Sandra Leushina
Detsembrikuu viimasel nädalal on aeg teha kokkuvõtteid ning vaadata tagasi möödunud aastale. 2020 on ülemaailmse pandeemia kõrval kujunenud ka väärikaks muusika-aastaks. Nende eriskummalisete kaheteistkümne kuu jooksul on pelgupaika pakkunud paljud värvikirevad heliteosed. Häppeningi muusikatoimetajad seadsid juhuslikus järjestuses ritta kolmkümmend meeldejäävamat. Head kuulamist ja avastamist!
Miljardid “Ma luban, et ma muutun” – Ansambli senise loomingu pinnalt on ilmne, et ühiskonnakriitilise filtriga sisemisi dialooge peegeldav lüürika ja seda komplimenteeriv popihõnguline rokk on Miljardite pärusmaa, kuid selle albumi teeb eriliselt nauditavaks varasemast loomingust lahknev – eksperimenteeriv, julge, kaifi kiiksuga – helipilt. See album tähistab suurepäraselt õnnestunud muusikalist ümberkehastumist. Elagu eklektilisus!
Tom Misch & Yussef Dayes “What Kinda Music” – Albumi autorid, produtsent-vokalist Misch ja trummar Dayes, toovad teineteisest esile parimaid tahke. Koostööprojekt laseb särada mõlemal muusikul samaväärselt. 12 mõnusalt viimistletud träkki pakuvad kuulajatele Lõuna-Londoni tuleviku-jazzi värvikirevas kuues. Põneva jazzi suupärane amps.
Phoebe Bridgers “Punisher” – Ameerika värske indie darling, 26-aastane Phoebe Bridgers on lummavalt omapärane laulukirjutaja. Tema sõnad võivad tühjalt minoorsete taustade embuses konnata, kuniks mõni Bridgersi otsekohestest puäntidest nad kokku põimib ning nii raskeks muudab, et sõnad kolinal kaela kukuvad. “Punisher” on üks pidev reaalsuskontroll, oma ängis ja lootusetuses ehk sobiv kokkuvõte möödunud aastale. Albumi kuueminutilise outro on Bridgers isegi apokalüpsise soundtrackiks pakkunud.
Erki Pärnoja “LEVA” – See album kostitab mitmepalgeliste paladega, andes kuulajale õhku mõttelennuks ja muusika tõlgendamiseks. Õrn ja õhuline, samas tohutult mastaapne ja võimas. Tuttavlik Pärnoja saund rikastatud olekus.
Yves Tumor “Heaven To A Tortured Mind” – Mis juhtuks, kui Prince ja TV On The Radio saaksid lapse? Vastus on Yves Tumor. Täpselt nii kummaline ja kummitama jääv ongi multiinstrumentalisti looming. Eksperimentaalne elektroonika, kuhu on eksinud funk-rokki ja killuke industriaalmuusikat. Väga põnev kauamängiv, kuhu ära eksida.
Mac Miller “Circles” – Sissejuhatavad read “Well, this is what it look like / right before you fall” ei jää kaugeltki viimaseks korraks albumil, mil paar aastat tagasi lahkunud räppar prohvetlikuna kõlab. “Circles” on südantlõhestavalt kurb portree elutüdimusest keskkahekümnendates; auhinnatud produtsent Jon Brioni, kes Millerist maha jäänud pooliku albumi lõpuni viis, parimaid töid. Kauneim lahkumiskingitus, mida Mac Milleri fännid soovida oleks võinud.
Dramamama “Uphill Battle” – Intrigeerivate pillipartiide ja kaunite meloodiatega bluusine rokkalbum, mis iga kuulamise sessiooniga avab uusi kihte muusikast ning selles talletatud emotsioonidest. Eriti tähelepanelikult tasub kuulata trummi- ja kidrapartiisid. Väärikas ja ajatu kodumaine rokkmuusika meistriteos!
