9   +   2   =  

Heidy Purga on persoon, kes ei vaja pikka tutvustamist. Oma laiahaardeliste tegemiste ning katalüsaatorliku profiiliga on naine suutnud juba tänaseks jätta sügava märgi kodumaa muusika-, meedia- ja kultuurimaastikule. Kui küsisin Heidylt, mis on tema tegemiste motivaatoriks, siis sain vastuseks, et tema ettevõtmised on alati kantud naivistlikust mõttest muuta midagi paremaks. Kõlab klišeena? Mõtle uuesti, jäta kõrvale eelarvamused ja stereotüübid ning rända meiega inspireerivatel mõtteradadel. Vastused leiad ridade vahelt.

Kuna eile, 27. juulil, anti avastart Viljandi 25. pärimusmuusika festivalile, kus intervjuu peakangelanna on Viljandi Folgi järelpidude peakorraldajaks, siis võtsime fookusesse ka hea muusika ning kunsti.

Tutvuge naivistliku maksimalisti, Heidy Purgaga!

Heidy, ühel või teisel moel teab enamus eestlasi, kes Sa oled – DJ, produtsent, organisaator, poliitik. Räägi palun enda vaatevinklist, kes oled professionaalsel tasandil?
Mind on kõige tihedamalt seostatud ajakirjanduse ning meediaga. Ja see ongi nii, sest minu haridus on seotud nende valdkondadega, sellest sai kõik alguse. Nii Raadio 2 karjäär, Eesti Televisioon, ERR, Eesti Laul jne. See kõik on kasvanud kõrgharidusest ning huvist valdkonna vastu. Mul õnnestus leida eriala, kus juba praktiseerisin ning harjutasin kätt. See oli tohutult meeldiv, et sain ühendada õpingud kõrgkoolis ja praktilise töö igapäevased olmelised küsimused. Põhimõttelise hoiaku ja pisiku sain haridusest, see on olnud kõige alus.

Foto: Marianne Ubaleht

Jätkates meedia, televisooni ja muusika teemal. Sinu tulek andis Eesti Laulule värske hingamise. Just seda värsket hingust on kuidagi väheks jäänud. Mis või kes on Sinu meelest tänaselt meediamaastikult puudu?
See on pidev võtmeküsimus, mis painab tegijaid igal maastikul. Televisioon on sellises kummalises seisus, et ühest küljest räägitakse, kuidas see hääbub, reitingud langevad. Kõrvalt võtavad jõujooned online-kanalid. Aga arvan, et see “suur televisioon” ja põhikanalid kestavad üsna kaua.

Inimeste harjumusel ja traditsioonidel, käitumuslikel traditsioonidel, on suur jõud. Võibolla on see tasakaalustatuseks väga hea.

Üha olulisemaks muutuvad uudised. Uudised, mis seovad inimesi üle maailma.
Lisaks sisule on oluline see, et meil oleks keegi, keda me seostame selle kanaliga. Keegi, keda me usaldame, kes on professionaalne. Kes loob ja filtreerib meie jaoks meediamaailma, tekitab nii-öelda eripakkumist.

Rääkides informatsiooni filtreerimisest. Kas Sul on paika pandud omad tõekspidamised, millest juhindud? Mille järgi oma projekte valid?
Hiljuti rääkisime ühes seltskonnas, et on olemas kahte laadi juhtfiguure. Ühed on käivitajad, teised on hoidjad. Üks ei ole teisest otseselt parem või halvem, mõlemad on väga unikaalsed. Aga arvan, et olen käivitaja tüüpi. Ma otsin kogu aeg uusi väljakutseid. Teen seda teinekord täiesti alateadlikult mingisuguste tajude ajel. Tunnetan, et on tarvis minna või liikuda kuhugi, kus mul ei ole olnud varasemat kogemust.
Näiteks R2, kuidas juhtida sellist raadiojaama? Kuidas ehitada üks raadiojaam selliseks? Ma õppisin selle kogemuse käigus väga palju. Ning alati on VÄGA suure osatähtsusega need inimesed, keda oma tiimi võtad ja kellega asju teed. Nii tuli ka Eesti Laul, see tundus sellel hetkel õige.

Kui vaatan täna tagasi, siis mu ettevõtmised on alati olnud kantud naivistlikust mõttest muuta midagi paremaks. Jah, see kõlab väga klišeelikult, aga mul ei ole tarvis sellele terminile mingeid skinne peale tõmmata. Kui ma näen midagi ja leian endale mõttekaaslasi, kui mul tekib põhjus soorituseks, siis annan endast maksimumi.

Kuidas Sa kõike jõuad, miks Sa seda teed?
Ma teen seda selleks, et ennast tasakaalustada. Ma ei saaks teisiti, mul on aeg-ajalt vaja täiesti “enda asju”. Midagi, millele pühenduda ja mida teha väga hästi. Kuhu sisse minna ja seda nähtust vaadata nii seest- kui ka väljastpoolt. Kuidas ma selle disainin nii, et see oleks ühiskondlikele kokkulepetele vastuvõetavalt vormistatud, ta oleks ka edukas ning tooks mingit kasu või lahendaks probleemi.

