Sandra Leushina
Saaremaa päritolu väikeorkester – nii on öeldud Eestimaa suurimal saarel sündinud kollektiivi Cosmoskva kohta. Bändi sünnidaatumiks võiks lugeda 2001. aastat ning seda tol ajal triona. Kui Cosmoskva tegevust alustas, oli jazzi, RnB ja souli influents kohalikus popis pigem harv nähtus. Seda isegi underground skeenes. Cosmoskva looming on ajas läinud elektroonilisemaks ja lihtsamaks, esmapilgul mõjudes kui effortless suvepõks. Süvenedes avaneb aga miljon tahku, seda nii helipildis kui ka tekstides. Tänane Cosmoskva koosseis on kuldne seitsmik: Ranno Paukson trummidel, Mihkel Koppel kontrabassil, Marili Randla flöödil, Karlis Saar trompetil, Sander Mölder klahvidel ja muul elektroonikal, Priit Pruul kitarril ja aitamas vokaaliga, pea-vokaalil paitab kõrvu Liisu Ots. Oma live-etteastetes kasutab kollektiiv heade sõprade abi. Näiteks juulis toimunud festivalil Juu Jääb jagas ansambel lava saksofonimängija Pille-Rite Reiga. Just suvisel Juu Jääbil meie fotograaf bändi kinni püüdiski, fotod on jäädvustatud juulikuu õhtupoolikul Muhumaa heinamaal.
Täna võtame Cosmoskva sünnipaiga ja TIKS rekordsi tiiva alt vahasse pressitud kauamängiva “IV” vaatluse alla. Hingega popmuusikat avavad Ranno, Marili, Sander, Priit ja Liisu.
Vasakult: Mihkel Koppel, Pille-Rite Rei, Ranno Paukson, Marili Randla, Sander Mölder, Liisu Ots, Priit Pruul ja Karlis Saar
Võiks ju öelda, et olete vana sõpruskond.
PRIIT: Jah, see on suhteliselt täpne kirjeldus. Sõpruskond on läbi aastate lihtsalt kasvanud.
SANDER: Tegelikult ütleks, et see on nüüd küll bänd, mille puhul muusika tuli enne kui sõprus. Mina näiteks sattusin esimese hooga ainult tšello pärast sinna bändi… Priidule mingil hetkel tundus, et just seda pilli on juurde vaja… Ega me teineteist ei tundnudki ennem.
LIISU: Bändi alustasid kooliajal Priit, Koppel ja Ranno, kes kõik olid ühevanused ja nemad olid sõbrad. Eks me kõik üksteist teadsime, aga mina näiteks olin neist nii palju noorem, et alguses käisin niisama muusika pärast ja eks seal sai omajagu nalja ka. Ajapikku on sellest seltskonnast kasvanud sõpruskond. Saame niisama ka kokku.
PRIIT: Ja hoolimata sellest, et see klišeena kõlab, siis ma tegelikult isegi ütleks, et see on teatud mõttes nagu perekond.
Perekond – see on ilusti öeldud. Muusika on teid perekonnaks liitnud. Kuidas üksteise eluteedele sattusite, kui nüüd ikkagi sügavamale piiluda?
PRIIT: Kui nüüd päris-päris algusest alustada, siis tuleks rääkida hoopis paarist varasemast bändist. Mihkli, kes on meie bassimängija ja minu puhul Saaremaa Ühisgümnaasiumi koolibändist Värsked Kurgid ja Ranno puhul Kuressaare Gümnaasiumi Rul’a Shaker. 2001 aasta mängisime neis koosseisudes Jõgeval toimunud Alo Mattiiseni ansamblite konkursil. Ja õhtul kõik jämmisid oma instrumentidel suvalistes klassiruumides. Küllap meil tekkis mingi muusikaline klapp lihtsalt ja sellise triona esialgu mõnda aega toimetasimegi. Siis kasvas see kõik samm sammult suuremaks.
SANDER: Jah, need mõlemad bändid olid olulised, et Cosmoskva saaks üldse tekkida.
LIISU: Saaremaal üksteise eluteele oli lihtne sattuda, kuna kõik oleme pärit Kuressaarest, käisime kohalikus muusikakoolis ja siis enam-vähem ikka teadsime, kes keegi on. Mind kutsus kampa Priit, kellega käisin ka ühes koolis. Suhtleme kõik siiani, ja!
