Cärol Otti võib nimetada kodumaa moedisaini tõusvaks täheks. Tema kollektsioonid intrigeerivad julgete lõigete, ootamatute tekstiilikombinatsioonide ning põnevate värvikooslustega. Naise töödest on tunda nooruslikku intriigi kui ka pärimuskultuuri sügavat austamist.

Meie huviorbiiti jõudis Cärol aga viimastel aastatel, kui raputas ERKI Moeshowd kollektsioonidega „KÕIK ON TROIS!“  ning “MÖLÜ”. Täna avabki Eesti Kunstiakadeemia moedisaini magistrant ja 2018. aasta Rahvusvahelise Noorte Disainerite Konkurssi võitja meile oma ettevõtmiste telgitaguseid, räägib moetööstuse rõõmudest ja muredest ning jagab mõtteid eetilisest moest.

Cärol, alustame algusest. Kuidas jõudsid moekunstini?
Moekunst on minuga alati kaasas käinud. Alustades koolieelsest ajast, kui nukkudele riideid tegin ja oma seebikarbiga neile ‘’editorial pildistamisi’’ korraldasin, jätkates põhikooliga, kus tegelesin second-hand riiete ümbertegemisega ning sealt edasi juba oma moekollektsioonide loomiseni keskkoolis ja praeguseni.

Disainer Cärol Ott

Oled öelnud, et heas kollektsioonis peab olema peidus hea lugu (Artun, 2018). Millest on Sinu looming mõjutatud ja milliseid lugusid räägib?
Kollektsiooni puhul loeb tõesti palju lugu. Me elame maailmas, kus rõivaid on niigi rohkem, kui vaja. Üks põhjus nende juurdetootmiseks oleks lugude jutustamine ja ka ühiskonna murekohtade esiletoomine. Mood ei ole ainult rõivad.

Hetkel on minu suureks inspiratsiooniks pärimuskultuur. Seda ilmselt seetõttu, et olen muuseumi õuel üles kasvanud ja oskan rohkem hinnata seda, mis on juba olnud ning kus oleme omadega praegu. Minu eesmärk on tuua toredad lood ning toonased eluolud rahvani uues võtmes. Etnost inspireeritu ei pea tähendama ainult Muhu tikandit kleidi äärel. See on küll, imeilus, kuid oma loomingut proovin teisiti lahedada. Seda ei oska aga öelda, kuhu tulevikus minu inspiratsioon liigub.
Lahates toonaseid murekohti olen ka palju lahendusi enda jaoks leidnud tänapäeva kitsaskohtadele. Rääkides eelmise aasta kollektsioonist siis keskendusin saarel elamise omapäradele, kus kõik pole alati saadaval ja tihti tuleb mõni olukord kavalusega lahendada. Kui pole ehitusmaterjale poest võtta siis parandad maja randa uhutud palkidest või paned teisele ringile katki läinud toolipõhja ja lõpptulem on sama – töö saab tehtud – ka ilma uusi asju ostmata. Nii püüan ka rohkem igapäevaelus leida vanadele, olemasolevatele asjadele uusi kasutuslahendusi, et mitte osta jälle midagi uut. Sama joont olen üritanud hoida viimaste kollektsioonide loomisel. Väikeste sammudega saame tarbimisühiskonnast jagu.

Mulle meeldib tegelikult olla n-ö väike disainer. Pean silmas, et saan luua kollektsioone väikestes tiraažides ja iga loodud ese on osa minust. Ma ei soovi teha kümneid tuhandeid pluuse poelettidele seisma, vaid rõivad otse inimese südamesse ja rõivakappi aukohale. Seda enam on see minu jaoks südantsoojendav, kui näen kedagi enda loomingut kandmas. Panin ju oma käega selle paelakese sinna jooksma. Selle nimi on vist väiksed rõõmud disaineri igapäevaelus.

Kui peaksid ühe lausega võtma kokku oma käekirja, siis milline see oleks?
Minu käekiri on pisut hullumeelne, värvikirev ja tekstuurne. Tihti järgib see meid ümbritseva maailma mustreid, eelkõige loodust. Seda viimast toonitaksin veel eriti. Maailma jäädvustamine ja hetkede märkamine meie kodus. Maal, on üks minu meelistegevusi ja mul on hea meel, et saan oma hobi siduda tööga, mida armastan. Ma ei karda katsetada/erineda ja panna kokku asju, mis esmapilgul võib-olla nii hästi kokku ei tundu sobivat.

Mainisid pärimust. Milline võiks olla Sinu kui moedisaineri pärand tulevastele põlvkondadele?
Minu pärand moedisainerina tulevastele põlvkondadele võiks olla loomeprotsess, millel on sügavam lugu ja mille tulem paneb Sind rohkem mõtlema end ümbritsevale.

Lühidalt, kanna seda, millel on mõte ja mis esindab sinu mõttemaailma.

