Hip-hop on minu südames elanud ajast, kui Spice Girls hakkas igav tunduma. Ehk nüüdseks päris pikka aega. Elektrooniline muusika on minu teiseks suureks armastuseks. Mis saab siis, kui neid kahte omavahel ühendada?! Kuidas nad teineteist täiendavad? Kuidas üldse rääkida nii abstraktsetest mõistetest nagu näiteks biidiskene? Ometi, rääkima ju peab. Just neist mõtetest inspireerituna sain sellel hullumeelsel jõulueelsel ajal kokku oma hea sõbra ja melomaaniga, kelle süda lööb samas rütmis. Gerk Allert on inimene, kes elab muusika keskel ja oskab eksperimentaalsest biidiliikumisest lähemalt rääkida. Seetõttu tõmbasingi ta rajalt maha, sundisin vastama küsimustele ning lükkasin ka fotokaamera ette. Tulemus – mõnes mõttes persoonilugu, mis avab mõned aknad teatud liiki subkultuuri ning kuvab “suurt pilti”.
Kaks tähtsamat mõtet sellest intervjuust – muusika liidab inimesi; Nimetused ei ole tähtsad, tähtis on loominguline kvaliteet ning mõttevabadus. Mis veel? Väga tähtis muutus muusikamaailmas on just biidimeeste veelgi suurem edu ning esiletõusmine MC’de varjust. Sellest ning ka paljust muust, mis puudutab LA-hõngulist biidiskene liikumist Eestis pajatab teile edasi Gerk.gerk2Alustaks veidikene laiemalt. Mis on “biidiskene”?
Biidiskene on LA’st tulnud liikumine, mis on aastatega arenenud tugevaks kultuuriliseks žanriks, mis ühendab eksperimentaalset elektroonilist muusikat ja põrandaalust hip-hop’i. Nimi “beatscene” on lihtsalt abstraktne nimetus, mis on antud teatud grupile indiviididele, kes jagavad ühist armastust muusika vastu. Olgu see siis jazz, soul, ambient, hip-hop või elektrooniline muusika. See muusika on oma olemuselt segu erinevatest stiilidest, mis on kujundanud mõne aastaga tugevalt kogu hip-hop’i ja modernse jazz’i maastikku. Mõjutusi võib praeguseks näha juba kõikjal, alustades suurimate hip-hop’i albumitega lõpetades mängude saundträkkidega.

Instrumentaalid on varemgi mõjutanud hip-hop’i suunda, kuid nüüd on tõusnud just produtsendid universumi keskele ja kõik ei keerle enam MC’de ümber.

Kui minna nüüd täpsemaks, siis mis on selle juurteks?
Aastal 2006 asutati Los Angeles’es klubi nimega Low End Theory, mis oli koht just neile, kellele ei meeldinud käia tavalises klubis. See sai nurgakiviks noortele produtsentidele, kes on praeguseks tõusnud muusika maailmas väga auväärt kohale. See klubi andis vabaduse mängida neil just seda muusikat, mis oli neile kõige südamelähedasem ja mis mõnes teises klubis poleks absoluutselt toiminud. Sügavamale minnes, siis juured ulatuvad arvatavasti kaugele hõimu rütmidesse; Sealt natuke lähemale tulles – dub’i, jazz’i, soul’i ja funk’i. Siis muidugi liikus kõik edasi juba elektroonilise muusika tekkimiseni ning sealt hip-hop’i alustaladeni. “Beatscene” on lihtsustatult öeldes segu erinevatest stiilidest, mis kõik mängivad suurt rolli kogu tekke loos. Minu jaoks on suurimateks biidi-liikumise mõjutajateks J Dilla, Madlib ja teised selle ajastu biitmeikerid, kes panid aluse abstraktsemale sämpli kasutusele ja tõid kogu biidi-maastiku rohkem raamidest välja. Artistid, kes otses mõttes panid aluse “beatscene” tekkele ja just need artisid, kes mind sellele lainele viisid, on produtsendid nagu Flying Lotus, Mndsgn, Daedelus, Knxwledge, Ras G, Samiyam, Dibiase jpt.