Vahel teeme õhtusööke, käime külas. Peame üldse heast-paremast toidust lugu. Kui Saaremaal oleme, siis saame kindlasti kokku. Väga tihti ka plaanimata. Kokku saades on alati hea kodune ja “oma” tunne.
PRIIT: Kui me kõik alles peamiselt Kuressaares olime, siis Cosmoskva universum oli veelgi suurem. Meil oli oma kindel kohvik Kuressaares, kus koos käisime ja kõik need erinevad karakterid ja inimesed, kes seal kokku said, selle lõidki. Osaliselt ka näiteks legendaarse Saaremaa labeliga Tiskotown seotud inimesed. Tervitused Agole!
MARILI: Mina sattusin Cosmoskvasse natuke hiljem. Olin ülikooli esimesel kursusel ja kursaõde rääkis mulle õhinal ühest ägedast Saaremaa bändist. Mingi hetk ilmselt tuli juttu, et mängin flööti ja järgmine hetk saingi juba Priiduga kokku kohvikus, kus ma parasjagu baristana töötasin. Mind kutsuti lahkelt proovi ja pärast seda vaikselt sinna gruppi ma sisse sulandusin.
PRIIT: Kusjuures mul on see seik päris hästi meeles. Vana hea Estonia puiestee Wayne’s Coffee.
Sama palju kui teid seob koos loodav muusika, seob teid ju ka Saaremaa. Milline oli lapse- ja nooruspõlv Saaremaal?
PRIIT: Õnnelik muidugi
LIISU: Ilmekas näide: sain alles täiskasvanuna teada, et 90.aastad oli ohtlik aeg. Sealne keskkond on oma loomult kuidagi kokkuhoidev, turvaline ja loovust ergutav, sestap igasugused ettevõtmised olid ja on ka nüüd väga kerged tulema. Ma ei tea, mis seda põhjustab, aga Saaremaa on see koht, kus on on ruumi mõelda ja kus tekivad unistused väga hõlpsalt – see on tähtis, sest lapsena sul on veel luksust unistada. Üks asi, mis on elus kindlasti veel aidanud, on see, et Saaremaal kasvades õpid naljast aru saama ja üldse eluraskusi kuidagi sitkelt läbi huumoriprisma protsessima. Seal käies peavad kõrvad alati valvel olema, sest tänaval kuuleb vahel sellist kildu, et pool aastat veel naerad selle üle. Tihti on ivaks tegelikult päris sügavamõtteline elutarkus. Kirjutage Youtube’i “ÜKS LUGU: Elvi Roos” ja saate aru sellest eluhoiakust, millest ma räägin.
PRIIT: Pisut vanema inimesena muidugi tean, et oli ohtlik. Kuressaares oli täiesti arvestatav gängikultuur.
RANNO: Lapsepõlvemälestused on tõesti helged ja ilusad. Aga eks see mõnetine piiratus ja väiksus Saaremaa puhul kippus tulihingelisi noori pisut piirama. Mul oli üpris varakult juba selge, et ennast võimalikult palju teostada ja rohkem elus kogeda, on vaja saarelt ikkagi ära käia. Süda on ja jääb alati saarele, kuigi juba pikalt enam Saaremaal ei ela.
MARILI: Okei, nüüd tuleb vist üks aus ülestunnistust, et tegemist ei olegi päris 100% Saaremaa bändiga. Nimelt minu lapse- ja nooruspõlv möödusid hoopis Soomes ning Kesk-Eestis. Küll aga kasvasin üles kasuisaga, kes oli pärit Muhust. Seega minu suvised lapsepõlve rajad on küll Muhus risti-rästi sisse tallatud ning siiani on see paik mulle armas.
Elate täna kõik valdavalt Tallinnas, siiski tundub, et Saaremaale on teil tihti asja.
PRIIT: Tahaks kord kuus jõuda. Nüüd suvel õnnestus ka pisut pikemalt olla.
LIISU: Talvel kord kuus, suvel peaaegu iga nädalavahetus ja puhkused veedan ka seal.
