Sandra Leushina
Kahe muusiku kirest ja eksperimendist südameasjaks kasvanud ansambel HUNT pakub kuulajatele elektro ja indie-soul’i mikstuuri, mille sarnast Eesti kontekstis varem pole kuulnud. Sõltumatult muusikat loov kollektiiv on jõuline ja nõiduslik. Kohati toores ja kummaline helipilt viib endaga uitama sügavatesse helimetsadesse. Sinna, kus hundid elavad.
Eksperimentaalse ja meeldejääva muusikakollektiivi HUNT liikmed Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjants avasid oma tausta, loomingut ja muusikalisi mälestusi. Tutvu!
Tutvustage endid – kes olete?
Hanaliisa ja Brigitta: Oleme ansambel HUNT. Keegi määratles meid kunagi postromantilise indie-soul muusika kooslusena. Meile see sobis ja tundub, et nüüd kannamegi seda “kostüümi”. Süvitsi minnes jääb see iseloomustus vahel kitsaks ning ilmselt kisume sellest erinevate rütmide ja saundidega siiski ka välja.
Kes kollektiivi HUNT kuuluvad?
Hanaliisa ja Brigitta: Meid on kolm, muusikat esitavad ja loovad Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjants, ent kontsertidel on meiega alati ka VJ Kristin Pärn. Stuudios on meil asendamatu koostöö Peeter Salmelaga ning vahel on sünte laenanud ja miksida aidanud Jarek Kasar.
Niiet popimat räppi viljelev Hunt teiega seotud ei ole?
Brigitta: Ei, küll aga on sõbrad ja laiem kuulajaskond meilt viimasel ajal murelikult küsinud, kas oleme tõesti teinud stiilipöörde ja hakanud mõminaräppi harrastama. Ei ole, on vastus. Tegemist on meiega võrreldes üpris värske nimekaimuga.
Miks just HUNT – mida nimi sümboliseerib ja kuidas teie muusikaga haakub?
Brigitta: Naljakal kombel see nimi lihtsalt tuli. Istusime minu pool ja mängisime sõnadega ja üks hetk oli ta seal – HUNT. Mõte oma karjast on ju iseenesest väga veetlev.
Hannaliisa: Kui see nimi Brigitta juures proovi tehes pähe hüppas, tähistas see minu jaoks kolme mängulist ja sümboolset tasandit.
Ühelt poolt väga jõulise ja tähendusliku sümbolina folkloori sisse kirjutatud hunti, teisalt meeldis ka mõte, et nimi võib sama hästi olla ka ingliskeelne ning tähendada jaht. Lisaks leidsin sellest oma nimetähed nagu ka ansamblis HU?.
Hannaliisa
Brigitta
Kuidas elus muusikani jõudsite?
Hannaliisa: Mina olen olnud muusikaga seotud imikust peale. Olen alati kirglikult kuulanud, esitanud ja mõned aastad tagasi julgenud ka kirjutama hakata.
Brigitta: Ma olen elupõline muusikakooli kasvandik. Pianisti minust ei saanud, selleks olin liiga laisk. Leidsin hoopis vanamuusika ja sealt edasi Lähis-Ida ja Kaukaasia rahvamuusika, tegin näiteks armeenia muusika bändi nimega Atlas. Aga kirglik melomaan olen samuti olnud lapsest saati.
Mille kaudu te kumbki end enim defineerite?
Hannaliisa: Nagu Brigittalgi, on ka minul õige mitu südamevaldkonda. Olen hariduselt sotsioloog ning minu päevatöö on seotud kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumitega ja arendustööga sotsiaalkindlustusameti ohvriabis. Pean sõbrannaga kohvikut ja kontserdilava. Ja kõik see on alati paralleelselt musaga. Teistmoodi ei saaks ega tahakski.
Brigitta: Jah, ka ma tegutsen mitmel rindel. Kõige püsivam element mu elus on ilmselt kirjutamine. Nii kaua, kui end mäletan, olen kirjutanud – akadeemilisi, ilukirjanduslikke, populaarteaduslikke, ajakirjanduslikke tekste. Ühe jalaga olen ka akadeemias, kaitsesin mõne aasta eest muusikateaduse erialal väitekirja, kus uurisin rahvuslikkust, ja õpetan pisut. Ja loomulikult muusika, mida tegemata ja kuulamata kaoks ilmselt eluisu.
Teil mõlemal on vastutusrikkad ametid. Hannaliisa, oma töös näed kindlasti väga raskeid olukordi ja Brigitta mainisid ka juba muusika tähtsust ning “eluisu”. Ehk jagaksite mõne mälestuse sellest, kuidas muusika raskel ajal aidanud on?
Brigitta: Mul tuli üks lugu meelde. Sattusin möödunud suvel puugi pärast haiglasse. Mu kõrvalvoodis oli vanem vene-eesti proua, nii 75, ja mina pole ammu kellegagi sellist hingesugulust tundnud! Miks? Proual oli voodis raadiomakk, pakun, et nii 25 aastat vana. Klapid peas kruttis ta enamiku ajast paaniliselt raadiojaame. Kuulas iga lugu nii kümme sekundit, siis kruttis edasi. Tulid uudised – keeras kohe edasi. Pikemalt tabasin teda kuulamas näiteks Rihannat “Shine bright like a diamond”, mingit Epliku lugu ja lõpuks Beethovenit “Ood rõõmule”. Selle saatel jäi ta ka, klapid peas, magama. Raadio undas palatis sõbralikult hommikuni. Ja mis ma siis ära tundsin?
