on sellega kaasnev siirderiitus?”, nendib Ruusmaa. Kaasaja ühiskond on võõrandunud millestki nii loomulikust ja tähtsast. Filosoofilistel ja eksistensiaalsetel teemadel kauamängiv seiklebki. Mõtteainest lisab Vootele veelgi: “Surm ei ole lõplik ja lein on miski, millest saab üks osa eluringist. Seepärast ei tohiks kultiveerida surma-eitust ehk meeleheitlikku püüdu vältida surmaga kaasnevaid tundeid – kaotusvalu, kurbus, igatsus, süütunne, viha, pettumus. Surm seob eluga ühte, sellega kaasneb sisuline mõistmine terviklikkusest.”
Aga kuidas siis algas albumi valmimise kulg? Autori jaoks vallandus selle plaadi teekond Eesti Noorsooteatri, tollal veel NUKU teatri lavastusega “Protsess”, mida lavastas Taavi Tõnisson. Üsnagi prooviprotsessi algul sai ta teada oma isa diagnoosist ning Franž Kafka materjalist kujunes saatuslik enne. “Võib-olla oli see lihtsalt kokkusattumus, kuid tol hetkel otsib inimene tuge või märke kõikjalt. Sellest tingituna kirjutasin juba toona loo “Vaid Sina”, mis koputab südametunnistuse puhtusele ja kes selle üle tegelikult võib või saab kohut pidada, kui mitte sina ise,” arutleb lühialbumi looja. “Tagantjärele mõistan, et kirjutasin selle loo endale, sest (surma)hirm suutis mind halvata, peegeldades nõrkust ja valmisolekut surmaga leppida. Leppida enese nõrkusega… Tunnistan, et irdusin kohati perekonnast, sest püüdsin end “sellest reaalsusest” eemale hoida. Püüdsin end järjekindlalt lohutada, et usk ja lootus surevad viimasena, kuid soovisin sellist mentaliteeti hoida vaid iseendale. Hirmust, mitte millestki muust.”
Vootele Ruusmaa jaoks peegeldab kauamängiv “Requiescat in pace” andestamist. Leppimist kuid mitte triviaalsel viisil elu paratamatusega, vaid elu ilu ja valuga, ehedusega. “Mõistan, et isa on nüüd minuga igapäevaselt koos, enamus loomingut on temaga seotud või talle pühendatud. Ja, mil viisil saabki kellegi olemasolu pühitseda ja selle eest tänada, kui teda lihtsalt endaga kaasas kanda. Kergelt ja soojalt,” võtab Vootele oma mõtted kokku.
Albumi kujundus: Vootele Ruusmaa, Kerttu Kruusla
Kuula albumit ja soeta digiversioon SIIT:
https://vooteleruusmaa.bandcamp.com/album/requiescat-in-pace
Päisefoto: Svetlana Volodoina