Flamagra

Ühendriikidest pärit instrumentalist, vokalist ja filmirežissöör Flying Lotus ehk Steven Ellison avaldas hiljuti oma kuuenda kauamängiva, mis kannab nime “Flamagra”. Tema eelmisest albumist on möödunud ca 5 aastat. Kuna eelmine album pealkirjaga “You’re Dead” oli oluliseks verstapostiks autori ja kuulajate jaoks ning kindla peale ajalukku jääv heliteos, siis uue albumi kuulamine tekitas kõhklusi. Milliseks kujuneb autori loominguline edasiminek, arvestades eelmise albumi mõttesisu? Kas uus album on sama monumentaalne, kui seda oli varasem teos? Peale pikki kuulamissessioone tekkisid mõned mõtted.

Albumist
“Flamagra” nägi ilmavalgust mai lõpusirgel ning materjali on albumil üle tunni aja. Autor on projekti surunud umbes 5 loomeaastat – 27 träkki, millest pea pooled on koostöös suurepäraste artistidega. FlyLo on öelnud, et tegu on kontseptuaalse albumiga, mis on inspireerunud igavesest leegist. Muusika on ehitatud ümber tule sümboolika. Tõuke sai ta selleks Californias toimuvatest põlengutest. LP’st pidi saama eksperimentaalse hiphopi ning elektroonilise muusika biidikogumik, kuid liigne džäss hiilis sisse. Džässi sissehiilimine tundub loogiline kulg. Lotuse aastad on möödunud mentordades näiteks Thundercat’i. Ta on produtseerinud biite A-listi muusikutele, teinud filme ja juhtinud plaadifirmat Brainfeeder, mille nimistusse kuuluvad Ras G, Samiyam, Deadlus, The Gaslamp Killer jt. Biidimehe aastatepikkused tööviljad on võimaldanud projektidesse kaasata suuri nimesid. “Flamagral” kohtame David Lynch’i, Anderson .Paak’i, George Clinton’it, Thundercat’i, Little Dragon’it, Denzel Curry’t, Shabazz Palaces’i, Solange’i, Tierra Whack’i ning Toro y Moi’d. Neid kõiki ühendab, ühel või teisel moel, ühine nimetaja – džäss. FlyLo on oma albumil muusikuid käsitlenud instrumentidena, rõhutades nende tugevamaid külgi.

Sümbolitest: kontseptsioon või selle puudumine?
Eraldiseisvate lugudena on albumil kuulamist palju. Siit ehk koorubki esimene “aga” – albumi kontseptuaalsus läheb kaduma. Pigem iseloomustab kauamängivat pideva joone puudumine, kuid seda mitte eksperimentaalsuse tasandil, vaid just concepti mõttes. Eksperimentaalsuse aspektist ei ole tegu raskesti kuulatava heliteosega. Flying Lotuse poolt on ilmunud muusikalise ehituse poolest täiesti hullumeelseid ja hoomamatuid albumeid. Pigem tekib tahtmine jagada “Flamagra” kaheks, osade träkkide “välja võtmine” tekitaks ühtsama flow ning kaotaks kohati ligitikkuva igavuse. Nii muutuks see kahekümne seitsme looga tulemonstrum tugevamaks kauamängivaks ja lühialbumiks.

Kui piiluda märgimaailma, siis ongi ehk taotluseks kaootilisus läbi erinevate džässilike tahkude? Tuli sümbolina ongi väga eluline ja korrapäratu. Albumil on nii rõõmu kui kurbust. Nii huumorit kui tõsidust. Kohati on see toores kui ka veidral ballaadilikul moel pehme. Rütmiliselt kõigume üles-alla, kusagil meditatsiooni, nu-džässi, p-funk’i, elektroonilise tantsumuusika, modernse soul’i ja eksperimentaalse hiphopi piiridel. Album ei ole mõeldud ühekordseks nautimiseks, vaid pigem mitmeks kuulamise maratoniks. Esmase hooga tundus kauamängiv justkui shuffle’i peal olev pleilist.

