3   +   10   =  

Sügavahäälne Tallinna naine Pille-Riin Karro on käinud pika teekonna muusikuna, et läbi mõningate katsumuste ja kahtluste enda seest avastada ning vabastada eksperimentaalse artisti ELLIPi. Pille lugu on inspireeriv – murdes sisemised heitlused ja aktsepteerides enese ilusat eripära, on nüüd peagi valmimas tema debüüt-EP koostöös biidimehega Nzea. Avaldatud materjal on kõrvupaitav ja paljulubav. Pille-Riin on harjunud esinema, lavadel on ta veetnud pea terve oma elu, kuid tuntud on ta just kaverdajana. Autori päris oma saund on aga avanud temas palju uusi tahke, mida tasub avastada ja jälgida.

Vokalist, muusik ja laulukirjutaja ELLIP lubas piiluda osakesse oma elust ja kogetust. Lisaks pajatas ta oma tulevasest albumist, mille pealkiri jääb hetkel küll saladuseks. Saa tuttavaks, Sinu ees on päikseline ELLIP ehk Pille-Riin Karro!

Kes on Pille-Riin Karro ning kes on alias ELLIP?
Ainus selge erinevus kahe vahel on see, et Pille-Riin Karrot võib kuulda erinevates Tallinna lokaalides Amy Winehouse’i ja teiste muusikamaailma geeniuste loomingut esitamas, aga ELLIP esitab enda oma. Emotsioon, inimene, mõtted ja olek on seejuures samad. Kui minna täpsemaks, siis hübriid “ELLIPille” on uudishimulik, paneb suurt rõhku enesearengule (ilmselt tuleb kolmas bakalaureuse kraad puhtast uudishimust), valib alati olla heausklik, tihtipeale naiivsena tundudes, ja on igas olukorras optimistlik, sest vastupidine kulutab liialt energiat. Usun ka, et paras kogus lapsemeelsust teeb elu lõbusamaks ning keeldun sellest lahti ütlemast. Ja kõige lihtsamalt – muusik ja laulja, kes joovastub kõigest, mida ja kuidas muusika puudutab. 

Pöördume korraks Sinu senisele teekonnale – kuidas Pille ELLIPini jõudis?
Uh… Mu ümber olevatele inimestele, kes mu arenguga muusiku ja inimesena on kursis, ei ole see kindlasti mingit sorti üllatus, et ma nüüd siin olen. Üllatus seisneb ehk selles, et mul selleks nii palju enesega võitlemist, võrdlemise mahasurumist ja aega läks. Aga võib öelda, et ELLIP sündis kohtudes õige muusikuga õigel hetkel. Nimi ise tekkis täiesti orgaaniliselt, kogu selle enne mainitud õigena tunduva ainese peale.

Mis on Sinu jaoks selle teekonna highlight’id? Äkki ka õpetused, mis jäävad meelde.
See on eraldi terve raamatu materjal. Ma olen lavadel olnud 3-aastasest peale, professionaalselt muusikaga tegelenud 8-aastasest saati ja mitte iial lakanud seda lihtsat rõõmujagamise viisi nautimast. AGA 90% ajast olen olnud piiratud ebavajalikest mõtetest, pidanud ennast ebavääriliseks, võrrelnud enda pilti teiste omaga, hinnanud enda loomingut teistest liialt erinevaks ja pidanud seda ebavajalikuks. Andnud ära hästi palju energiat lihtsalt muretsemisele, mida oleks saanud loomingu alla rakendada. Mingil hetkel kukkus midagi mu ajus kokku, mis viis mind tarkade inimeste heade õpetuste, uue mõtteviisi, uue mentaliteedini. Iseenda varjuks olemine kujunes nuhtluseks.

Highlight ise vast oli see, kui jõudsin arusaamani, et kõigile ei saagi meeldida, ei isiku ega muusiku-lauljana. Selle selguse kujunemine ja eneseväärtuse kasv läbi selle, on asendamatu tunne.

Mida olen õppinud: 1) Ära võrdle, oled täpselt see, mida maailm vajab 2) Ära piira ennast oma kunstis, lähtu sellest, mis sind rõõmsaks teeb; üpris hea võimalus on, et kellegi teeb see veel rõõmsaks 3) Kui sa pole oma elus õnnelik, siis saad midagi selleks teha. 

