Kuidas on kujutatud koduloomi kunstis ning milliseid sümboolseid tähendusvälju omasid kassid ja koerad 16.-19. sajandini? Nendele ning mitmetele teistele küsimustele on võimalus otsida vastuseid Kadrioru kunstimuuseumis avatud näituselt “Alati meie kõrval”.

Kadrioru loss, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi väliskunstikogu, on näitusepinnana suhteliselt vähepaindlik, sest kolmesaja aasta vanuses lossis ei saa ruume nii ümber mängida, nagu Kumu suures saalis või mõnes muus kaasaegsele kunstile orienteeritud näitusepinnal. Antud näitusel mängib lossi sopiline ruumiprogramm edukalt ja loogiliselt kuraatori valikutega kaasa, sest teosed on jaotatud saalidesse temaatiliselt.

“Alati meie kõrval” langeb soodsale pinnasele – alates nullindate keskpaigast hoogu saanud sotsiaalmeedia vaieldamatud superstaarid on kassid ja koerad. Tänapäeval ei tekita see imestust, kui mõne lemmiklooma Instagrami konto jälgijaskond ulatub miljoniteni ning ühest kassist või koerast võib üleöö saada sarnaselt popstaaridele sensatsioon. Sotsiaalmeedia tarbija, kes on harjunud teda igal sammul ümbritsevate loomade piltidega, võib ennast näitusesaalis üpris koduselt tunda, sest kõik on justkui sama – on koerad, on kassid, on pildid. Meediaharjumused on küll erinevad, et arvestades sotsiaalmeediakontode populaarust, mille sisuks on naljakad ja kurioossed leiud ajaloolistelt kunstiteostelt, siis võivad need Kadrioru maalidki tuttavlikult mõjuda. Ent kunstimuuseum ei teeks näitust, mis jääks sisuliselt meemide tasemele. Viimane on levinud žanr sotsiaameediakontodel, mis demonstreerivad kunstiajaloos tuntud ja vähemlevinud maalide kuriooseid loomaleide.

Ent kuidas on kuraatorid Tiina-Mall Kreem, Anu Allikvee ja Anu Mänd lahendanud näituse idee? “Alati meie kõrval” lahendus on leebelt didaktiline ja jätab vaataja enda otsustada, kui süvitsi kunstiajaloolises plaanis soovitakse minna. Tegu on näitusega, kus rõhk on visuaalsel materjalil ehk kõnelevad teosed ise, mitte seinatekstid. See variant sobib neile, kes ei taha lõputuid seinatekste ja etikette lugeda ning ajab näitusel taga visuaalset elamust. Mitte, et saalis üldse teksti pole – igas temaatilises toas on kompaktsed tekstid, mis avavad pisul ruumi teemat.

Näituse üks läbivaid märksõnu on lastesõbralikkus väljendub nii teostes endis, mis on kõigi eelduste kohaselt laste seas populaarsed, aga ka väikeses kujunduslikus detailis, millega viidatakse näituse noorematele külastajatele mõeldud audiogiidile. Nimelt on valitud teoste juures etiketi kõrval käpajäljekujulised nummerdatud kleepsud, mille abil giidist vastav teos leida. Tegu on väikse visuaalse nüansiga, mis torkab seintel silma. Kuidas need kleepsud 17. sajandi kuldraamis maali kõrval visuaalselt mõjuvad on huvitav, sest balanss selge ja kasutajasõbraliku näituseruumi ning ühtse teoste vaatamise jaoks segamatu visuaalse keele vahel on keeruline.

Enne näitusele “Alati meie kõrval” minekut tasuks endale meelde tuletada kõikvõimalikke stereotüüpe, mis kasside ja koerte kohta levivad, sest need tulevad mitmetel teostel selgelt välja. Koerad on ustavuse ja truuduse helge võrdkuju – inimese parim sõber, kuid kasside tähendusväli on tumedam. Neid seostatakse rahvajuttudes nõiduse ja röövellikkusega, mustade kasside ebausust rääkimata. Ka ütlus “kaklevad nagu kass ja koer” on näitusesaalis levinud motiiv, mis leiab kujutamist näiteks Johann Friedrich Sempeli maalil “Võitlus” (1786) või Joseph Stevensi “Vaenlased” (1854), mis on näitusel reprona. Reprod täidavad, küll vaid osaliselt näitusel olulist tühikut, mille tekitas koroonakriis. Nimelt on näitusesaalis hulk valgetes raamides teoseid, mis torkavad oma kiiskavalt kuldsetes raamides naabrite seas silma ja tekitavad küsimusi. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on reprodega töödest, mis pidanuks saabuma Peterburi Riiklikust Ermitaaži kollektsioonist. Pea igas saalis leidub mõni valges raamis töö, millest võib järeldada, et tühimik, mis nende maalide puudumisel oleks tekkinud, oleks olnud märkimisväärne. Näituse tegijad lahendasid probleemi koopiategareprodega, mis on näitusesaali seintel ülejäänud maalidest madalamal. Vaatamata sellele, et tegu on kvaliteetse lahendusega, otsib silm kunstimuuseumis ringi käies ikkagi originaali. Seetõttu on madalal rippuvad reprod mitmes mõttes teistest maalidest sekundaarsemal positsioonil.

