Raun Juurikas on avara profiiliga muusik, kelle ampluaasse kuuluvad nii klahvpillid, elektroonika, komponeerimine kui ka klaverimängu õpetamine ja ansamblitundide andmine. Teda tuntakse põnevate elektrooniliste kõlamaailmade looja ja arranžeerijana. Sel aastal üllatab Raun festivali Jazzkaar publikut maagilise heliteosega «Antarktika 200», mis leiab aset 15. oktoobril Tallinnas ning on pühendatud selle ulmelise mandri avastamisele. Helilooja Raun Juurikas kasutab oma muusikas loodushelisid, mille polaaruurija Timo Palo salvestas viimatisel retkel Antarktikasse. Nimelt, jaanuaril 2020 möödus 200 aastat päevast, mil Saaremaalt pärit admiral F.G. von Bellingshausen silmas Antarktikat. Ajaloolise avastuse tähistamiseks ning polaaralade muutumisele tähelepanu tõmbamiseks kordas grupp Eesti ettevõtjaid ja teadlasi mootorpurjelaeval Admiral Bellingshausen ekspeditsiooni Kroonlinnast Antarktikasse.

Muusikalise teose valmimisel ja esitamisel osalevad Norra jazzi tipptegijate hulka kuuluv trompetist-vokalist ja helilooja Arve Henriksen, Šveitsi löökpillimängija Brian Quinn ning kammerkoor Veronika Portsmuthi juhatusel. Visuaali loob operaator ja fotograaf, purjelaev Admiral Bellingshauseni meeskonna videograaf CJ Kask. Mida kujutab endast muusikaline projekt «Antarktika 200»? Uurisime heliloojalt isiklikult muusikateose visiooni, tagamaade ja -mõtte kohta.

Raun, tegu on ühe Jazzkaar 2020 põnevaima, et mitte öelda müstiliseima kontserdiga. Räägi, kuidas projekt Sinuni jõudis?
See jõudis minuni seoses Jazzkaare projektiga «9 hümni vabadusele», millesse kaasatud minu kompositsiooni «Oro» helikeel äratas huvi «Antarktika 200» korraldajates.

Millal ja kuidas tekkis visioon, milliseks võiks kujuneda tervik?
Visioon tekkis suhteliselt kiiresti, sest pelgalt teadmine Antarktika mastaabist ja eksootilisusest mängib peas kokku teatud seisundi. Tarvitses vaid valida sobivad muusikud ja visioonile tuli kõvasti inspiratsiooni juurde. Tervik kui vorm on jaotatud fikseeritud ja poolimprovisatoorse muusikalise materiali vaheldumisele.

“Ühtaegu minimalistlik ja samas niivõrd mitmekesine, kujutab jää endast aja peatumist ja samas mingit kestvat voolu, igavest ringi. Kas sellises voolamises on ka oma rütm, meloodia, mis aegadeülest kulgemist saadab? […] Mõnikord on detailide tajumiseks vaja sulgeda silmad, et jätta kuulmismeelele tema vabadus otsustada ja kujutluspiltidega mängida, sest nägemismeele hoomatav jätab vähem tõlgendamisi. […] Kõrvadega tajutav ruum on avaram, võimalusterohkem ja ehk emotsionaalseltki sügavam,” kirjutas Timo Palo ajakirjas Edasi.org. Timo Palo polaarekspeditsioonide field recording anti Sulle üle. Kas tajusid helisalvestiste mastaapi koheselt või tuli selleks end ikkagi häälestada, teha Antarktika majesteetliku maastiku kohta sisukamaid uurimusi?

Helisalvestised annavad mastaabi kõige paremini ehk sealsete lindude-loomade paljususe kaudu. Ei ole loota, et jäämäed näiteks kaja kujul vihjaks ruumi mõõtmetele. Paljude salvestiste kontekstiväline kuulamine vajaks lisainfot. Aga selleks lisainfoks piisabki teadmisest, et see on salvestatud Antarktikas. Keskkonna heli teoses puhtal kujul ei rakendu, küll aga on ta korduvalt algmaterjaliks heli töötlemisel ja sünteesimisel. Samas helisalvestiste ajalist laotust ei ole plaanis kindlasti ümber asetada.