Kas mäletad ehk mõnda seika või tunnet, mis kujunes murdepunktiks, millest tingituna suutsid oma “varjust” välja tulla?
Oli erinevaid seiku ja kogemusi, mis viisid selleni, et tahaks olla palju rõõmsam ja iseendale parem sõber. Õhku oli paisatud ebameeldivana kõlavaid lauseid, mis inimesele päris laastavalt mõjuvad ja nii edasi. Kõik see tekitas mingiks hetkeks kurbuse, aga siis uskumatult tugeva tunde midagi korda saata ja iseennast arendada ning vastupidist tõestada – eelkõige iseendale.

Parimaks retseptiks raskustest välja tulemiseks tänasel päeval on Sinu jaoks…?
Parim retsept on ennast kuulata ja seada enda õnn oma suurimaks eesmärgiks ja prioriteediks. See tähendab, et üritada jõuda oma ebaõnne juurteni ja katsuda leida tee nende lahendamiseni. Keegi ei tohiks olla õnnetu. Ja tuleb meeles pidada, et me pole oma muredes kunagi üksi ja mure pole häbiasi. 

Kes on olnud Sinu suurimad õpetajad?
Mu ema, raamatud, videod, teised inimesed, nende teod ja tegemata jätmised. 

Oled jõudnud siia. Täna valmistad oma debüütalbumit – kes selle projekti taga seisavad ning millal on plaan avaldada?
Hea tunne! Nüüd ei teagi, kas nimetada EP’ks või albumiks, aga kuue looga kogumiku taga seisavad Nzea ja ELLIP – laulukirjutajad, kaasprodutsendid. Kokku on tulnud ka ELLIP live bänd, kes on muusikale eriti uue hingamise andnud. Kõigest sellest juba varsti. Muusikat saab kuulata aprillis!

Mis on siis selle lühialbumi kontseptiks, kui üldse?
Lugude näol, mis pikendatud EP’le jõuavad, on tegemist Lõuna-Eesti orgude ja mägede keskel loodud paladega, mis said kirjutatud 10 päevase perioodi jooksul keskkonnas, kus puudus internetiühendus ja mistahes muud segavad faktorid. Lood on puhaste emotsioonide, vaikuses mõtlemise ja heade mälestustega ühte seotud. See on ainukene kontseptiks loetav faktor ehk. Lood on üksteisest üpris erinevad – osa rõõmsad, osa kurvemad. Palju žanrikatsetusi, mis ma tunnen, et kirjeldab mind ja mu püsimatust inimesena ka üpris kenasti. Mul hakkab väga kergesti igav. 

Mis saab albumi nimeks, miks?
Ilgelt tahaks siinkohal jääda salapäraseks! “Eesolevate tulemustega tutvumiseks palun jälgida mind levinud sotsiaalmeediakanalite kaudu” (naerab).

Lähme detailsemaks. Sukeldume instrumentaalidesse: räägi lähemalt produtsendist Nzea, kes on sellel albumil biitide loojaks.
Nzea võrdub Mikk – hea sõber, melomaan, loodusearmastaja, biidilooja. Kunstnik, loomisest ja loomingust joobuv, eriliselt hea südamega, pretensioonitu inimene. 

Kuidas teie koostöö algas ning kuidas ja kui palju teie visioonid haakuvad?
Oi, Mikuga on meie koostöö eriline. Meie vahel on suur teineteise usaldus, sõprus ja üksteise austus. Kaljukitsedena on meil sarnane iseloom ja kumbki ei hooli tülidest/probleemidest, eriti lihtne on koos olla. Visioonihaakumise kohapealt tunnen ta jäägitut usaldust ja ta tuleb peaaegu kõigega kaasa, mille välja pakun ja välja mõtlen. 

Meie kokkuviimise eest on vastutav ühine sõber Robert, kes aastaid tagasi tundis, et tema üks sõber laulja ja teine sõber muusikaprodutsent võiksid koos kokku saada ja heli tekitada. Mõeldud, tehtud! Ma mäletan selgesti seda hetke, kui Mikk mulle esimesed taustad saatis – millede seas oli ka lähiajal kuuldavaid lugusid – ja ma olin päriselt lummatud. Tundsin kohe ära, et olen kodus ja siin on kõige õigem hetk ELLIP’i sünniks. 