Sina, kui biidiskene subkultuuri liige, kuidas end selles positsioneerid?
Raske on ennast positsioneerida selles skenes, eriti Eestis olles. Ma lihtsalt teen seda, mis mulle meeldib ja mis on südamelähedane, olgu see siis pidudel muusika mängimine, ürituste korraldamine, kodus muusika tegemine, sõpradega koos jämmimine või pidudel käimine. Muusika on mu elus väga tähtsal kohal, sellega tihedamalt seotud olemine tekitab sooja tunde ja annab elule teise perspektiivi.

Milline on eksperimentaalse hip-hop biidimuusika mängimise taust just Eesti muusikamaastikul?
See oli arvatavasti umbes aastal 2007/2008, kui ma kuulsin kahte sõpra mängimas biite, mida olin natukene aega juba kuulanud. Kuulda selliseid träkke suure süsteemi pealt oli väga mõnus. Natukene aega hiljem tegin oma esimese seti Protestis. Ma võiks öelda, et me olime suhteliselt esimesed, kes üldse sellist stiili Eestis mängisid ja see oli väga äge tunne. Peale igat sellist üritust jäi sisse hea tunne, et olen veidi kellegi muusikalisi vaateid mõjutanud.

Milliseks on see suund Sinu arvates praeguseks hetkeks kujunenud just Eesti kultuurimaastikul?
Kindlasti on tulnud palju uusi tegijaid juurde ja kogu žanr on kõvasti kasvanud, aga ma tunnen ikkagi, et see on vägagi põrandaalune. See liikumine on mõjutanud ka Eesti hip-hop’i maastikku. Üks mu lemmikumaid duosi siinmail on DVPH, mille kõik biidid on väga mõnusad ja Eesti hip-hop’i värskendavad. Mul on hea meel, et see liikumine areneb ja järjest enam DJ’si ja produtsente sellega kaasa läheb. Eesti räpi maastik on enamasti kahjuks kinni kindlates raamides, mis jäävad 10 aasta tagusesse aega, aga eks siia jõuavad asjad alati natukene hiljem.
Muide, ka palju varem oli Eestis produtsente, kes sellist žanri muusikat ise tegid. Aastal 2008 ilmus Ki En Ra album “City Of Moment”mis selle aja kohta andis korraliku löögi kogu Eesti biidiskenele. Siia maani on see üks parimaid eksperimentaalse hip-hop’i albumeid, mis on meie oma produtsendi poolt välja antud!

Kes siis on Sinu lemmikud biidimehed Eestis?
Luurel Varas, Ki En Ra, Dragan Volta, Paranoid One, Low K, Cut Crisis, Lauri Täht, Lu_Nar, Quarah ja veel kõik need, kes momendil meelde ei tulnud.

Ilmselge on, et Eestisse jõuavad trendid hiljem… Kas tunned, et meie maastikule on kujunemas uus trend? Mingis mõttes on ju taas räpi õitsemise aeg käes ning need kaks kultuuri on omavahel suures seoses.
Väga paljud biidiskene tüübid on tänapäeva räpimaailma palju panustanud – lihtsaks näiteks võin tuua produtsendi Knxwledge, kes tegi Kendrick Lamarile loo, mis on “To Pimp a Butterfly” albumil üks parimaid biite ning seda tunnistavad enamus räpi kuulajaid.
Eesti maastikul – kindlasti mingi hetk, sest produtsendid on läinud palju rohkem hinda. Paljud DJ’d, kes mängivad klassikalist hip-hop’i, mängivad ka nüüdseks eksperimentaalseid biite. Heaks näiteks on Lauri Täht. Olen selle üle väga rõõmus!

Viibisid mõnda aega Londonis. Kuidas seal need asjad käivad? Millised olid suurimad tähelepanekud seal olles?
Londoni skene on natukene teistsugune ja jääb sinna grime’i, dubstep’i ja garage’i suunda. Enamus noori kuulavad just neid stiile. On ka muidugi neid, kes jälgivad USA liikumisi ja teevad ka abstraktsemaid lugusid. Beatscene on ikkagi suhteliselt väike liikumine sealses keskkonnas. Kõige suurem liikumine on ikkagi LA’s, kus on niiöelda biidiskene Meka, käivad pidude sarjad ja just seal on sündinud selle maastiku suurimad staarid.
Aga Londonis – kui käia pidudel, siis saalid on alati rahvast täis. Inimesed võtavad pidusid pigem kontserdina. Need algavad umbes 19-20 ajal ja lõppevad juba 23, sest siis lähevad viimased metrood. Kui tahta lihtsalt pidutseda, siis selle jaoks on teistsugused üritused ja kohad.