Mis on olnud Sinu senise moelooja teekonna suurimad väljakutsed?
Suurimateks väljakutseteks on ilmselt aja planeerimine ja paksu naha kasvatamine. Esimese puhul siis loomeprotsess, mis kipub lükkuma nii viimasele minutile, et viimnegi närviraas katkeb. Kuid öeldakse, et parimad ideed tekivad pinge all ja ilmselt ka nii on. Teiseks tegeledes moevaldkonnas pead sa arvestama pideva kriitikaga, eriti kui erined massist.

Rääkides aga suuremas plaanis aga hetke väljakutsetest siis idee ja eetilise tootmise ning materjalide kokkuviimine, ilma, et hind tarbija jaoks muutuks ületamatuks. Unistustes soovin, et minu rõivad oleks väikestes kogustes saadaval rohkematele inimestele. Õige balansi saavutamine on aga see väljakutse, mille pean nüüd alistama.

Aga isiklikud võidud?
Minu suur isiklik võit on see, et olen siin, kus olen täna nii vaimselt kui loominguliselt. Mõned aastad tagasi ei oleks ma uskunud, et jään oma disainiga eriala spetsialistidele silma. Vaadates tagasi ka nooremale, arglikule tütarlapsele minevikus, ei uskunud, et suudan selg sirgelt seista enda loomingu eest. Kõik on võimalik!

Palun tutvusta, mida tähendab ühe moekunsti tudengi jaoks tervikliku kollektsiooni loomine? 
Tudengi jaoks on see protsess tegelikult palju mahukam, kui ta pealtnäha vaatajale tundub. Terve tööstuse jõud, tarkus, osavus peab koonduma ühte inimesse. Alustades inspiratsiooni kogumisest ja kontseptsiooni loomisest 4-6 kuud enne päris kollektsiooni lavale astumist. Sealt edasi juba kangaste/muude materjalide kogumine. Lõigete konstrueerimine, maketid, proovid – need kõik võtavad oma aja, et luua oma visioonile vastav kollektsioon. Tudengina peab olema tavaliselt ka kollektsioonil mingi vimka sees. Olgu selleks siis mäng materjalide, lõigete, või muuga. Publik ootab ju alati midagi värsket ja üllatavat. Arvestades tudengi tengelpunga on see aga üsnagi keerukas. Nii on kollektsiooniloome perioodil tavaliselt kogu kõrvaltteenitav tulu suunatud rõivaste tegemisele ja erinev meelelahutus jääb tagaplaanile. Kuid lisaks riietele peab disainer-tudeng ka kompaktsuse loomiseks tegema stilistika, valima õige taustamuusika ning modellid. Kokkuvõtvalt on kollektsiooni loomise periood see, kus pidevalt pead tegema eneseületusi nii füüsiliselt kui vaimselt ja seda kõike, et anda edasi visiooni oma maailmavaatest.

Oled välja tulnud mitme põneva kollektsiooniga. Mida need kollektsioonid esindavad? Ning millisel moel need erinevad teineteisest?
Rääkides kollektsioonidest siis keskendun iga loodud gamma puhul erinevale aastakümnele ning olukorrale vastaval ajal. Nii on igal esemel oma lugu rääkida. Kuigi hetkel võin öelda, et nende ühiseks tunnuseks on siiski rannarahva elu.

On disainereid, kes on valinud eksklusiivse maiguga väiketootja tee ning müüvad rõivaid limiteeritud kogustes kõrgema hinnaga. Ning vastukaaluks on disainerid, kes loovad rõivaid suurtes kogustes kättesaadavama hinnaga. Millise tee plaanid Sina valida?
Oma loomingu puhul on hetkel plaan jääda pigem eksklusiivseks ja teha väikseid tiraaže. Kuigi äraelamiseks tuleb mingil määral ka ikkagi kättesaadavama hinnaga turule panustada.

Millest leiad jõudu ja motivatsiooni jätkamaks seda teekonda?
Tegelikult on see protsess naljakas paradoks.

Peale igat kollektsiooni on tavaliselt tunne, et ei sooviks enam mitte kunagi seda korrata, kuid paari kuu möödudes tekib juba igatsus loomemöllu järele.

Kui armastad seda, mida teed siis on alati ka motivatsioon olemas. Samuti seni kuni inspiratsiooni on, ei tohiks jätkamine probleem olla. Motiveerivaks jõuks on ka inimeste hea tagasiside peale kollektsiooni esitlust.

Kes on Sinu suurimad eeskujud rõivadisainis?
Need, kes võtavad riske, järjepidevad ning suudavad ka muutuva maailmaga kaasas käia.

Rääkides riskidest. Kuidas Sulle tundub, kas moedisaineril on lihtsam lüüa läbi olles klassikalise käekirja viljeleja või omades hullumeelset käekirja? Miks?
Mõlemal on oma plussid ja miinused. Olgem ausad, klassikalist käekirja on lihtsam müüa, sest inimesed argipäeviti ei soovi liiga ekstravagantseid asju kanda. Klassikaline on tihti praktiline ja lihtsalt kombineeritav igapäevagarderoobiga. Kuid kas klassikaline on see mida taotleme oma igapäevaelult, ehk vajaksime pisut särtsu?