RANNO: Kuna üks tööprojekt tekkis Kuressaarde, siis kiirvisiitidena lausa 2-3 korda kuus.
SANDER: Mul kahjuks on nii olnud, et nädalavahetuseti alati mõni kontsert või esinemine ja nädala sees proovid, stuudiotöö ja siis kuidagi ei taha väga tihti juhtuda Saarde. Sel aastal nüüd oli teisiti. Kohe kui väravad mai lõpus avati, läksin, ja olin terve juuni ja veel paar nädalat juulis.
Kui minna jutuga nüüd muusikalisemaks, siis millist rolli Saaremaa teie loomingus kannab kui üldse?
PRIIT: Ma ei ole kindel, et sellel on loominguliselt mingisugust üliolulist rolli ja ei tahaks seda ka vägisi juurde mõelda, aga küllap see ikka tuksub vaikimisi kuskil kuklas ja on alati kaasas.
LIISU:
Saaremaal olles loovus avaneb, mul vähemalt. Ja teine tähtis asi, mida enne ka mainisin, on see, et seal on väga lihtne unistada. Unistustest tekivad omakorda reaalsed ideed ja nii see läheb.
PRIIT: Jah, olen sellega päri, et see on see paik, kus unistamas ja võibolla ka unelemas käia. Argisem mõttetaak jääb praami peal olles mandrile maha.
RANNO: Mul on kahjuks vastupidi hetkel, aga muusikalist teekonda aitasid kindlasti kujundada just need inimesed, kellega Saaremaal läbi käisime, ses mõttes on sel väga oluline roll kindlasti.
SANDER: Eks seal on vist mitut moodi võimalik seda asja mõelda. Aga eks kõik ümbritsev on kuidagi mõjutanud… Meri, kadakad, tuul.
Liisu viskas väärt mõtteid õhku unistamisest. Millest viimati unistasite, kui saladus ei ole?
RANNO: Mul on väga elav fantaasia, ma unistan koguaeg igasugustest asjadest.
PRIIT: Unistan vist iga päev, valdavalt argistest asjadest või sellest, kuidas ühe või teise asjaga alustada, mida olen edasi lükanud.
LIISU: Ma ei taha oma jutuga läägeks minna, aga, päris tõega, alles eelmine nädal puhkusel olles kolistasin rattaga läbi heina kasvanud pargi ja tundsin, kuidas tahaks Saaremaale tagasi püsivalt elama tulla. Või vähemalt nii, et saaks siin suveti kolm kuud järjest segamatult olla. Mul on seal nii palju tegemist, et kõik asjad jäävad pidevalt pooleli.
Unistamisest reaalsusesse. Mis te möödunud 14 aastat teinud olete? Eelmise albumi “Juniper” ja uue “IV” vahele jäi täpselt nii palju aega.
PRIIT: Õppinud elama peamiselt. Keeruline öelda, kas see on paremini selgeks saanud kui toona, aga I do my best. Vaieldamatu kõrghetkena domineerib paljude muude toredate hetkede üle mu peagi kaheseks saav poeg Karl Felix.
LIISU: Nii suure saavutusega ma veel hoobelda ei saa, aga mul läks elu teist malli pidi. Need 14 aastat oli minu jaoks päris oluline enese harimise ja elu mõistmise aeg. Elasin vahepeal võõrsil, tulin tagasi. Olen loomult selline, kellele meeldib maailma jälgida erinevatest vinklitest, tunda, mis tunne on kõndida kellegi teise kingades ja eks see kogum ongi nüüd omadega Cosmoskva sõnadesse jõudnud. Cosmoskva uus plaat vajas lihtsalt küpsemisaega. Tühja koha pealt saagi käima tõmmata pole ka mõtet ju.
RANNO: Siis, kui Cosmoskvaga planeerimata pausile läksime, sattusin üsna kiirelt erinevate hip-hop ja pop-bändide juurde mängima ja erinevates koosseisudes on väga huvitavaid ja põnevaid aegu nähtud. Mõned muusikaauhinnad sai võidetud, tuuridel käidud ja ägedaid mälestusi kogutud. Muusika on olnud siiski alati hobi. Väga palju aega olen pühendanud oma erialale ja enda arendamisele. Tööjuurest leidsin ka endale hingesugulase ja abikaasa Liisu, kellega meil kaks vahvat tütart kasvamas on.
