Popkorn kõrvas, keskkonnasõbralikud öko kivid, veinikorkidest valmistatud hüpoallergeensed sametised mummud ning gender fluid 3D prinditud ehted – SOMA jewellery on kodumaa disainimaastikul tuntud bränd, mille disainid pakuvad nii stiilsust kui ka intrigeerivat innovatsiooni. Pole ka ime, brändi ellukutsuja, Eesti Kunstiakadeemia doktorant Sofia Hallik, on üks neist kaasaegsetest loojatest, kes kombineerib digitehnoloogiat traditsiooniliste kullassepa töömeetoditega. Kui avastasime, et Sofia osaleb A-Galerii vaateakendel nähtaval näitusel oma uue kollektsiooniga “New World”, siis teadsime, et peame sellest rääkima. On ju näitus tema doktoritöö kolmandaks osaks, uurides digitehnoloogiate, näiteks nagu CAD, ’3D scanning’ ja ’3D printing’, mõjutusi ehtekunstis.

Sofia, alustame Sinust. Milline on Sinu isiklik ajalugu – milline oli ümbritsev keskkond, millega tegelesid vanemad ning kuidas on need Su teekonda ja valikuid mõjutanud?
Ma sündisin Narvas. Olin lapsena pikalt haige ning sellepärast hakkasin koolis käima alles 5. klassis ja lasteaias ei käinud üldse. Mul oli lapsepõlves väga agressiivne astma. Elasin ema, isa, venna ja kahe õega kodus. Üks hetk, kui pidin kooli minema, hakkas minu perfektne rahulik maailm muutuma, sest kohtusin uute inimestega. See oli minu jaoks oluline murdekoht. Olin korralik introvert ja seetõttu tegelesin lapsepõlves palju käsitöö ning joonistamisega. Perekond mõjutas mind lapsepõlves väga tugevalt – vanaisa oli Kreenholmi tehase tekstiilikunstnik ja isa kullassepp. Kuna mu pere oli väga loominguline, reageerisid nad väga positiivselt, kui ütlesin, et tahan kunstnikuks saada. Mul oli vabadus valida, millega tahan tegeleda.

Sofia Hallik. Foto: Silver Mikiver

See on tõenäoliselt vägagi oluline ning märgiline. Kuidas oled rohujuure tasandil olnud seotud sellega, mida täna teed?
Ehteid hakkasin tegema juba noores eas. Punusin niitidest erinevat värvi käevõrusid. Esialgu tegin sõbrannadele kingitusteks, aga mingi hetk müüsin koolis ka teistele. See oli mu esimene ehteäri.
Kui olin 16-aastane, siis hakkasin töötama turul müüjana. See oli mu vanemate äri, neil olid turul puu- ja juurvilja letid. Mu peres oli reegel, et kui soovin raha teenida, pean selle nimel töötama – nii õppisin ka müüma. Ma arvan, et see oli väga hea õppetund! Kui tahad midagi soetada, siis selle asemel, et vanematelt raha küsida, tuleb see ise teenida. Seda pidasingi silmas selle all, et mu perekond on loominguline, aga mitte crazy. Need reeglid olid minu meelest ranged, aga õppetund oli kindlasti väärtuslik. 

Seega, kas said noorena isa kõrval juba ehtekunsti ja metallidega kätt proovida?
Ta töötas kullasepana ja ta tahtis, et ka mina saaksin tulevikus kullassepaks. Kui alustasin keraamikaga, hakkasin huvi tundma ka ehete vastu ja isa oli väga õnnelik selle üle. 

Kõlab väga loogilise eelloona, kuid küsin siiski, et mis viis Sind Eesti Kunstiakadeemiasse (edaspidi EKA)?
Sain juba 9. klassis aru, et tahan saada kunstnikuks ja kunagi minna EKAsse. Sellepärast läksin õppima Narva Kunstikooli. Ma arvan, et see on väga hea kool. Kui tuli EKAsse sisseastumise aeg, ei olnud tol ajal veel digitaalseid taotlusi. Tuli minna EKA Estonia puiestee fuajeesse, kus oli igal osakonnal oma lauake ja laua peal sai paberihunniku kõrguse järgi aru, kui palju on sellele erialale taotlusi. Kõige vähem pabereid oli keraamika laual. Mõtlesin, et okei, lähen keraamikasse.