Machinedrum “A View of U” – USA produtsendi Machinedrumi sulest ilmunud “A View of U” algab reivilainel, murdub kaasaegseks R&B’ks, katsetab räpi ning pehme träpi sfäärides, kompab piire eksperimentaalse hiphopi instrumentaalidega ning laskub sügavate lainete saatel hüpnotiseerivaks trummiks ja bassiks. Põnev heliteos, kus iga kuulamisega avaneb uusi muusikalisi külgi.
JME “Grime MC” – Album võiks olla perfektne sissejuhatus räpi ühte põnevaimasse alamžanrisse – grime on pungil brittidele omast nutti, banterit, ühiskonnakriitikat. Skeene ühe austatuima veterani JME värske plaat “Grime MC” peab oma pealkirjast kinni ja pakub 54 minutit toorest grime’i. Eriti apetiitseks teevad plaadi JME väärtushinnangud – stereotüüpsete uhkustusvõtete asemel kõlavad siin read veganlusest, elektriautoga sõitmisest ja armastavas püsisuhtes olemisest.
Tame Impala “The Slow Rush” – Austraalia multiinstrumentalisti Kevin Parkeri detailsusteni timmitud “The Slow Rush” on imetabane žanrite ülene album. Sellelt kostub R&B’d, souli, proge ja tantsulist hausi, mis loovad psühedeelse komplekti paeluva lüürikaga, kohati mõjudes rohkem luule või mantrana. Tõeline muusikaline teraapiasessioon.
Misha Panfilov Sound Combo ”Days As Echoes” – Võiks öelda, et üldiselt kosmose-usku olnud kodumaine virtuoos Misha Panfilov avaldas sel aastal ka midagi maalähedast ja ehk vähem riskantset. Looduses hõljuv, sõbralik ja puhkusena mõjuv album “Days As Echoes” võlub oma lihtsa helikeelega ka keerulisema muusika austajaid. Kauamängiv manab ette roheluses karjamaad ja päikselised mägised maastikud.
Gorillaz “Song Machine, Season One: Strange Timez” – Ennem kogumik kui album, teos koondab kokku laulud samanimelisest veebiseriaalist. Igal lool on eri külaline – Beckist Schoolboy Q’ni, 6LACKist Elton Johnini. Neist viimased kaks mõjuvad nagu pirnimoos pardimaksal – ei tea, kes selle peale tuli, aga jube hea on. Album võiks vabalt olla mõne teise kollektiivi “Greatest Hits” kogumik.
Sibyl Vane “Duchess” – Võimas kulminatsioon bändi kümnele tegutsemisaastale, milles sulanduvad kollektiivi esimese kauamängiva mängulisus ja kergus ning teise tumedus ja tujukus. Omanäoline tänapäevane rokkalbum, mida vürtsitavad näputäis garaažiroki ja kantri helisid ning the one and only Helena Randlahe helisev vokaal.
Gil Scott-Heron, Makaya McCraven ”We’re New Again: A Reimagining By Makaya McCraven” – Chicago produtsent-trummar Makaya McCraven lisas omalt poolt rütmilised komponendid ja vajalikud nüansid ning muutis ikoonilise muusiku Gil Scott-Heron’i viimase, pooleli jäänud, albumi “I’m New Here” ajakohasemaks. Tulemiks on jõuline jazzi plahvatus, spirituaalne retk läbi räpase bluusi ning improvisatsiooni meistriklass.
BENEE “Hey u x” – Taaselagem oma teismeea hirme ja rõõme Uus-Meremaa TikTok-sensatsiooniga. Kes BENEE-ga tuttav vaid läbi megahiti “Supalonely”, võib olla üllatunud avastamaks, et tema värvikas karakter on võimeline ka väga mõnusateks indiekateks materjaliseeruma.
Jeff Parker “Suite for Max Brown” – Muusiku emale pühendatud jazzi ja hiphopi piirimail mänglev album lummab ja üllatab tujukülluse, flirtiva tooni ja teatava rahutusega. Meisterlik kombinatsioon loopimisest, sündist ja puhkpillidest mõjub nostalgiliselt ja loob mõnusa atmosfääri, meenutustega legendaarsetele lapsepõlve multifilmidele. Album, mis pakub vaheldusrikast ja meeliülendavat helirännakut!