Eestis hakkab peaesineja alles 1-2 paiku öösel esinema. Selleks ajaks on inimesed purjus ja väsinud. Londonis pigem nauditakse kunsti, Eestis ei pöörata artistile nii palju tähelepanu.

Eesti võiks selles osas Londonist innustust võtta.

Räägiks nüüd hoopis lähemalt Sinust endast. Kes inimesena oled?
Olen alati olnud väga detailidele keskendunud, seda nii muusikas kui ka tavaelus. Ma olen paljude asjade osas väga valiv. Mul on aastatega kujunenud väga kindel maitse, mida on üpriski raske kõigutada. Ühtlasi võtan end kui vaatlejat. Mulle meeldib minna peole ning näiteks kõrvalt jälgida, mida teeb DJ. Minu jaoks on see nagu teatris olemine.
Olen ka melomaan ja muusikat kuulanud ning kogunud päris pikka aega. Olen kriitiline kindlate muusikastiilide osas, kuid see kriitika väljendub kõige karmimalt minu enda loomingu osas. Selle tõttu pole ma ka midagi avaldanud.

gerk5Mis teeb loo Sinu arvates heaks?
Kõige ausam vastus oleks tervik. Meloodia, bass ja trummid kõlamas veatult koos. Kõige tähtsam neist kolmest on kindlasti trummid, sest just see annab loole selgroo. Tähtis on trummide puhul ka see, et neil oleks piisavalt hingamisruumi. Samuti peab jääma erinevate instrumentide vahele harmoonia ja need ei tohiks mingil juhul omavahel clash’ida. Lihtsuses peitub võlu! Balanssi muusikas leida on üpriski keeruline.

Mainisid, et oled enda muusika suhtes ülimalt kriitiline. Kas teed ise muusikat? Räägi natuke lähemalt.
Olen teinud muusikat juba mõnda aega, aga see on enamasti jäänud koduseinte vahele. Minu jaoks on see lihtsalt eneseväljenduse viis ja kuna mu kriitika meel on enamasti liiga tugev, siis ei ole see kaugemale mu kõvakettalt/sämplerist jõudnud. Ma olen arvatavasti sellel otsingu teekonnal, tahan leida oma saundi ja kui ma tunnen, et ma olen enam vähem valmis, siis tuleb ka väike EP välja. Ma ei taha panna endale mingit ajalimiiti, tuleb millal tuleb.

Mis on Sinu arvates biitide puhul tähtis?

Lihtsus, originaalsus ja pea nõksuma panemise efekt.

Mida tahaksid muusika valdkonnas ära teha ning saavutada?
Kindlasti sooviksin välja anda vähemalt ühe LP, mis annaks edasi minu visiooni muusikast, inimestest ja elust. Paarikümne aasta pärast oleks tore puhuda vinüülilt tolm, asetada nõel plaadile ja kuulda läbi muusika enda kunagisi ideid ja näha arengut, mis on toimunud minus eneses. Teiste loomingu mängimine ei ole minu jaoks enam progresseeruv ja ma soovin tulevikus rohkem oma muusikat mängida ja rohkem live elemente sisse tuua.
gerk7
gerk8

Millised on Sinu lemmikud 3 albumit, mida kodus kuulata?
Mndsgn “Yawn Zen”

A Tribe Called Quest “The Low End Theory”

Jan Jelinek “Loop Finding Jazz Records”

Lõpetuseks, mis on:

Sinu suur kirg peale muusika?
Disain ja sneaker’id.

Sinu lemmik saund?
Vinüülikrabin.

saund, mis üldse ei sümpatiseeri?
Klubimuusikas kasutatav saksofon…

gerk6
Fotod: Kaisa Tooming (Häppening)

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.