MARILI: Minu viimase aja kõrghetk on ilmselt sarnane nagu Priidul, lapse sünd 1.5 aastat tagasi, see on teinud elu nii palju rikkalikumaks ja on palju õpetanud. Aga laiemas plaanis on selle aja sisse jäänud palju reisimist ja ikka muusikat erineval kujul. Olen ennast muusikaga tugevalt sidunud ka tööalaselt, toimetan juba viimased 5 aastat Eesti muusikavaldkonna arendamisega tegeleva MTÜ Music Estonia meeskonnas.
SANDER: Nojah, 14 aastat on pikk aeg. Igasuguseid aegu on olnud.. Aga ilmselt paljutki tänu Cosmoskvale jäin muusika juurde ja nüüdseks on õnnestunud mõned plaadid välja anda, mõned lavateosed on kirjutatud ja palju on veel töös.
Miks uus album ja miks siis just nüüd?
PRIIT: Võtsime tegelikult ka millalgi vahepealsetel aegadel paaril korral hoogu, aga jäime hoovõturaja lõpus pidama. Võib-olla oli aeg vale või muud põhjused, võib-olla oligi vaja mingisugust suuremat ajalist distantsi, et kuskilt eemalt kõigele sellele peale vaadata, et tekiks tõelisem janu seda kõike uuesti teha.
LIISU:
Ongi, seda ma räägin – januga tuleb asju teha! Pole mõtet niisama hüpata, kui ei saa aru, kuhu sa hüpata tahad, kui kõrgele või kas üldse hüpata tahad? Cosmoskva uus plaat saigi just selles inertsis tehtud, et seda oli lihtsalt juba VAJA teha. Kui oled loov inimene ja sa ei loo, siis mingi hetk zombistud. Minul oli vähemalt selline kogemus. Ja kui sa lõpuks uuesti looma hakkad, siis on jälle selline tunne, et nüüd päriselt jälle elad.
Cosmoskva on selline kamp, kellega meil see protsess kuidagi väga vabalt ja mänguliselt voolab. Arvan, et olime üksteise jaoks ka jälle valmis. Takistusrajad läbitud, vibe oli küps ning…
MARILI: Mäletan ka seda vahepealset aega, kus saime uuesti kokku. See vist oli 2008. Tegime mõned korrad proovi, aga olime vist kõik sel hetkel omadega nii erinevates punktides, et ei tekkinud seda päris sünergiat ja sinna see tol hetkel jäi. Mõned aastad tagasi saime jõulude paiku Ranno restoranis kokku ja sealt vist hakkas mõte uuesti kerima, et äkki võiks kunagi ikkagi ühe albumi veel teha. Järgmine hetk olimegi juba minu pere maakodus Tinnul Lõuna-Eestis ja tõesti vibe oli küps.
SANDER:
Tundub jah, et tegimegi mõtteliselt seda plaati 14 aastat.
Kui suur osa albumist Saares valmis ja kas üldse?
PRIIT: Väga suur osa valmis Saaremaal, 2018 ja 2019 olime pea nädala Mändjalas sõbra suvilas inspireerumas ja salvestamas.
LIISU: Kõige tähtsamad osad said seal tehtud.
RANNO: Esimese bandcamp’i tegime Marili juures Lõuna-Eesti kuplite vahel, mis edasisele ülihea sisendi ja tõuke andis.
Millised on eredaimad mälestused Lõuna-Eesti bandcampist?
PRIIT: Sõitsin bändilaagrisse otse Riiast ja mäletan, et olin kogu teekonna sellest taaskohtumisest omajagu elevil. Kohalejõudes oli koht ise koheselt kuidagi inspireeriv ja idülliline ja mingi teatud ootusärevus oli. Mäletan, et üldse ei raatsinud öösel magama minna.
RANNO: Ega me ju täpselt enne seda laagrit ei teadnudki, mis ja kuidas see asi üldse toimima hakkab ja kuidas järg taas üles võtta. Varasemalt tekkisid meil lood ikka jämmide ning proovide käigus, aga seekord oli kõik teistmoodi. Kui aga pillid kätte võtsime, siis hakkas asi kuidagi orgaaniliselt minema ja sai päris mitme loo põhjad salve. Esimeses laagris ei olnud meil isegi tervet kollektiivi koos, aga see andis väga tugeva drive’i järgmiseks laagri-sessiooniks.