James Blake “Before” – Blake’i muusika on sümpatiseerinud ajast, mil ta oma ikoonilise “CMYK” avaldas ja 2010. aastal Eestis käis. Olid ajad! Kodumaa alternatiivmuusika kultuur õitses ja pulbitses (selle eest võlgneme tuhat tänu toonase üritustesarja Search Of Sounds meeskonnale, aga ka paljudele teistele audiofiilidele). Post-dubstep’i sumedatelt bassiliinidelt hoo üles võtnud autor on tänaseks rännanud läbi erinevate žanrite. EP “Before” on sulam just nendest algusaja bassiliinidest, intelligentsest elektroonikast ja kaasaegsest R&B’st.
Anett “Morning After” – Album, mis lõi korraks lausa põlvist nõrgaks, sest “jess, see x-faktoriga kõla on plaadile püütud”! Teate küll, see suursugune, kvaliteetne ja parajas annuses popine kõla, et jõuda massideni. Teisalt täidab album kaunilt soulisugemetega kaasaegse R&B kriteeriumi Aneti võrratu vokaali ning sügava siira lüürikaga, luues väga nauditava terviku.
Sophia Loizou “Untold” – Päriselt huvitav ambient-album! Multidistsiplinaarse artisti ja autori Sophia Loizou püüdlus muusikast inimesena distantseeruda ja kujutada spekulatiivseid maastikke, kus ekstraheeritakse loodus unenäoliseks sfääriks. Andes seeläbi võimaluse tajuda Maailma läbi võimsate kompositsioonide. Igati õnnestunud projekt!
070 Shake “Modus Vivendi” – 22-aastane ameeriklanna 070 Shake kasvatab tiibu Kanye Westi valvsa pilgu all ning valmistub kõrgeks lennuks, mis on debüütplaadi järgi otsustades vaid aja küsimus. Neiu unelev psühhedeelne neo-soul lõikab kasu ka träpi mõjutustest, kuid mõjub parimalt tameimpalalikus mahlas. Nii on sobiv, et Kevin Parker plaadi parimale laulule “Guilty Conscience” remiksi käigus käed külge pani.
Haim “Women in Music Pt. III” – LA õdede trio loomingulist küpsust tähistav album pakub iga palaga põnevust ja seljatab bändi loomingu seostamise üksnes suvise emotsiooniga. Säilitades esimese kahe albumiga paika seatud kerge mineku essentsi, on bänd saavutanud uue kõlapildi, mis on senisest rafineeritum ja külluslikum. Hingestatud lüürikat saadavad rikkalikud loopid, sämplid ja pehme funky-vibe.
Statik Selektah “The Balancing Act” – Hiphop skeenes armastatud DJ ja produtsent Statik jääb oma kaheksandal kauamängival truuks boom-bapi stiilile, hoides tugevalt au sees nii scratchimist kui ka sämpeldamist. Albumil teevad kaasa suurnimed nagu Joey Bada$$, Nas, Method Man, Black Thought, Styles P, Benny the Butcher, Havoc, 2 Chainz, Dave East, Killer Mike ja paljud teised. Tähelepanuväärne, kuidas autor oma biite igale valitud riimimehele sobivaks on kruttinud. Ning loomulikult ka sisukad tekstid, mis kätkevad tähtsaid ühiskondlikke teemasid ning austusavaldusi langenud räpitähtedele.
The Weeknd “After Hours” – See LP on paljudes oma kirjeldustes üpris rõve. Olgu see alandavalt naistest, praalivalt narkost, eneseimetlusest ja -vihkamisest läbisegi. Aga aspekt, milles tuleb au anda, on albumi paeluvus. The Weekndi temaatika on ühtlane olnud algusaegadest saati, kuid ei eal nii puhtsüdamlikult aus. Autor kehastub otse silme all anti-kangelaseks ning kõlab sealjuures grandioossemalt, kui kunagi varem.