Oled sellel aastal esmakordselt Viljandi Folgi järelpidude peakorraldaja. Miks just Viljandi Folk, miks mitte ükskõik milline teine Lõuna-Eesti festival?
Kui nüüd Viljandi peale mõtlen, siis olen seal käinud nii Folgil kui ka järelpidudel juba kaheksa aastat. Olen näinud, kuidas see sündmus, inimesed, linn, on muutunud… Ja ma näen sealseid võimalusi. Sellel ajateljel on tekkinud kogemuste ja emotsioonide katel.
Viljandi on eriline. See tüvitekst, mida Folk ridade vahelt edastab, see kultuuri ja pärandi edasikandja, on väga oluline. Ka Folgi ajal, kus on väga erinevate kultuuriliste taustadega rahvas, palju erinevaid rahvusi erinevatelt kontinentidelt. Seal on kõike! See teeb Folgi huvitavaks.

Ehk et, Viljandi ja muusika inspireerisid?
Muusika on üks osa sellest. See, mis mind on Viljandi juures hästi palju inspireerinud, on just olustik, mille inimesed loovad. Mitte ilmtingimata selles perimeetris, kus Folgi ametlikud esinemised toimuvad, vaid…

Kõik need inimesed, nii siinpool kui ka sealpool aeda, loovad Viljandis kokku selle õhustiku. See õhustik oli kõige suurem trigger. Ma tahtsin Viljandile midagi pakkuda, midagi vastu anda.

Millal ja kust hakkas Viljandi Folgi järelpidude formaat Sind kummitama?
Ma proovisin seal seda, mida ma praegu teen, juba paar aastat tagasi alustada. Eelmine aasta tegin Ugala black box’is soojendust oma pidudesarjaga Must Mesi. Peolt käis õhtu jooksul üle tuhande inimese läbi. Musta Mee nišši arvestades oli see suur õnnestumine.
Proovisin eelmine aasta ka tekitada sellist nii-öelda õues olemise ala. Tassisime sõpradega Ugala laost välja nii palju asju, kui meil jõudu, silma ja peale hakkamist leidus. Ja tead, see tuli päris äge. Sealt hakkas see idee mind kuidagi kummitama.

Foto: Marianne Ubaleht

Järelpidude formaat üllatab ka visuaalse manipulatsiooniga. Olete Viljandi mõttes tegemas midagi seninägematut, ülesse saab seatud installatsioon KOSK. Miks?
Paralleelselt teiste asjadega, mida näed või tarbid või mis kultuurilises kontekstis kuidagi fookusesse tõmbavad… Ma näen oma töös Riigikogus, kuidas kunst on natuke alavääristatud seisuses. See võiks palju rohkem tähelepanu saada. Kaasaegse kunsti ja selliste installatsoonide näol on mitmeid põnevaid edulugusid näha. Kunst on hetkel väga oluline kultuurivaldkond maailmas ja Eestis on väga häid tegijaid, keda on maailmas väga hästi vastu võetud ning kes on väga hästi läbilöönud. Oma sellisest diletantlikust emotsioonist lähtudes tahtsin valdkonda aidata, oma nurga alt.

Ehk, et ikkagi missioonitundega maailmamuutja?
Arvan, et aeg on praegu selline, et see muutub mu jaoks aina tähtsamaks. See aeg, mil promootorina või produtsendina trükkisid plakateid ja ootasid, et keegi tuleks üritustele kohale, see aeg on läbi. Kindlasti seda veel leidub ja see töötab mingites struktuurides, aga inimesed otsivad midagi muud. Enamasti tahavad ennast hästi ja õnnelikuna tunda. Tahavad avastada midagi uut.

Viljandis kombineerid muusika visuaalidega. Kuidas jõudsid installatsiooniga osas just vee teemani, kuidas sündis KOSK?
Teadsin tunnetuslikult, et mis installatsiooni teema peaks olema. Ugala on arhitektuuriliselt hästi massiivne ja pompoosne. Objektina hästi raske, halastamatu ja päris karm. Teadsin, et installatsiooni lähenemine pidi olema teistsugune. Seisin Ugala ees ja mõtlesin:

“Ma tahaksin selle Ugala maha murda!”

Just visuaalses mõttes. Ugala asub maastiku poolest hästi põnevas kohas. Otsisin vastust, et mis asi see olla võiks, mis seoks kõiki osi, mis sellel õhtul ja üldse Viljandis olulised on? Mis seoks muusikat, Viljandi Folki, keskkonda, olustikku ning seda, mis minu ülesanne seal oli?
Selle võtme sain ma Veneetsia biennaalilt. Nagu mõni teadmine jõuab meieni ridade vahelt, jõudis ka see idee minuni nii. Mitte, et biennaalil oleks olnud midagi veega seonduvat, aga ma leidsin enda vastuse sealt.
Inimene koosneb peamiselt veest. Muusika ja rütmid on seotud veega. Lõuna-Eesti ja vesi – see on metsajärvede, jõgede, järvede, allikate, kaevude piirkond. Ainuüksi Viljandi maakonnas on üle 150 järve. Ja ma mõtlesin, et hea küll, võti on VESI.