Kosmiline & surelik VS pulbitsev & elujaatav džäss
Paratamatult võrdleme autorite eelmisi ja uusi loometöid. Ka siin ei saa sellest üle ega ümber, kuna Grammy nominatsiooni saanud kauamängiv “You’re Dead” jättis sügava jälje. Album “You’re Dead” oli üdini kontseptuaalne, pajatades lähedaste kaotusest, leinast, depressioonist, surmast ning teispoolsusest. Selle sisu oli modernselt sakraalne ning seda saatis kosmiline hiphopi ja elektroonika helimaastik. See oli hoolikalt struktureeritud album, mis pole jätnud liiga “täis topitud” tunnet. Kuidas siis minna ühe artistina edasi peale sellise triumfilise teose loomist? Kuidas liikuda edasi surma ja surelikkuse teemadelt?

Tõmmates paralleele elujoonega, siis “Flamagra” on pigem elujaatav album. Struktureerimata kaos, mida seob kokku piiritu džäss ning džässist väljakasvanud žanrid. Rütmiline vaheldusrikkus, mis sümboliseerib justkui elamist. Album muutub kohati ülekülluse ja seosetuse tõttu tüütuks, aga kelle elus pole tüütuid hetki? Võib ainult arvata, et eternal flame, mis autorit inspireeris, sümboliseerib… Elu ennast? Kui eelmisel heliteosel pajatati surmast ning teispoolsusest, siis on aeg tunnustada elu ning elamist.

Lemmikud ja vähem lemmikud pärlid
Albumi intro “Heroes” annab märku, et aeg on laskuda meditatsiooni. Sellest järgmised palad on ootamatult lihtsad hiphopi instrumentaalid ning puudub seos avalooga. Album jätkub neli aastat tagasi Anderson .Paak’iga koos lindistatud modernse soul’i looga “More”, mille instrumentaal on mõnus, kuid pigem turvaline. Edasine viib meid p-funk’i radadele koos George Clinton’iga. Looks “Burning Down The House”, kus on vähemasti otsene viide tulele, kuid muus osas valitseb taas väike arusaamatus. Pala “Spontaneous” koos Little Dragon’iga samuti suurt üllatust ei valmista, siin on autor produtseerinud biidi, mis sobib Yukimi Nagano olemusega ning jääb pigem klassikaliseks. Suvine maiuspala ikka! Instrumentaal “Takashi” on minu jaoks üks mängulisemiad biite albumilt: vahelduvad rütmid ja humoorikad helilised nüansid. Pidama jäin ka jõulistel, šamaanilikel ja tumedatel paladel “Black Balloons Reprise” räppariga Denzel Curry ja “Actually Virtual” koos duoga Shabazz Palaces. Üksteist kosmiliselt täiendav kombo, mis albumil järjestikuliselt kõlavad, on biidid “Andromeda” ning “Remind U” – träkid moodustavad mõnusa terviku ja ilusa helimaastiku. Korraks tekib tagasilöök, seejärel satume justkui “You’re Dead” albumile, pala “Debbie Is Depressed” viib täiesti teise maailma, kus elavad gospellikud kajad ning magusmõrud ambientlikud helid, taas segatuna huumoriga. Sarnasel kergusesse peidetud melanhoolialainel püsime biidi “Find Your Way Home” ja pala “The Climb” abil, millest viimane on Thundercat’ilikul moel boheemlaslik storytelling. Albumi lõpuosast toon veel esile lendleva loo “9 Carrots” koos Toro y Moi’ga ning imeilusa elektroonilise ballaadi “Land Of Honey” Solange’iga. Kokkuvõtteks võiks öelda, et albumi lõpuosa on konseptuaalsuse mõttes terviklikum, ütlevad mulle minu kõrvad.