Hullumeelse käekirjaga kordades lihtsam massist välja paista, kuid tihtipeale võetakse sind kui kunstiprojekti. Tore vaadata, kuid kas ka kanda? Isiklikult arvan, et kui sul on hea lugu ja ägedad asjad siis inimesed tulevad sinuga, olenemata hullumeelsusest. Võimalusel suunan alati inimesi rohkem katsetama ja kastist välja astuma oma. Need hullumeelse käekirjaga asjad võivad tihtipeale tuua lisaväärtust ja anda positiivset diskussiooni igapäevaellu.

Kui palju on moedisainis ikkagi siis glamuuri ja kui palju tööd?
Ilmselt 95% tööd ja 5% glamuuri. See viimane kajastub viies minutis, mil kollektsioon lavalaudu puudutab. Enne ja peale seda on ainult üks suur virr-varr aja ja ülesannetega võidu jooksmises.

Moemaailm võib olla halastamatu. Kuidas hoiad selles maailmas töötades tasakaalu
Halastamatu ta on. Endiselt õpin alles tasakaalu saavutama, kuid see nõuab kogemust ja seda ma alles kogun. Seni olen jäänud lihtsalt endale kindlaks olenemata olukorrast. Vastasel juhul astutakse sinust lihtsalt üle. Kindlasti tuleb ka võtta vahepeal aega iseendale ning mitte krabada kõiki unistusi KOHE. Igal asjal on oma aeg.

Kas mood või stiil? Miks?
Stiil. See räägib rohkem inimesest endast ning tema väärtushinnangutest. See kasvab koos inimesega ja on seega ka sügavama tähendusega.

Aina enam räägitakse eetilisest moest ja jätkusuutlikkusest. Millised on Sinu vaated selles osas?

Ma loodan, et ajapikku me ei pea eetilisest moest eraldi rääkima, vaid see on juba loomulik osa kogu tootmisprotsessist. Maailm on pidevas muutumises ja vanad normid on aegunud. On aeg edasi liikuda.

Nõus! Mis teeb Sinu kui noore disaineri jaoks keerukaks eetiliste kollektsioonide loomise?
Antud hetkel teeb selle keeruliseks kindlasti finantsiline pool. Kui me räägime eetilisest tootmisest tehases siis see nõuab sertifikaate, mis teevad tootmise automaatselt kallimaks. Minu lootus on aga, et lähiaastatel muutuvad need sertifikaadid normideks, mis omakorda pisut normaliseeriks turgu ja vahe eetiliselt toodetud ja masstoodanguga hinnaklassis poleks nii suur. Samuti on ka eetiliselt toodetud tekstiili hinnaklass pisut keerulisem alustava noore disaineri jaoks.
Praeguseks probleemiks on kindlasti ka turg ise. Inimesed vaikselt küll liiguvad väiketootjate toetamise poole, kuid üldmass soovib saada kiirelt ja odavalt toodet olenemata selle tootmisahela valudest.

Moetööstus on suurte muutuste serval. Millisena näed Sina moedisaini tulevikku?
Tõsi ta on. Kunagi ei tea, kuidas olukord tegelikult kujuneb, kuid loodan, et turu surve muutub ühel hetkel nii suureks, et ka suured ettevõtted peavad täielikult muutma oma tootmisharjumusi. Nii ei oleks üksikud jätkusuutlikud tooteliinid olemas, vaid brändi reklaamimiseks positiivses võtmes vaid kogu poodides leiduv kaup on toodetud eetiliselt. Sellega seoses peaksid muutuma ka tootmiskogemused väiksemaks ja miks mitte ka tuua tootmine turule lähemale, et vähendada transpordil tekkivat saastet. Kuid lõpuks on kinni kõik meie endi tarbimisharjumustes. Meie enda valik, keda toetame.

Millisena näed kodumaa pealekasvavate disainerite generatsiooni?
Eestis on järjest enam tulemas peale disainereid, kes julgevad erineda, on töökad ning jagavad oma visiooni ka teistele. Seetõttu on minu lootused Eesti moemaastikule osas kõrged.

Millised on Su tulevikuplaanid brändiga ja millal on võimalik Su loomingut soetada?
Soovin laieneda ja jõuda rohkemate inimesteni, panna märgi maha nii Eesti kui ka välismaa turule. Soovin, et minu rõivaid toodetaks kodumaal, ilma häbitundeta, ja nendega kaasnevad lood käiksid inimestega ringi igapäevatoimestustes. Ideed on suured, nüüd tuleb teha vaid palju tööd. Minu loomingut on võimalik soetada ka juba oktoobri lõpul avatavas Very Hard disanipoes, kuid täpsemalt saab end kursis hoida kõigega @ottxcarol Instagramis.

Cäroli loomingul hoia silma peal:
Facebookis
Instagramis

Disainer: carolxott
Videograaf: Getter Kuusmaa (Studio Get)
Tantsija: Gertrud Kuusmaa

Häppening:
Loovjuht/stilist: Kaisa Tooming
Stilistika assistent: Kristin Liias
MUA by Liisa Tooming (Ilustuudio Mimoos)
Assistent: Sandra Leushina

Video muusika: Ki En Ra “Ghanacondor”

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.