“Mõne tundmusega on nii, et tahaks silmad kätega katta ja kardina taha varjuda. Sellise arglikkusega võitlemine on igapäevane heitlus. Miks küll kogen täiskasvanud naisena endas plikalikku ujedust? Kui aga olen selle tundmuse ajutiselt alistanud, pean jälle hakkama selgitama oma n-ö jultumust. Kas keegi üldse armastab ilma häbita,” küsib Eesti Kunstiakadeemias tudeeriv noor ehtekunstnik Liisbeth Kirss oma esimesel isikunäitusel. Autori tööd räägivadki armastusest, seksuaalsusest, häbist ja uhkusest. Mõnda aega tagasi A-galerii aknal avatud näituse vaimus otsustasime põigata noore looja mõttemaailma ning tutvuda tema loomingu taga seisva filosoofiaga.

Kuidas jõudsid ehtekunstini?
Mu vanemad on mõlemad õpetajad. Ema on käsitööõpetaja ja isa tööõpetuse õpetaja ja seetõttu olen terve elu kasvanud sellises keskkonnas, kus tehakse kõike kätega. Mu vanemad on mõlemad käeliselt väga andekad ja usun, et see on mind tugevalt mõjutanud. Mulle meeldib oma käsi kasutada asjade tegemiseks. Olen alati teadnud, et ka mina tahan olla looja, just nimelt füüsilisel tasandil.

Kui olin väike, siis tegin pisikesi kaelakeesid emalt saadud erinevatest pärlikestest. Mäletan, et üheks suureks toetajaks oli minu mamma. Ta ostis mult kaelakeesid näiteks 5 krooni eest ja kandis neid uhkusega. Ühel korral tegi ta kogemata ühe kaelaehte katki, sest hoidis keed koos ainult üks väike niidikene. Mamma tundis end nii halvasti ja palus, et teeksin talle uue, et ta saaks ka selle ära osta. Mul on see hästi meeles ja arvan, et sellest mu kirg algaski.

Ehtekunsti eriala ei tulnud mul endal mõttessegi. See oli mu isa, kes ütles, et ta näeb, kuidas pidevalt tegelen sellega. Seega mõtlesin, et miks mitte proovida. Kuna mul ei olnud teisi kindlaid erialaseid kirgi või unistusi, tulin EKA-sse ja õnneks hakkas ehtekunst üsna kiiresti mulle väga-väga meeldima.

Liisbeth Kirss

Mis on Su inspiratsiooniallikaks?
Naudin erinevate karakterite välja mõtlemist ning mulle on alati meeldinud teha endale kostüüme ja meike, vahel täiesti hullumeelseid. Aksessuaarid on sellest suur osa ja seetõttu oli tagantjärgi vaadates ehtekunsti eriala loomulik käik.

Need inimesed, kellega tutvun just öösiti peol, see muusika, rütm, tuled – see on hoopis teine maailm ja see mõjutab mind üpris tugevalt. See on ka koht, kus saan erinevaid karaktereid oma ehete ja kostüümide kaudu välja elada.

Päris elus, näiteks siia intervjuule, ma ei tule parukaga ja ei ütle, et olen nüüd Viktoria. Aga öösel saan seda teha, see on õige koht selle jaoks.

Kahjuks on nii, et seda lõbusamat poolt saan enamasti nautida vaid suviti. Ülejäänud ajal on kooli ja tööga nii kiire, et võib olla ühe korra kuus saan päriselt minna peole ja lasta välja kõik need emotsioonid ja uued näod, kes mu sees on. Kahjuks on nii, et praegu peab olema töö ja kool prioriteet number üks, samas tunnen, et pidutsemine ja lõbutsemine peaks olema sama tähtis kui on töö, kool või suhe.

Soovin, et inimeste elus oleks natuke rohkem lõbu. Tundub, et inimestel on tihti mingi tõuge selle vastu. Elu nautimist võetakse kui midagi, mis pole tähtis – inimesed peavad oma töös ja loomingus ikka tõsised olema. Mina arvan aga, et elus peaks olema rohkem julgust, lõbusust ja vahel ka pealiskaudsust – iga asi ei ole nii keeruline.

 

Sul on hetkel näitus A-galeriis. Selle näituse teema on seotud üksjagu ka Sinu magistritöö teemaga – suhe teise inimesega, palun räägi sellest lähemalt.
Jah, praegu kõnetavad mind peamiselt tugevad sõprussuhted, näiteks minu sõbrannad. See, kuidas me üksteisele väga tugevalt toetume. See suvi sain sellest eriti aru. Tahaksin, et minu magistritöö oleks peaaegu nagu ood sõprusele ja õnnelikule elule läbi sõprade. Teine läbiv teema on naiselik hing – mõeldes taaskord oma sõpruskonnale ja just nimelt sõbrannadele. Ma arvan, et naiselikkuse kübet leiab meist kõigist.

See on esimene ainult minu loominguga näitus. Nähtavate tööde teemad on hästi isiklikud.

See näitus pani mind sügavalt mõtlema mineviku traumade üle, enda seksuaalsuse üle. Selle peale kuidas ühiskond mõjutab naise seksuaalset olekut, käitumist, suhtlust teistega.

Ma arvan, et see tuleb päris hästi välja ka näituse kirjeldusest ja nende tööde nimetusest – “Bodycount”, “Boundaries”, “Honeymoon” ja “Nostalgia / Spells”.

Samas tahaksin, et inimestel jääks ka enda mõteteks ruumi, et see ei oleks nii tugevalt minu persooniga seotud. Ehte kandmise juures on tore aspekt see, et iga kandja tõlgendab ehet endale erineval moel. Annan kandjale selleks täiesti vabad käed.