Mis tunne on võtta kellegi teise poolt salvestatud helid ja neid tõlgendada oma teosesse?
See tunne on ilmselt sama, mis iga eelsalvestatud mittemuusikalise heli kaasamisega – selle vaatlemine muusikana tekitab ideid, antud puhul lihtsustab seda protsessi alateadvuses olev Antarktika ja eesmärgiks olev muusika. Teadmine, et keegi teine on need salvestanud, suurendab pigem vastutust nende kasutamisel ja teadmine, et need on jäädvustused mitte montaažid, annab kindlustunnet, sest aja looduslik kulgemine on eeterlikum kui inimene oma subjektiivsete kompositsioonidega.

Kas algne visioon ja tegelikkus ühtivad või on protsessi käigus tekkinud muudatusi?
Algne visioon oli ehk staatilisema loomuga, protsessi käigus tekkis muusikat juurde.

Miks kaasasid just koorilaulu?

Kaasasin koori selleks, et tundsin, et vajan teosesse verstaposte kommentaatori või teenäitaja kujul. Samas ei soovinud ma selleks inimest või isikut, sest inimene on Antarktikas kõigest külaline.

Koori osas ei rakendu soliste ega sõnu. Näen koori selle teose kontekstis pigem haldjate/vaimolendite nõukoguna, kes ei räägi inimeste keeles, aga väljendab ennast sellest hoolimata.

Koorilauluga seostub paratamatult sakraalne keskkond. Ometi toimub kontsert Coca-Cola Plaza saalis. Kas kirik ei oleks olnud loogilisem paik?
Kirikus hindan sinna algselt mõeldud vaimulikku muusikat ja tunnen ennast alati pisut ebamugavalt kui seal kõlab muusika, mis ei ole missa. Seda nii altari ees artistina kui publiku hulgas kuulajana. Õhtumaade muusikateooria on kirikust pärit ja selle ilmalik pärand sobib igale poole mujale paremini. Näen kirikut tervikuna, milles olev “multimeedia” muusika, ikoonide ja viirukitega on kohane traditsioonilises olekus.

Teose valmimisel ja esitamisel osalevad Norra jazzi tipptegijate hulka kuuluv trompetist-vokalist ja helilooja Arve Henriksen ning Šveitsi löökpillimängija Brian Quinn. Millest just sellised valikud?
Brian Quinn on inimene, kellega ma olen külgepidi kokku kasvanud muusikuna, sõbrana ja mõtlejana. Meil on ka duo nimega Braun, mille etteastetega asetame ennast haavatavasse positsiooni, sest meil pole tahtlikult ühtegi ettevalmistatud kompositsiooni ja kogu muusika on improvisatsioon. Kuna Brian on haritud ka klassikalise löökriistamängijana, oleme käinud oma improvisatsioonidega vägagi erinevates muusikalistes äärmustes ja mitte ilmtingimata rütmimuusikas. Antud teose puhul on Briani roll värvija, mitte pulsi ja gruuvi hoidja.

Arve Henrikseniga on hoopis teistsugune lugu. Teda ma endiselt veel isiklikult ei tunne, oleme vähe suhelnud. On suur au temaga koos töödata, sest olen elu jooksul ilmselt kõige rohkem kuulanud just tema muusikat, olen korduvalt sinna lihtsalt lukustunud. Samuti oli märgiline, kui mingi periood kuulasin David Sylviani muusikat palju ja sealt vahelt ühel hetkel kostus Arve Henrikseni trompetisoolo. See on minu jaoks väga märgiline, asjad ei lange lihtsalt niisama kokku. “Antarktika 200” teoses on Arve roll improvisatoorne ja näen teda selles teoses just üksikisikuna, kes räägib kõige vaiksemalt, aga alateadvusele arusaadavas keeles. Mulle meeldib Arvet nimetada post-trompetistiks, sest kes on kuulnud tema tooni, ei pruugi aru saada, mis pilliga tegu on. Arve toon meenutab esmalt bambusflöödi ja inimhääle vahepealset ja hiljem kaob üldse taju, et tegu on pilliga. Tegu on Muusikaga.