Khruangbin “Mordechai” – Psühhedeelset funki viljeleva trio meeleolualbum, millel kostuvad esmakordselt kolme bändiliikme hääled kui täiendav instrument. Seejuures bändi bassist Laura Lee laseb särada türgi, jaapani ja portugali keelel. Albumil kostuv abstraktne lüürikakasutus ja meloodiad loovad teatava atmosfäärilisuse, et rahulikult suikuda üks jalg tatsudes.
Maarja Nuut & Ruum “World Inverted” – Õhtune, nõiduslik ja nukker, pimedas koju kõndimise muusika. Filmilikud ja meditatiivsed helimaastikud viivad mõtte uitama kusagile kaugele, sügavustesse. Folgist eraldunud ja rohkem techno-radadele suunduv Nuudi ja Ruumi looming on paeluv tume seiklus, tõepoolest. Meenutades algusaja Fever Ray süngust.
EiK “EiK” – EiK ei laida kunagi maha võimalust õuna ubinaks või armastamist lembimiseks kutsuda. Kuid temast kõlab siirus, mis paneb uskuma, et ta laused on ka argikõnes sarnase vanahingeliku ilmekusega mehitatud; et EiKi sõbrad on teda päriselt kuulnud vaikust “rukkis sigadega“ võrdlemas. Chaliceilikust sõnakasutusest ja ettekandest kaugemale vaadates on plaat täis ka hiilgavaid kidrataustu.
Dua Lipa “Future Nostalgia” – Stiilse Dua Lipa diivastumine sai täisringi peale – “Future Nostalgia” õhkab 80ndate popstaari šikki karismat, diskosaalide funki. Retro-poppi annab teha ka oma eelkäijate jälgedesse mattudes, kuid “Future Nostalgia” saund on selleks liiga eristatav, lüürika liiga värvikas.
Sul-El Musician “To the World & Beyond” – Rikkalikku afrikaani tantsumuusikat viljeleva Sun-El Musiciani 31-träkine fusion album pakatab positiivsusest, lootusest ja meie kultuuriruumile harjumatul moel ümaraks lihvitud ilust. Muusik sulatab kokku Lõuna-Aafrika traditsioonid ja kosmilise futurismi. Päikest täis biidid põksuvad pehme house’i, zulu folgi, souli, eksperimentaalsuse piirimail ning kaugemalgi. Vitamiinisüst tänasesse halli ja pigem morni viirusest räsitud ellu.
Biffy Clyro “A Celebration of Endings” – Ootamatult täpse ajastusega album, mis kirjutati küll enne ülemaailmset pandeemiat, kuid mille lüürika on tabava sotsiaal- ja poliitkriitilise tooniga. Instrumentaali poolelt lubab album särada bändile sobivates äärmustes – alternatiivmetal, tantsuline popp, post-punk, valsitaktis rokkballaad, sci-fi-likud riffid – ja seda kõike Biffy Clyro rokikastmes. Kahtlemata suurte emotsioonidega LP, mis tekitab festivali reivi igatsust, aga see on ideaalseks kaaslaseks ka elutoa ja pika jalutuskäigu moshiks.
Pluuto “Päripäeva” – Kui kogu Soundcloudi-, mõmina-, jõmina-, ja träpp-räpi revolutsioon on kaarega mööda läinud, siis sellele kauamängivale võiks võimaluse siiski anda. Album on kõigi nende arengute kulminatsioon Eestis. Sedalaadi muusika ei ole enam mitte räpi, vaid hoopis R&B nägu. Kaks 17- ja 19-aastast Eesti poissi (Pluuto ja produtsent Karl Killing) panid praktiliselt üksipäi kokku plaadi, mis ei kõlaks kohatult mistahes suure USA plaadifirma riliisina.
Albumivalikud panid kokku Sandra Leushina, Stella Raudsepp ja Aleksander Algo.