Sandra Leushina
Helilooja ja kitarrist Mauno Meesit andis möödunud reedel kontserdi uue ürituse GROM_LIVE raames. Ülesastumine toimus legendaarse kino Sõpruse saalis. Koos Meesitiga musitseerisid Tiit Kikas viiulil, Jaagup Tormis löökpillidel ning Karin Rask vokaalil. Kinoekraanile jõudsid Alyona Movko loodud visuaalid. Esinemise temaatikaks valiti ambientne instrumentaalmuusika Meesiti ilmunud ja salvestusjärgus olevalt albumilt ning teleseriaalist “Varjudemaa”.
Ürituste sari GROM_LIVE on võtnud eesmärgiks reisida žanripiiride vahelt ja viia publik kohtadesse, kus ei ole tavaks kontserte korraldada. Mõeldud-tehtud, avaüritus toimus vanas heas kinosaalis, kus ei ole võib-olla maailma parim heli, aga atmosfäär pakub see-eest vaheldust ja äratab toredaid mälestusi. Rääkides veel atmosfäärist, siis Mauno Meesiti filmimuusikalik helirännak sobis kinosaali suurepäraselt ja lisaelementideks loodud Alyona Movko abstraktsed visuaalid ning mänglev valguslahendus olid samuti väga nauditavad.
Juba kontserdi algus tõi endaga kaasa pisarakiskujad. Tiit Kikas tegi fantastilise töö – mida viiulit! Ei mäletagi, millal viimati viiul nii sürreaalselt ilusalt kõlas. Kikase kaasamine oli Meesiti poolt õigeks sammuks, viiulivirtuoos tõi lavale uue mõõtme muusikalist esteetikat ja seeläbi kuulajatele liblikaid kõhtu. Ei saa kiitmata jätta ka trummarit Jaagup Tormist, kes andis kogu kompotile vajaliku rütmi ja võimsuse. Üleüldse andis lavaline sünergia aimu, et pillimehed on koostööd teinud juba varasemast ning nad ei aja taga traditsioonilist rokk-bändi vaibi, vaid kasutavad oma instrumente ootamatul ja põneval moel.
Peamised märksõnad kontserdi kohta võiksid olla “abstraktsus” ja “eksperimenteerimine”. Mauno Meesiti vokaal palas “Rain Song”, või vihmalaulus nagu ta ise ütles, mõjus värskendavalt ja paremini kui stuudioalbumil. Just abstraktne häälekasutus ja -manipulatsioon sobivad Mauno loominguga rohkem kokku. Unenäoline, kindlate piirjoonteta ja kajasse lastud laisk-laul sobitub tema oskustega. Pisikesteks komistuskivideks said ehk Karin Raski spoken wordis esitatud vaheosad – vokalist astus lavale, manas mõned poeetilised sõnad ning lahkus. Iseenesest äge idee ja tehniliselt oli Raski esitus väga hea, aga ei jõudnud antud kontsekstis päris täpselt kohale. Kuulajana oli fookus instrumentalistidel ja põhjamaisel post-roki hübriidil, mis pani aja justkui seisma. Muide, Mauno Meesit on ühes intervjuus öelnud, et ta hindab muusikat, mis suudab aja aeglasemalt liikuma panna. Just sellega bänd tol õhtul hakkama saigi.
Eriti paeluv ja meeldejääv kollektiivi etteaste puhul oli, et osati teha ka nö koledat häält. Liiga palju ilu võib üsna lihtsalt tekitada olukorra, kus juustususe piir ületatakse ning tagasiteed sealt enam ei ole. Mauno, Tiit ja Jaagup pakkusid boonuseks ka eksperimentaalseid kosmose-koleduse hetki. Oli see improvisatsioon või kokkulepitud kulg, ei tea, aga sügavaid tasandeid andis see nende muusikasse palju. Intiimne, aga suur. Melanhoolne, aga mitte ainult. Sai nii süngust kui helgust ja eepilisi kulminatsioone.
Fotod: Evert Palmets