LIISU: Sealt on palju häid mälestusi. Esiteks Tinnu talu ise – oli näha ja tunda, et seda on hooldatud läbi põlvede hoole ja armastusega. Künklik maastik põldude ja kruusateedega selle ümber, õhtune vaikus, suitsusaun tiigi ääres, rohutirtsud, konnade krooksumine ja meie röövelliku kõlaga naerupahvakad kõige selle taustal. Tinnu talus oli jube sügav uni. Tavaliselt magan hõredalt ja kui keegi kuskil lärmab, siis võite kindlad olla, et see olen ma, kes roosa hommikumantliga kardina vahelt kurja pilguga vaatab. Aga Tinnul ei olnud seda probleemi, hoolimata sellest, et Sander ja Pruul mängisid mingit sama korduvat käiku hommikuni välja, eriti valjusti. Hiljem sündis sellest käigust “Fix My Avalon”. Teine lugu, mis sai Tinnult alguse, oli “Holy Grail” – selle loo sõnad olid mul olemas olnud juba paar aastat ja “otsisid kodu”. Leidsid.
MARILI:
Läbi une kostuv kärisev “Fix My Avalon’i” bassikäik… Tinnul on tõesti kõigil väga sügav uni, seega ei häirinud see altkorruselt kostuv öine jämm sugugi.
Kuidas teil see plaadi kokkupanemise protsess välja nägi?
PRIIT: Ütleme nii, et võrreldes eelmise albumi salvestamisega oli see protsess väga erinev. Kui toona olime praktiliselt kõik korraga Eesti Raadio stuudios ja salvestasime instrumendid korraga, siis värskel albumil on väga suur roll olnud Sandril, kes erinevatel ajahetkedel tekkinud pusletükid ja ideed tervikuks kokku kleepis. Tummisem osa supist valmis küll nö bändilaagrite salvestus sessioonide käigus.
LIISU: Sandri stuudio oli see staap, kus sai käidud erinevatel aegadel eraldi kuulamas, arutamas, üle või juurde laulmas või mängimas.
RANNO:
Just, kuna põhiseltskond ei tegele igapäevaselt muusikaga, siis aja leidmine ja planeerimine oli korralik ettevõtmine. Sandri panus selle plaadi valmimisel on muidugi meeletu – pakun, et vähemalt mustmiljon töötundi ja hulk unetuid öid.
MARILI: Ikka päris tubli saavutus, et tegelikult õnnestus inimesed nendeks paariks suviseks bändilaagriks kokku ajada, kus vundament ja ka see õige tunnetus vast paika sai.
Ranno mainis, et põhiseltskond teil igapäevaselt muusikat ei tee. Sandrit see muidugi ei puuduta. Kas teile on siis muusika loomine rohkem nagu get away eest?
PRIIT: Eks ta vast nii ole jah mingis mõttes. See teatud vajadus muusikat luua on kuskil kuklas alati olemas, ehkki see ei realiseeru pidevalt, siis mõtte tasandil on ta seal kogu aeg. Tänapäeval saab õnneks lihtsa vaevaga ka suvalisel ajal ja suvalises kohas muusikalisi ideid telefoni salvestada. Ma mõnikord nüüd olengi mõelnud sellele, kui palju on maailm võrreldes selle ajaga muutunud, kui me alustasime. Polnud nutitelefone, Spotifyd, Facebooki ega Instagrami, kus oma muusikat tutvustada. Füüsiliste singlite-albumite välja andmine oli praktiliselt ainuke reaalne variant, et see kuulajateni toimetada.
RANNO: Pigem jah. Muusika loomine ja sellega tegelemine on minu jaoks alati olnud teatud mõttes teraapilise olemusega. Isegi kasvõi üksi oma proovikas harjutamine annab hästi hea boost’i nii vaimule, kui hingele.