Mis plaanid on Sul tulevikuks?
Päris kindlaid plaane mul ei ole, aga tahaksin minna välismaale praktikale mõneks ajaks. Selleks, et mul tekiks asjadele uus perspektiiv ja uus inspiratsioon. Ma ei taha liiga kauaks Eestisse kindlasse keskkonda kinni jääda. Kui on ümber ainult toetavad kursakad ja sõbrad, siis jääb saamata tugevam kriitika, mida saaksin võib olla välismaal inimestelt, kes mind ei tunne.

Ehe nõuab väga palju aega. Kuidas suhtud selle aegluse võlusse, mis ehte tegemisega kaasneb?
Naudin seda väga. Mul ei ole kunagi seda tunnet, et viskaks üle või, et tahaksin midagi muud teha. Kui keskendun ehte loomisele, siis lähen mingis mõttes transsi. Võin pingis istuda kümme tundi järjest ja teha ja teha ja teha kuniks avastan, et pole midagi terve päeva jooksul söönud. Söön ruttu ära ja lähen tagasi pinki. Mulle väga meeldib see. Alati on tore, kui töö saab valmis, samas tekib ka tunne, et tahaksin veel midagi teha.

Kavandeid ma väga ei tee, mõte tuleb pähe ja hakkan kohe tegutsema, selle käigus ehe ise muutub. Mu käed mõtlevad minu eest ning lasen juhusel ja muutlikusel sisse tulla. Tunnen, et ehtekunstnikuna on mul rohkem vabadust kui võib olla mõne teise ala kunstnikel. Näiteks maalikunstnikud peavad jääma maali piirdesse, aga ehe võib olla pisike või mastaapne. Absoluutselt kõike võib teha ja kõikidest materjalidest, millest vähegi annab midagi kokku panna. Kõik võimalused on avatud. See on korraga hea ja samas ka närvesööv, sest ühel hetkel, kui kõik on lubatud, võib juhtuda, et ma ei suudagi lõpuks teha valikut, mida edasi teha.

“Boundaries” Foto: Sigrid Kuusk

Miks on üldse ehet vaja?
Ehe annab minu jaoks igapäevasesse ellu lisaväärtust. Ehteid kandes tunnen, et ma ei ole lihtsalt Liisbeth, vaid mul läheb selg sirgemaks, nina püsti ja tunnen, et olen tähtsam. Olen parem versioon endast.

Kas oled kõik oma kaelaehted ise teinud, kas teed iga peo jaoks omale uue ehte?
Kindlasti mitte. Ma tean, et see teema on ehtekunstnike seas võib olla tabu, kui kunstnik kannab mõttetut kaheeurost plastikust kaelaehet, aga tunnen, et isegi selliste asjade kandmine on väga lõbus ja tore. Üks päev võingi kanda enda tehtud kaunist hõbedast mitmetähenduslikku ehet, aga siis järgmisel päeval kannan Expressionist ostetud chocker’it ja ikkagi tunnen end võimsana.

Ma ei diskrimineeri ehteid. Minu arvates on hea ehte tunnus see, mis paneb kandjat end hästi tundma. Ehe on ikkagi kandmiseks ja selle kandja ehtimiseks.

Kas Sulle meeldib teha pigem unikaal- või seeriaehteid?
Kõige parem on minu jaoks ikkagi nende kahe tasakaal. Näiteks ka sellel näitusel A-galeriis on mul kaelakeed, mis on unikaalehted, kuid mul on ka seeriaehted, mis on tehtud detailidest, mis on sinna kaelakeesse võetud. Näiteks on mul kaelakee Bodycount, mis on tehtud 31 väiksest nokukesest ja lisaks teen neid väikseid nokukesi ka eraldi rinnanõeltena.

“Bodycount” Foto: Sigrid Kuusk

Kas tunned sisemist vajadust või ambitsiooni jõuda kuhugi?
Naljakal kombel mitte, tahaksin lihtsalt, et oleksin õnnelik sellega, mida ma teen. Mul ei ole vajadust saada kõige paremaks, kõige kuulsamaks. Kui mulle meeldib see, mis välja tuleb, siis ma olen rahul. Ma tahaks, et inimesed kannaksid mu ehteid. Ja nad kannavad ka.

Soovin, et minu bränd esindaks sellist hullumeelset inimest. Ma ei tea, kui hästi see kõlab, aga tahaksin, et mu brändi taga oleksid ehted, mis nõuavad kandmisel veidi julgust. Minu brändi mitteametlik moto on “Jewelry for bad bitches”, arvan, et see võtab päris hästi kokku selle, mida teha soovin.

Lisaks tahaksin, et kui soovin midagi teha, siis teen seda ilma, et hakkaksin ennast kritiseerima ja mõtlema, et äkki see ikkagi ei sobi või mida keegi tähtsam ehtekunstnik võib sellest arvata. Mitte liiga enesekriitiline olemine on pikk protsess, kuid läbi aastate olen selles paremaks saanud.

Mis on Sinu jaoks andekus, mis on õnn?
Ma ei tea, ma ei ole päris kindel, kas selline asi on olemas. Minu meelest on andekad need inimesed, kes on palju tööd teinud. Ma arvan, et iga inimene on andekas, lihtsalt on vaja natukene sitkust, vastupidavust ja pealehakkamist.

Õnne saladus on inimesed sinu ümber. Minu jaoks on väga oluline minu sõpruskond, minu sõbrannad. See armastus, mida sealt saan, just see naistevaheline sõprus, on hästi intensiivne. Tunnen, et see toetab mind nii elus ja loomingus.

Liisbeth Kirsi näitus “Peepshow” on A-galerii aknal vaatamiseks üleval 21. novembrini.

Intervjuu: Marita Lumi