Läksid õppima keraamikat, aga kuidas jõudsid hoopis ehtekunstini?
See üleminek oli hästi loomulik. Ei oska öelda, et keraamilisi objektide või tableware loomine oli minu jaoks õige valik. Juba teise kursuse lõpuks sain ma aru, et palju rohkem huvi pakub ehte loomine – sellest sündis mu esimene ehtekollektsioon “7 surmapattu”, mille tegin portselanist ja kullast. Kolmanda bakalaureuse kursuse lõpuks selgus, et ehete loomises olen piiratud vaid kahe materjaliga – savi ja portselaniga. Just see piirang pani mind edasi õppima, kohe peale lõpetamist aastal 2013 alustasin EKAs magistrantuuri ehte- ja sepakunsti erialal.

Kuidas kirjeldaksid ise oma käekirja ja brändi?
Mu käekiri ei ole seotud materjalidega. Näiteks see kollektsioon, mis on hetkel A-Galeriis, on puhas hõbe ja sellele ei ole midagi lisatud.

Minu jaoks on materjal lihtsalt vahend. Seda saab vastavalt kontseptsioonile alati muuta. Käekiri sõltub pigem sellest, et ma püüan kokku panna digitaalseid tehnoloogiaid ja klassikalisi kullassepa võtteid. Ma tahan kombineerida vana ja uut, klassikalist ja digitaalset. Minu jaoks väga tähtis vorm. Materjalid ja meetodid sõltuvad vormist, mida otsin. 

Oma brändi hakkasin teadlikumalt ehitama magistrantuuri ajal. Brändi loomine oli minu jaoks pikk tee. Kuna alguses ei olnud mul palju raha, mida korraga investeerida, siis võttiski mul hea brändi loomine 5 aastat.

Hetkel üritan otsida võimalusi, kuidas jõuda välisturule. Kuigi koroonaajal on see päris keeruline. Mõned turud, kuhu plaanisin praeguseks jõuda, on hetkeks kahjuks välistatud. Näiteks Vene turg, kuna rubla ja euro vahe on hetkel nii suur, siis nad ei võta seda riski, et minu ehteid sisse osta.

Mis sind igapäevaselt inspireerib?
Hetkel inspireerib mind kõige rohkem tehnoloogia areng ja kõik need võimalused, mis võivad tulevikus tekkida. Lisaks on hästi huvitav ka inimese ja masina vaheline suhe või autori ja masina vaheline suhe. Minu doktoritöö teemaks ongi digitehnoloogia mõju ehtekunstile. See koosneb kolmest osast ja näitusest. A-Galeriis nähtav näitus ongi mu doktoritöö kolmas osa. Esimene osa oli selline, kus ehted olid ainult käsitsi tehtud. Teine oli selline, kus ehete loomise protsess oli 50-50, natuke käsitööd ja natuke masinatööd ning nagu mainisin, see viimane näitus on ainult masina loodud vorm. Eesmärk oli võrrelda kolme viisi, kuidas ehteid luua. 

Arvan, et olen see tegija, kes naudib protsessi, aga mingisuguse tulemuse saavutamine on eesmärk. Mul on täiesti ükskõik, kas teen seda käsitsi, masinaga või 3D printeriga. See ongi minu doktoritöö tulem – tahtsin aru saada, kas minu jaoks on vahet ja tuleb välja, et ei olegi. 

Olen pikalt eraldanud seda, mida teen kunstnikuna ja seda, mida teen brändi loojana. Minu jaoks on brändi tegevus olnud täiesti eraldi. Aga selle uue kollektsiooniga sain aru, kuidas minu jaoks see süsteem kõige paremini toimib. Ma alustan kindlasti kontseptsiooniga ja sellest sünnib mingi unikaalteos. See ei pea üldsegi olema ehe, see võib olla vabalt mingi objekt. Näiteks hetkel näitusel on väljas üks suur peaehe. Sellest vormist tahan aga edasi arendada seeriat, mis on inimestele kantav, mugav ja arusaadav. 