Muusika ja hääle taga on ka sõnal jõud. Kas laulusõnu kirjutad ise? Kui jah, mis Sind kirjutama inspireerib?
Laulusõnad kirjutan alati ise, kui just ei ole koostöö olukorras laul juba enne valmis tehtud – aga väike pirts nagu ma olen, viimasel juhul saan teiste poolt loodud sõnumit laulda vaid siis, kui saan nendega samastuda. Sellest ajast kui Amy Winehouse pilti tuli, on tema mind teemade ja stiili juures väga mõjutanud aususe rakendamise mõttes.

Enne seda kirjutasin nii paljudes metafoorides, et isegi ei saanud täpselt aru, mis koodis ja mis olukorrast ma räägin. Mida aasta edasi, seda otsemalt tahan oma peegelpildile otsa vaadata. Olen üldjoontes, isegi oma välise avatuse juures, väga privaatne inimene – ma ei naudi oma murede ja sügavale tunginud probleemide avalikku käsitlemist. Ikka tahaks kõik ise läbi töödelda ja kedagi teist mitte sellega tülitada, täiesti ebaterve lähenemine. Siinkohal tulebki psühholoog Muusika mängu – tema saab kõik minu mured ja probleemid enda kaela ja saab need tihtipeale väga kenasti lahti arutatud.

Inspireerib enim luhta läinud ja vastupidiselt, tärkav armastus, loodus, mu ainulaadne ema, mured, rõõmud, areng, teiste muusika kuulamine. Laulusõnade kirjutamist kasutatakse tihti oma sisemaailma lahtiarutamiseks ja ma olen avastanud, et kuulates midagi, mis mind kindlal hetkel kõnetab, võin inspireerituna enda olukorrast sama lahtiarutamise ette võtta. 

Muusika ja sõna kõrval on vokaal. Kellest enim inspireeritud oled laulmise aspektist?
Konkreetselt ei saa öelda, aga vokaali kujundamisel on suureks eeskujuks olnud Christina Aguilera, kõik RnB nii mees- kui naisvokalistid. Beyoncé nende seast eredaimalt välja paistmas. Lähiminevikust kindlasti Amy Winehouse, üks suurimaid iidoleid. Lisaks paljud vanema aja jazz- ja soulmuusikud, keda ema kodus armastas kuulata.

Nüüd aga väga hindan enda hääle väljakujunenud kõla, iidoleid jäljendades duplikeerid kellegi oskusi, aga ise olles, oled ikka kõige erilisema kõlaga. 

Milline laulja Sa siis enda meelest oled, millisesse “muusikažanri riiulisse” Sa end ise paigutaksid, kui üldse?
Ma olen just lähedastega arutanud, et tänapäeval vist enam ei saagi nii konkreetselt žanreid määratleda. Ikka on üks hunnik erinevaid žanreid üksteisest mõjutunud ja võib vaid mingit sorti “kallet” täheldada, aga üheseid mõisteid on raske tuua – mu enda muusikas samamoodi. Ise tunnetan elektroonilise hiphopi, souli, jazzi mõjutusi. Loodan, et igaüks leiab endale midagi ka nende määratluste vahelt. Mulle meeldib katsetada erinevaid žanreid, ehk et misiganes kõnetab, on see, mille ette võtan. Ei taha üldse lasta ennast piiritleda sellest, et kellegil võib olla siis raske mind mingisse lahtrisse panna. Tahaks seda valikuvabadust enda loomingus edasi anda.

Kui muusikast üldiselt rääkida, siis milline muusika Sulle endale täna sümpatiseerib, miks?
Täitsa oleneb olukorrast. Kodus kuulan jazzist läbipõimunud hiphop’i (Tom Misch ja kõik selle ümber), Jordan Rakei ja Anderson .Paak on suured lemmikud, Billie Eilish’i kõla meeldib väga ja üleüldse julged artistid, kes teevad midagi erilist ja piiridevälist. Pille-Riin Karrona esitan laval enim funki, diskot ja tihti ka Amy Winehouse’i loomingut – olenevalt jällegi olukorrast. Vahel mängin plaate ja selles olukorras on disko, soul ja funk mu absoluuuutsed lemmikud inimestele meeleolu pakkumiseks – ma ei tea inimest, kellele see muusika head tuju ei tekitaks. Hiphopist tulevad meelde A Tribe Called Quest, Nas, Common, Jay-Z, J Dilla, Tupac, Biggie. Jazz näiteks on mu põhiline rahustav “autosõidumuusika”. Nimelt tihti oman väga palju… arvamusi teiste sõidustiili kohta, niiet jazzi rahulik loomus on autosse vajalik…