LIISU: Olen nõus, et see on teraapiline toiming ja get away, kuid see on ka vajadus. Minu jaoks loomisega tegelemine on sellepärast oluline, et siis olen justkui tagasi pesa peal, kodus, enda puhtaim versioon. Palgatööd tehes lähen mingisse rolli. Aga tean, et pole lihtne ka hommikust õhtuni ainult luua – see töötab kui muskel. Igapäevaelus küll toimetan muusikatööstuses, kuid mitte otseselt loomisega. Cosmoskvaga muusika kirjutamine oli just paraja doseeringuga reaalsuste vaheldus.
MARILI: No see on ikka puhas luksus ja privileeg, et on võimalus sellisel kujul koos käia ja muusikat teha, hobikorras.
Kui rääkida albumi helikeelest, siis teie uus looming on kuidagi lihtsam ning popisem RnB. Selline hästi suvine põks. Album “Juniper” näiteks oli rohkem süvenemist nõudev ja hästi nüansirikas. Liikusite ajas lihtsuse poole – mis selle põhjuseks võib olla?
PRIIT: Ma ei ole kunagi peljanud öelda, et me teeme pop-muusikat. Võib-olla pole see alati suure hitipotentsiaaliga ja viimaseid trende järgiv ning ilmtingimata raadiosõbralik muusika, aga pop-muusika sellegipoolest. Nüüdsel albumil on see meie pop ehk küll veelgi mõnevõrra lihtsam kui see, mida me Juniperiga tegime. Nii vormiliselt kui kompositsiooni mõttes. Ja see lihtsus ja selgus, kõik see on olnud täiesti taotluslik. Ka lugude sünd käis tegelikult sama lihtsalt.
LIISU:
See oli tõesti kogu loomeprotsessis käega tuntav, et liiguti lihtsuse poole. Minu jaoks on see pilt kuidagi väga selge, miks see nii juhtus: noorena tahad end tõestada, et oskad, viitsid jukerdada, otsid veel ennast läbi elu ja ka läbi muusika, otsid viise, kuidas teha asju veel keerulisemaks ja tahad näha, kui kaugele oled võimeline minema. Vanemana oskad näha ilu lihtsuses ja ka lihtsameelsuses. Ma toon näite: ei tunne vajadust Organic Farmer’s Marketi kui produkti järele, vaid lähen võtan selle kardula oma või naabrimehe põllalt. Mul ei ole vaja VOSSi vett – või mis see moodne vesi praegu on –, vaid ma eelistan vett oma kaevust. Selles on ilu. Ja kui meie maailma mõistmine on selles suunas settinud, siis ka looming ning helikeel kulgeb sellega kaasa lihtsamaks.
Kui stiili vaadata, siis RnB on meil lihtsalt kõigile kuidagi meelepärane ja loomulikult tulev lahenduskäik.
MARILI: Naljakas jah, see lihtsuse asi. See on ajaga kuidagi nii tulnud, et ka suures plaanis pürgid sellise lihtsama elu poole kõiges nagu ka Liisu eespool siin mainis. Ja ilmselt see selline ühine maailmapilt on ka peegeldunud muusikas.
On album “IV” all about fun?
PRIIT: No ma ei näe põhjust, miks ei võiks olla. Eks seal ole omajagu ka mingisugust melanhooliat või mõrumagusat nostalgiat, aga üldiselt on ka need emotsioonid seal, sest nad peavad olema ja neid on mõnikord vaja, et oleks fun.
LIISU: Fun? Ei. Seal on tegelikult päris kurbade sisudega tekste, kui viitsid süveneda. Aga ma saan aru, miks see mulje esmakuulamisel tekib. Ainuke fun on tegelikult “Lace it up”. Ma väga ei kipu sõnu üksipulgi lahti võtma, sest sealt lendavad need kirjutamata read välja, aga toon näite, millest erinevad lood räägivad: mõttetust elu raiskamisest; magamata öödest, kui võitled oma deemonitega; suhetest, mis ahistavad ja vangistavad; enese ja maailma vahelisest konfliktist; kodust lahkumisest, teadmata, kas veel omasid näed; leinast; aga samas ka tõeliselt tingimusteta armastusest, perekonnast, sõprusest ja kuidas sõbraks jääda.
RANNO: Seda oli fun teha aga “IV” on pigem “elu”, läbi meie helikeele.