Installatsioon KOSK, 3D

Kuidas kasvas tajutavast ideest konkreetne kontseptsioon?
Leidsin arhitektid Grete Veskiväli ja Eve Kompi, kellele ma kogu jutu särasilmil ja tohutu õhinaga ära rääkisin. Ja nad ütlesid mulle, et väga hea ning pakkusid välja, et see objekt võiks olla KOSK, kuna Ugala langeb astmeliselt alla järve poole.  
Naudin neid hetki, kui mul on idee, mille räägin ära ja see teekond ning loovus hakkavad omakorda nende osapoolte peas tööle.

See, kuidas pilt muutub veel suuremaks, kui inimesi lisandub tehtesse. See inspireerib tohutult!

Milline hakkab välja nägema installatsiooniga kaasnev valgus- ja visuaalmäng?
Vaatemängulist poolt muusikaõhtust toetab teatri seintele kuvatav videopilt. Ma ei taha, et inimesed oleksid seintega kõigest eraldatud. Nii on üks põhisaalidest üleval rõdul ja teine maast laeni klaasidega fuajees. Külastajal tekib nii silmside õueala ja kosega ehk kokkupuutepunkt nii looduse kui installatsiooniga.

Visuaalse efekti loomiseks olete lahendanud KOSE massivse kattelooriga. Mis saab toorainest ja installatsioonist pärast Folki?
Installatsiooni valmistamiseks kuluv materjal liigub taaskasutusse. Sellest, mis üles ehitatakse, ei teki sisuliselt prügi. Kaks kilomeetrit katteloori, mida põllumehed muidu oma taimede katmiseks kasutavad, läheb tagasi sinna, kust me selle võtame. Baltic Agro kasutab seda hiljem väikeste juppidena edasimüümisena ära. Kõik, mis me kohapeal üles ehitame või toodame, on uuesti kasutatav.

Kas järelpidude ja installatsiooni näol on tegu peensusteni läbitöötatud kontseptsiooniga või saab vorm defineeritud koha peal?
Lõpptulemus kujuneb töö käigus. See ei saa muud moodi olla, kuna tegu on kunstiga. See pole matemaatiline, meil kellelgi pole täpset sarnast varasemat kogemust. Üks osa on teinud ühtesid asju seotuna oma valdkonnaga, teine osa teisi. Kui me paneme oma teadmised kokku, siis me õpime kõik.

Mille järgi sai järelpidude programm ja artistid valitud? Kas muusika saab mõjutatud ka kuidagi installatsiooni vee stoorikast?
Üldiselt mitte. Kõik need osad peavad klappima iseenesest ja olema valmis koostööks, neid ei saa hakata painutama.
Eelkõige lähtusin varasematest kogemustest. Tean, mis Viljandis võib töötada. Tean, mida publik võiks oodata ning mis oleks samal ajal ka peokoha nägu. Et ta hoiaks ühte teatavat fookust, mille allikaks on maailma muusika, erinevad voolused.

Kõikide artistide kooslus täiendab teineteist, nad on oma ala professionaalid ning ei vastandu.

Kelle laivi Sa kõige rohkem ootad?
Mõlemal päeval on põnevad artistid. Ühel päeval on Adeele Sepp oma bändiga. Olen kuulnud, et nad on tohutult head vastukaja saanud, aga ma pole laivil kunagi käinud.
Ootan ka Ringo Ringvee ja Tarvi Laarmanni set’i. Nemad on minu jaoks Viljandi üks osa folkidest. Nende Bashment oli üks esimesi pidusid üldse, kus käidi plaadimängu kuulamas ja tantsimas. Ka mina käisin seal 8 aastat tagasi, see oli vägev.
R2 Jazzitupi saatest Erkin Antov ja San Antonio, kes mängivad ja puudutavad Lõuna-Ameerika erinevaid külgi ja riike. Veel on Bert On Beats, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud global bass produtsent ja kellel on väga hea taju just juurtega maailmamuusika moodsasse vormi valamisel. Ja ma ise mängin.
Järgmisel päeval on Silver Sepp ja Meisterjaan. Nende komplekti idee sai alguse sõnamängust. Mõtlesin, et Meisterjaan, kellel on “Parmupillihullus” ja siis Silver Sepp, kes tegelikult mängib veekaussidega ja tal on ka naeltest tehtud pillid… Nii tekkis idee “Naelapillihullus”.

Bert On Beats:

Lõpetuseks, miks tulla Viljandi Folgi järelpidudele?
Ma arvan, et juuli ööd väärivad tähistamist. Kõik saab olema väga vaatemänguline ja annab positiivse laengu inimestele.

See ei ole kindlasti mingi tavaline pidu!

Ürituse leiad Facebookist.  

Pileti järelpeole saad soetada Piletilevist:
15€ uksel
10€ Folgi passi omanikele
25€ kahe õhtu pilet eelmüügist

Toetajad: Värska Vesi ja Jägermeister
Partnerid: Viljandi pärimusmuusika festival ja teater Ugala
Installatsiooni materjal: Baltic Agro