Teose tagamõttest – on see sümbolistlik teos, mis millegi eest seisab, mille?
Selle teose tagamõte on peegeldada Antarktika ilu, kui inimesi ühendavat sümbolit.

Antarktikas toimuvad kliimamuutused teevad pehmelt öeldes kurvaks… On kliimakriis Sinu jaoks oluline teema, mida just muusikuna kuulajale edastada ning kas sel on üldse mingit mõtet?
Poliitika ja teadus jäävadki arenema, sest inimloogika on piiratud ja materialistliku konsensuse suurenemine vangistab seda aina rohkem. See on ka põhjus, miks ma ei soovi nendele radadele sattuda, ammugi mitte eksperdina. See teos on seotud Antarkikaga sellisena, millisena me seda teadnud oleme – justkui eraldi planeedina, kus on jäämäed ja pole regulaarses mõttes tsivilisatsiooni.

Mis on ilu Sinu kui helilooja jaoks?
Aastaid tagasi tegelesin vaikuste salvestamisega. Laenasin kvaliteetsed mikrofonid, otsisin loodusest kaugeid ja kõrvalisi kohti vaikse ilmaga südaöö ja koidu vahel. Asetasin mikrofonid sõidukist eemale, ühendasin salvestusseade lisaks veel auto helisüsteemiga ja keerasin helitugevuse üles, et midagigi vaikusest kuulda. Et ümbritsev vaikus loomulik oleks ja inimohuga ei arvestaks, tuli kõigepealt tunnike kinniste akendega oodata. Selleks on auto vägagi hea isolaator. Ja siis hakkas ilmnema üksikuid helisid, mille päritolu ma ei osanud selgitada. Nende vaheline ootus ja mulje on ilmselt üks ilusamaid asju, mida helimaailmas tean. Tundmatud ja üksikud heli taolised ilmingud. Vaikused on ruumid, kus pisikesed asjad on väga tähtsad.

Vaikus on lõuend, millele helide asetamine saab muutuda ise korrapäraseks kui lõuendit austada. Kui muusikas on helid tihti kõrvuti ja seotud, siis nende vaheline vaikus on näiliselt olematu, aga väljaspool aja tavakulgu on ka nende helide seoseks vaikus. Inimkeeli, vaikus on hetk ootuseks või mulje saamiseks ja austavas olekus tekib sellest armastus. Ilu on armastus, armastus on ilu.

Ilusad mõtted! Rääkides veel ilust, siis kontserdil näeb visuaali, mis on loodud operaatori ja fotograafi CJ Kase poolt. Kumb enne valmis – kas helirida või videomontaaž? Teisisõnu, kas helindasid loodud videot või monteeriti video heli järgi?
Video monteeriti teose plaani järgi, millele asetatud helidest sain üsna vähe CJ-le näidata, sest esitust veel polnud toimunud. Vahepeal nägin CJ võtteid ja sain uusi impulsse. Me jagasime mõtteid ja asjad sündisid paralleelselt.

Millist osa «Antarktika 200» protsessist nautisid kõige enam?
Teadmist, et Arve Henriksen tuleb esitama teost. Mul on elus periood(-e), kus ma ei ole kuulanud mitte kellegi teise muusikat. Protsessi nauditavus tipneb ettekandega.

Millal heliloojana teadmisele jõuad, et nii mastaapne teos on valmis saanud?
Selleks võiks pidada esituse hetke, aga teos ei saagi valmis. Kuna teos sisaldab ka improvisatsioone, siis on iga esitus areng. See ilmselt oleks üks kurvemaid hetki, kui see teos valmis saaks ja külmutuks.

Niisiis, milline siis on Raun Juurika jaoks Antarktika nägu?
Ilma mingi misantroopiata – inimvaba, aga ka suur, ebatavaline.

Kontsert «Antarktika 200» toimub 15. oktoobril algusega kell 19:00 Tallinnas, Coca-Cola Plazas.
Pilet: 20-25€, alates oktoobrist 25-30€. Pileti leiad siit.
Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/541178696565479/

 

Fotod: SADU