Näitus eksponeerib lemmikloomi nende erinevates rollides ja teostest joonistub välja, et koerte tegevusväli on kasside omast laiem. Neid näeb aadlike jahikaaslastena, pimeda talumehe juhtkoerana, armsa sülekoera rollis, aga ka allegooriana erinevatest 19. sajandil tuntud inimestest, keda portreeriti ironiseerivas võtmes. Viimase silmapaistev näide on Alfred de Dreux´ “Mops tugitoolis” (1857, näitusel reprona), mille kohta arvatakse, et teos heidab nalja toonase ajalehe Figaro toimataja Hippolyte de Villemessanti üle. Mugavalt tugitoolis põõnava mopsi kõrval on strateegiliselt laual Figaro ajaleht ja klaasike joogipoolisega. Koer jahikaaslasena on näitusel arvukalt esindatud – seda nii ootuspäraste jahistseenide näol kui ka jahijumalanna Diana kaaslasena.” Saalist “Müüt ja kirjandus” leiab Jürgen Owensi barokselt rikkaliku pildikeelega “Diana kaaslasega” (17. saj keskpaik). Tegu pole ainsa Dianat kujutava maaliga Kadrioru lossis – ka peasaali laemaalingul on just kõnealust jumalannat kujutatud.

Alfred de Dreux. Mops tugitoolis. 1857. Riiklik Ermitaaž

Näitusel on arvukalt esindatud teosed, mis kujutavad kasse ja koeri inimeste armsate kaaslastena, kes pakuvad seltsi. Tähelepanuväärse kolmiku moodustavad baltisaksa päritolu Sally von Kügelgeni kolm Sophie Menteri portreed. Von Kügelgeni kolmest maalist ühel on Menter koeraga ja ühel kassiga. Eesti kunstiajaloos on tuntud just portree, millel Menterit on portreteeritud kassiga õlal. Von Kügelgen on märgiline kunstnik, sest ta omandas akadeemilise kunstihariduse ajal, mil see ei olnud tavaline ning Menter oli pianist, kes õppis Franz Liszt käe all. Kõigil kolmel portreel on Menteri lemmikud hardas iluasja funktsioonis. Väärika, kuid armsa kaaslasena on sülekoer Friedrich Hartmann Barisieni portreel “Perekond” (1783), kus kõik perekonnaliikmed on väljapeetult oma positsioonides. Sellel küllaltki jäigal portreel, kus õrna emotsiooni edastavad leebed naeratused ja käte asetus, pakub ühe poja süles olev koerake inimlikku soojust.

Sally von Kügelgen. Sophie Menteri portree. 1907. Eesti Kunstimuuseum

Üllatuskülalisena on näitusel Edith Karlson, kes toob näitusesaali kaasaegset kunsti oma teose “Vox populi” (2015/2020) näol. “Vox populi” on dialoogis Meisseni jt portselanimanufaktuuride figuuridega, mis Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvad. Kui vanem portselan näitab vaatajatele väärikaid ja sirge seljaga aadlikke nende jahikoertega, siis Karlsoni keraamilistel loomadel on jahisaak hambus. Kui üks rõhub väljapeetusele ja teine instinktiivsusele, siis dialoog nende kahe väljapaneku osa vahel delikaatne ja need moodustavad visuaalse terviku. Karlsoni loomingule omane provokatiivsus ja ühiskonna valupunktidega opereerimine muutub antud näitusel vaikseks taustaks.

Võib öelda, et näitus “Alati meie kõrval” töötab soojuse ja positiivsete emotsioonide looja ja edastajana. Vaatajale pakutakse võimalust minna sügavamale sajanditetagusesse kunstimaailma ja avastada näitusesaalist lisaks visuaalsele elamusele ka lemmikloomi ümbritsevat ajaloolist tähendusvälja.

Kadrioru kunstimuuseumi koduloomade teemaline näitus “Alati meie kõrval” on avatud 28. veebruarini.

Arvustuse autor: Johanna Jolen Kuzmenko

Sally von Kügelgen. Sophie Menteri portree. 1887. Eesti Kunstimuuseum

Sally von Kügelgen. Sophie Menteri portree. 19. saj lõpp. Erakogu