Brändi loojana pead ühtpidi ajama taga unikaalsust ning erilisust, samas iga sedalaadi disainehte loomine võtab ju aega. Kui palju naudid ehete loomisel aegluse võlu?
Ei naudi üldse. Kuna püüan praegu jõuda välismaa turgudele, näiteks Prantsusmaale ja Inglismaale, kus töötab süsteem, kus peab olema aastas kaks kollektsiooni, siis pean ikkagi seda protsessi kontrolli all hoidma – et õigel ajal oleks valmis kontseptsioon, prototüübid ja kõik muu kaasnev. Minust sõltub, kas äri edeneb või mitte. See on päris tempokas, aga ma ei võta seda kohustusena. Mulle ikkagi meeldib see. Kunstnik võib vabalt teha ühe kollektsiooni elus ja see on ka okei. Lihtsalt ma sain aru, et minu jaoks see on süsteem, mis peaks toimima. 

Mis teeb ehtest hea ehte?
Esiteks see, kes seda teeb ja kuidas teeb ning inimesed, kes ehet näevad või kannavad.

Hea ehe võib olla terve elu näiteks kuskil karbis riiulil, aga kas siis keegi ka teab, et ta on hea ehe? Seega arvan, et hea ehte teeb ka kandja. 

Tõmmates siin omavoliliselt paralleele, Ameerika filosoof teeb John Dewey tegi näiteks vahet kunstiteose looja ja vaatleja ehk publiku kogemuse vahel. Kunstnik loob ja publik ehk kunstiteose nautija taas-loob teose. Kumb on siin Sinu jaoks olulisem – Sinu kui looja loodud tähendusväli või kandja omad? Kas see on ehtekunsti puhul üldse oluline?
Ehtekunsti puhul see on eriti oluline, kuid pole mõtet otsida kumb vaatenurk on olulisem. Eraldi tekib tähendus siis, kui autor loob ehet. Ja see võib eristuda drastiliselt tähendusest, mille annab objektile kandja. Enamasti ehet luuakse eesmärgiga, et see oleks kantud. Siis kui kandja saab selle omanikuks, muutub kontekst ja sellega võib muutuda ka tähendus.

Liikudes filosoofiast edasi, kes on olnud Su erialased mõjutajad?
Minu kõige suurem mõjutaja on olnud Kadri Mälk, kes on ka mu doktoritöö juhendaja. Esimene loeng ehte- ja sepakunsti erialal oligi kohe temaga. See loeng on mälestus terveks eluks. Ta seletas, et kui tahate ehetega raha teenida, siis see eriala ei ole teie jaoks. Kui te teete kunsti, siis palun tehke kunsti, mitte äri. Selle kollektsiooniga, mis on hetkel A-Galeriis näitusel, leidsin balansi, kuidas äri ja kunst kokku tuua. Tunnen, et lõin endale sobiliku süsteemi, mis toimib nii kunsti- kui ka disainimaailmas. Rääkisin nüüd hiljem kunagistest Kadri õpetussõnadest ka ta endaga ja ta ütles, et: “Olgu Sofia, sa said hakkama.” See balansi leidmine võttis mul 7 aastat.

Mainisid, et leidsid tasakaalu äri ja kunsti vahel. Kuhu positisoneerivad sellel skaalal Su varasemad kollektsioonid ning kuidas sillutasid teed selle balansi leidmiseni?
Varasemalt olen eristanud oma loomingulist (art) ja disaini tegevust, kuid see ei tähenda, et varasemad kollektsioonid positsioneeruvad ainult disaini tegevusele. Olen loonud ka puhtalt concept kollektsioone, mille sain näidata isik- ja grupinäitustel Ungaris, Saksamaal, Lätis, Brasiilias, Belgias jmt kohtades. Kuid täna on minu meelest vale eristada nii palju kunsti ja disaini. Palju tugevam tulemus tekib siis, kui on kahe vahel leitud balanss, kui mõlemad loominguline/kontseptuaalne ja kommerts on tasakaalus. Ja selle leidmiseks mul kindlasti läks aega ja energiat – lõpetasin magistrantuuri cum laude, ja varsti plaanin kaitsta oma doktoritööd. Kindlasti EKA õppejõud oli suureks abiks, kuid kõige rohkem pidin ise uurima ja otsima antud tasakaalu. Kommerts- ja kunstimaailm on teatud vastuolus, seega pidin mõlemasse süvenema ja otsima kontaktpunkti. 