Ja Sinu enda loomingut mõjutanud on neist enim…?
Minu muusikakirjutamist on vist mõjutanud 2000ndate USA RnB ja soul kõige enam, küll aga on erineb sõnum – klubis käimisest, intiimsusest, alkoholist ja riietest mind liialt palju ei näe kirjutamas. Kindlasti mõjutab jazz oma eriliste meloodiliste hüpete ja lahendustega. Väga palju aga hiphop oma teksti rütimilisuse pärast, olen iga ajastu räpi suur austaja, usun, et sellest mõjutub mu enda, praegu veel “hobikorras-tehtud-kodusahtlisse-kogutud” muusikaprodu ka kõige enam.

Keda fännad Eesti muusikast?
Väga armastan Vaiko Epliku meloodiaid, tõsiselt ilusad ja seda alati! Lisaks sellele tema ja ka näiteks Jarek Kasari nutikus ja huumor eestikeelsete laulusõnade kirjutamise juures on minust nende suure fänni teinud. Kui autos sõidan, siis palju kuulan ka Lexsoul Dancemachine’i – teeb tuju heaks! Produtsentidena ja muusikutena hindan Andres Kõpperit ja Sander Mölderit – tööeetika, piiridest kaugemale mõtlemise, loomingu poolest. Staarkitarrist Jonas Kaarnamets ja tema sõnade kirjutamise tunnetus, Anna Kaneelina kogu oma hiilguses ja maagias ning Erki Pärnoja ja tema eriliselt muinasjutuline kõlapilt.. Kindlasti on neid veel.

Keda fännasid 13-aastase tüdrukuna?
Ma olin suurim Destiny’s Child’i fänn terves ilmas. Meil oli parima sõbrannaga kodune debüütbänd, mille arendamiseks me mu magamistoa peegli ees harjutasime ja mille suurejoonelisi kontsertesitusi (koos koreograafiaga muidugi) meie vaesed emad pidid taluma. Christina Aguilera laulud olid peas, lauluvõistlustel esitasin just neid – maneerid ja hääleilustused kõik maha võetud ja võimaluste kohaselt edasi antud. Lisaks sellele kuulasin ma tol hetkel palju Green Day’d ja teisi rokkbände, aga ülimalt palju ka hiphopi ja konkreetselt näiteks Eminemi. Kusjuures esimene CD-plaat, mille ema mulle kinkis!

Piiluks nüüd ka Sinu lähiaja tegemistesse – on tulemas keikasid? Muid ettevõtmisi?
Hetkel on täis energia pandud live esinemise kujundamisele ja ELLIPi lähituleviku ja kaugema aja plaanidele. Peatselt näeb ELLIPit omas mahlas ja keskkonnas plaadiesitluse vormis, videopildis ja suvel imelise muusikaga festivalidel.

Jagad ehk, millisel festivalil Sind suvel kuulda saab?

Kui eestlased jäävad terveks ja rahvakogunemised suvel saavad toimuma, siis on esimeseks festivaliks Võnge Festival. Loodetavasti kohtume seal!

Lõppakordiks, “mina kümne aasta pärast” ehk soovi omale midagi tulevikuks. Kus ja kes tahaksid 10 aasta pärast olla?
Parim küsimus – ma olen terve oma elu unistuste ja soovide peale üles ehitanud. “Soovi ja manifesteeri”. 10 aasta pärast oman ma helistuudio-loomemaja looduskaunis kohas, kuhu saan kutsuda kõik väiksed ja suured loometegelased linnamürast eemale nautima ja erinevat sorti kunsti looma. Mu elu on veel enam läbipõimunud muusikast, produtseerin ise umbes 10 korda rohkem, olen veel targem, lugenum ja kogenum. Otseselt tahan aidata kaasa ka sellele, et inimesed saaksid olla endaga ja endas rõõmsamad. 

ELLIP Instas: https://www.instagram.com/ellipsing/
ELLIP Facebookis: https://www.facebook.com/ellipsing/

Fotod: Oskar Kadaksoo

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.