MARILI: Eelkõnelejad võtsid hästi kokku, eks ta ikka ole rohkem selline kompott elu erinevast emotsioonidest ja radadest, aga äkki muusikaliselt pigem sellises kergemas fun võtmes küll.
Just! Sinna tegelikult triivisingi, et esmasel kuulamisel tundub “IV” pigem nagu selline muretu põks. Teisel kuulamisel hakkas aga kupli all miskit rohkemat liikuma. Kas lugude tekstid valmivad teil kamba peale või on need pigem Liisu kirjapandud elulised rännakud?
PRIIT: Olen nõus, et sellel albumil on lugusid, mis hakkavad oma lihtsast helikeelest olenemata tööle alles pärast mõningast kuulamist. Ja lüürikaga on muidugi veel omaette teema, see on olnud totaalselt Liisu pärusmaa jah, kus ta saab vabalt toimetada.
LIISU: Vahel küsin ikka abi ka ju. “Cantsaveya” esimene salm on näiteks Priidu kirjutatud. Ja eriti refräänide puhul peame vahel aru, milline variant kõlab foneetiliselt paremini. Üldiselt on nad, jah, mulle vabad käed andnud. Tegin neile siiski lugude sisust üks hetk kirjaliku kokkuvõtte.
Mis edasi?
PRIIT: Veel üks plaat äkki.
LIISU: Taome seda rauda, kuni kuum on.
RANNO: Lähen siit edasi tööle muidu… Aga mis puutub Cosmoskvasse, siis olen valmis alati, kohe ja suurima heameelega taas pillitaha istuma.
MARILI: Sander ühes 15 aastat tagasi tehtud intervjuus vist ütles, et edasi võiks Lätti minna…Okei, praegu vist nii suuri sihte ei ole. Tegelikult vaatame, mis muusika räägib. Praegu pigem fookus antud albumil, et see jõuaks ikka võimalikult paljude kuulajate kõrvu. Aga eks vaatame, mida see taaskord koos musitseerimine meiega teeb… Jätame otsad lahti.
SANDER: Jah, ma arvan ka, et juu paistab.
Kas esinete uuel aastal Saaremaal või näiteks taas Muhus Juu Jääbil?
PRIIT: Mine tea. Kuressaares oleks kuidagi loogiline mängida, järgmisel aastal Muhu saarel toimuvale 25. Juu Jääb festivalile on Villu Veski meid suusõnaliselt juba ära bookinud ja kui see kehtib, siis loomulikult oleme platsis. See on mõnus ja kaunis sundimatu atmosfäär, mõnus mängida ja olla.
RANNO: Kindlalt ep’ saa jah lubada, aga kui asjaolud klapivad ja kõigil asjaosalistel on võimalik, siis ikka.
Info kohaselt on teil ju varsti Tallinnas ka kontsert tulemas.
PRIIT: Praegu teeme proove, sest kuigi esialgu me ei pidanud üldse kontserte andma, siis nii ei juhtunud ja Juu Jääbil mängisime üle väga pikkade aastate taas esimest korda. Ja no ei suutnud sellest ka kinni pidada, et see ainukeseks liveks jääb, nii et 22.augustil oleme Botikus laval ja võib öelda, et esitleme oma albumit, mis nüüdsest ka vinüülina väljas.
RANNO: See käis nii tegelt. Leppisime kokku, et teeme plaadi. Kõik olid nõus. Hakkasime tegema. Siis leppisime kokku, et laivideks kokku tulla on pmst võimatu, seega – ei tee laive. Kõik olid nõus. Ja siis, veel enne, kui plaat vinüülideks sai pressitud, leppisime kokku proovid ja Juu Jääbi laivi. Aga kõik olid nõus!
Kuula albumit:
Jälgi Cosmoskvat sotsiaalmeedias:
https://www.facebook.com/cosmoskvamusic/
@cosmoskvamusic
Soeta “IV” vinüül:
https://tiks.bandcamp.com/album/cosmoskva-iv
Mine albumiesitlusele Tallinnas:
https://www.facebook.com/events/710178906490617/
Fotod: SADU
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui väljaande ja fotograafi referentsid märgitakse nähtavalt.