Mida pead oma lemmikmaterjalideks?
Mul ei ole lemmikmaterjali. Üldiselt meeldivad mulle kunstmaterjalid. Näiteks kividest kasutan ma ainult sünteetilisi kive. See on olnud teadlik otsus. Väga paljud naturaalsed kivid, mida saaksin kasutada brändi kollektsioonides, ei ole jätkusuutlik valik. Nende kivide kaubandus on inimestele väga ohtlik. Õigemini, see tööprotsess ei ole ohtlik ainult inimestele, vaid kahjulik ka maailmale. Kui kasutada naturaalseid kive, siis peab olema väga kindel, kust see pärineb. Seetõttu on väga paljud materjalid, mida kasutan kunstmaterjalid.

Nõus, jätkusuutlikkus on äärmiselt oluline teema! Millisel moel oled oma loovtöö ökoloogilist jalajälge veel minimaliseerinud/minimaliseerimas?
See on eraldi väga suur teema, millele võib eraldi intervjuu anda. Lühidalt aga püüan nii palju kui võimalik minimaliseerida ökoloogilist jalajälge. Näiteks aastal 2020 leidsin uue pakendi lahenduse, et see oleks Eestis käsitsi toodetud kvaliteetsetest materjalidest. Cloud Factory 3D prindib mulle näidistooted hõbedast Tallinnas, siit saab palju info leida selle kohta miks just 3D prinditud hõbe on jätkusuutlik valik – www.cloudfactory.jewelery. Teadlikult brändi asutamisest olen kasutanud vaid öko kive, mis on kasvatatud laboris, inimelu ja keskkonda kahjustamata. Kahjuks suurem osa naturaalkividest on eriti mitte keskkonnasõbraliku viisil kaevandatud. Kindlasti taaskasutame transpordipakendeid ja alati otsime viisi kuidas muuta meie tegevust veelgi paremaks ning sõbralikumaks keskkonnale.

Mainisid varasemalt, et Sind inspireerib hetkel tehnoloogia areng. Palun räägi sellest lähemalt – kuidas mõjutab tehnoloogia areng ehtekunsti – nii materjale ja  trende?
See on mu doktoritöö teemaks, seega loodan, et käsikiri saab varsti valmis ja kui on soovi, saab sügavamalt antud teemasse süveneda. Minu uuringu eesmärgiks on aru saada kuidas tehnoloogia areng mõjutab loomingulist protsessi, autori ja ehtekunsti üldiselt. Lühidalt saab öelda, et see mõjutab protsessi igas etapis, see mõjutab ka materjali valiku ja lõpptulemust. Uus digitehnoloogia annab autorile natuke rohkem vabadust, see toob kaasa uusi viise kuidas luua, mis vormi valida jne, kuid tegelikult lõpptulemus jääb samaks – pole suurt vahet kas ehe on loodud käsitsi või masina abiga. Loomise protsess on muutunud – palju rohkem peab arvutis tööd teha võrreldes puhtalt käsitööga.

Kuid ausalt öeldes, minu jaoks ei ole protsess nii oluline kui tulemus, otsin selle saavutamiseks alati sobiva viisi. Kas käsi või masin? Mõlemad on unikaalsed omal viisil, tähtis on aru saada mis nendest on parim lahendus teatud tulemuse saavutamiseks. 

Hetkel on kuum teema kübermood. Ka Sina oled kasutanud virtuaalreaalseid võtteid oma brändipilte jäädvustades, ometi on mänguväli siin väga lai. Kuidas suhestud ning kas kujutad ette, et üks päev liiguksid oma loominguga kübermoe hüperreaalsusesse?
Antud teema on hetkel eriti aktuaalne, kuna kunstnikud ja moebrändid ei saa osaleda näitustel, moenädalad on tühistatud, reisida ei saa jne. Mina olen siiamaani kõige rohkem panustanud just loomisprotsessi uuendamisele – otsisin viise kuidas tehisintellekti ja digitehnoloogiat just antud protsessi sisse viia. See kindlustati omakorda mõjutas visuaalset materjali, mis sai uue kollektsiooni osaks. Keel ei jõudnud täielikult küberreaalsusesse liikuda, kuid see teema on mulle väga südamelähedane. New World kollektsiooni puhul kasutasin sellist plugin’i nagu ReaFlow, mis ise loob vormi. See ei ole päris tehisintellekt, kuid oli huvitav näha, kuidas programm ise saab loojaks. Reaflow eesmärgiks on vedeliku simuleerimine erinevates tingimustes ja erinevate füüsiliste jõudude abiga, teisisõnu reaalsuse simuleerimine virtuaalsuses. Selleks, et luua 17 3D vormi, läks umbes 3 kuud aega. Vedeliku vormi mõjutab mitte ainult füüsiline jõud, kuid ka vedeliku paksus ja voolavus. Reaflow pakub tuhandeid parameetreid, ja nendest peab valima just need, mille abiga saab lõpuks kas peaehe või näiteks sõrmuse vorm valmis. Ma ei ole nõus, et kunstnikuna olen vähe teinud. Vastupidi, tulevikus oleks huvitav leida viisi, kus simulatsioon ise valib need parameetrid. Siis oleks protsess veelgi juhuslikum ja iseseisvam autori valikutest ja otsustest.  

Siinkohal oleks kohane rääkida Su näitusest! Räägi palun A-Galeriis nähtavatest ehetest ja väljapanekust…
Kõik algas sellest, kui lugesin üht artiklit, mis oli kirjutatud robotiga. Artificial Intelligence kirjutas sellest, et tema eesmärk on inimesi kaitsta ja see, et meie elu oleks parem. Ma arvan, et maailmas on praegu väga keeruline aeg. Esiteks globaalsed probleemid, nüüd tuli ka koroona.

Veebruari lõpus, nädal enne Itaalia eriolukorda käisin Roomas ühel workshopil. Selle workshopi eesmärk oli aru saada moemaailma süsteemist ja väga huvitav oli samal ajal jälgida, kuidas maailm muutub iga päev ja kuidas inimesed käituvad. Mõni aeg varem arvati, et koroona on ainult Hiina probleem, kuid järsku oli see meie kõrval. 

Jõudsin tagasi täpselt paar päeva enne Itaalia lockdowni. See pani mind mõtlema sellest, et loodus või viirus on palju tugevamad, kui meie inimkond. Sellest tekkiski kontseptsioon, et võibolla on meil vaja mingit uut maailma, uut maakera, mis oleks ise nii tark, et saab vajadusel oma vormi muuta. Sellest mõttest – uuest, palju paremast maailmast, tekkis mul vajadus leida tehnoloogia, mis loob ise vorme. Eesmärk oli teha nii, et mitte mina autori ja inimesena tegelen vormi loomisega, vaid seda teeb minu eest mingi masin. Kasutasin selleks sama ReaFlow plugin’i. See oli väga pikk protsess. Ligi kolm kuud istusin arvuti juures ja vaatasin, kuidas simulatsioon töötab ja kui nägin mingit vormi, mis mulle meeldis, vajutasin stopp nuppu. Hiljem printisin samad vormid 3D printeriga hõbedast. 

Fantaseerime veidi Sinu kollektsiooni ja tehnoloogia võidukäigust inspireerituna – milline võiks olla ehtekunsti tulevik ning kuhu selles maailmas sooviksid oma loominguga positsioneeruda?
Loodan, et tulevikus on mõttetuid ehteid – ehteid, mis on mõeldud üheks õhtuks kaunistamiseks, mis on masstoodetud ning ei too mingit väärtust – nii vähe kui võimalik. Jewellery is made to last, not being worn for 3 weeks, it is more than just a piece of jewellery, it s there to lift the mood, to make you feel better. Loodan, et tehnoloogia areng annab võimaluse luua ehteid personaliseerituna; toob kaasa arusaama sellest, et kuld ja teemant ei ole alati parim valik. Samuti loodan, et tulevik on selleks, et aidata teineteist, et teha rohkem kollaboratsioone. Olen ka kindel, et kliendid ootavad meilt, brändidelt ning nende loojatelt, täiesti uut suhtumist. Näiteks sõna “tarbija” (consumer) peaks tulevikus, või isegi juba praegu üldse keelatud olema. Because we are human beings who have desires and sometimes we want to go out and express this desires by buying beautiful jewellery. Ja see on väga ok.

Sofia Halliku / SOMA Jewellery näitus New World on A-galerii aknal vaatamiseks üleval 2. jaanuarini.

Intervjuu Sofia Hallikuga viis läbi ehtekunstnik Marita Lumi.

Fotod: Kertin Vasser