Ma ei mäleta, kui palju aastaid jäin ma magama samamoodi – makk kaisus ja klapid peas. Algul raadio saatel, hiljem kassettidega ja lõpuks CD-mängijaga. Kõige rohkem kartsin tulevasi suhteid – seepärast, et kui leian peika, siis suure tõenäosusega paneb ta pahaks, kui voodis on makid-plaadid-särgid-värgid… Peikad tulid, makid läksid, peikad läksid, makid enam ei tulnud… Aga aeg-ajalt mõtlen siiamaani, et küll oleks tore makk ja klapid ööseks kaissu võtta!
Hannaliisa: Mina pigem võtaksin asja enda puhul kokku nii – muusika on mu jaoks nagu õhk ja vesi, elementaarne elueliksiir. Kui mingil eluperioodil on muude kohustuste tõttu musa vähem, ei ole jõudnud bändiproovi, IDA raadio saade on unaruses, uued mõtted on salvestamata, tekib umbne tunne nagu tuulutamata toas ja siis otsin musa jälle üles. Erilist kriisiaega muusikaga sihipäraselt ei sünkroonikski, see on minuga nii heas kui ka halvas, vahel rohkem ja vahel vähem. Kuigi jah, on ju teaduslikult kinnitatud, et muusikal on teraapiline toime.
Kuidas koos musitseerima hakkasite?
Brigitta: See kuidagi juhtus nii, erilist plaani me ei pidanud. Algul hakkasime üldse koos õpetama, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Tegime koos loengut soorollidest ja popmuusikast ning kuna klassis oli ka klaver, siis nii ta läks. Lihtsalt ja orgaaniliselt.
Brigitta, sõnasabast haarates ehk räägid loengust lähemalt – milline siis on popmuusika suhe soorollidega, lühidalt öeldes?!
Brigitta:
Popmuusika on kindlasti soostereotüüpidest läbi imbunud ja neid alati ka võimendanud. Samas on popmuusika pakkunud suurepärast pinda neile, kes traditsiooniliste soorollidega ei sobitu. Või kes üldse mingil põhjusel ei sobitu. Alustuseks muusikud, kes on traditsioonilisi soorolle queerinud, ning lõpuks kõik need inimesed, kellele nad seeläbi lohutust pakkunud on.
Ise olen viimasel aastal taasmõtestanud paljusid lapsepõlvebände – The Cure’i, Depeche Mode’i, Eurythmicsit, Queeni… Ja loomulikult Kurt Cobaini ja Nirvanat – et miks nad 1990. aastate keskel mulle ja hulgale teistele eluheidikutele üle terve maakera nii palju lohutust pakkusid. Mõistan nüüd, et postsovetlik Eesti oli tollal väga polariseeritud ning meinstriimist erinemine oli nagu surmapatt. Kusjuures erineda oli tollal väga palju lihtsam kui praegu. Cobain aga mõjus oma lohakalt lakitud küünte ja flanellsärgiga täiesti kohatult ning tema ebamacholiku agressiooniga oli tüdrukutel mugav suhestuda.
Milline on tänaseks teie jaoks hea ja meeldejääva muusika retsept?
Hannaliisa: Retsepti pole, olen ise võimalikult palju sisetunnet kuulanud. Nii on kõige lihtsam ja julgem olnud.
Brigitta: Muusikat tehes ma seda retsepti välja tuua ei oska. Lihtsalt teen ja analüüsin võrdlemisi vähe. Mängin klahvidega. Ja muusikat kuulateski on raske tagantjärele öelda, miks just mingi asi mõnel ajahetkel nii tugevalt kõnetab. Ilmselt mingit vahetust muusikast ikkagi otsin.
Milline muusika teid endid enim inspireerinud on?
Brigitta: Ma pole aru saanud, kes või mis mind mõjutanud on, aga kui ma oma lugusid klaveril klimberdasin, arvas mu tollal pisike poeg alati, et tegemist on Kate Bushi lugudega. Aga muidu olen kuulanud kõike alates Sex Pistolsist Metro Luminali, varajase Alla Pugatšova ja Shadia Mansourini ning Aziza Mustafa Zadeh’st ja Datevik Hovanessianist Kino, Soft Celli ja The Rootsini. Aga tegelikult on sellist nimekirja võimatu teha. Umbes sama raske nagu kooli ajal, kui kirjutasin oma õpilaspäeviku tagakaanele lemmikbändide nimesid ja jäin alati lõpuks ruumipuuduse tõttu hätta.
Hannaliisa: Minu mõjutuste põld on õige kirju. Meenus, et kui Kristo Rajasaare palus paar aastat tagasi R2 Eluedetabelite saatesse olulisemad pärlid kaasa võtta, siis valisin need: Beastie Boys “Hey Ladies”, Gina X Performance “Nice Mover”, IAM “Nes sous la meme etoile”, Zodiaks “Zodiac”, MNDSGN “Eggs”, Light Asylum “Shallow Tears”, Kraftwerk “Pocket Calculator”, Miss Kittin and The Hacker “Frank Sinatra”. Eesti musas on mind ilmselt kõige enam mõjutanud Marju Kuut, Mahavok, LDB, Chalice, Ajukaja. Maria Minerva mingil hetkel inspireeris ilmselt oma tegemistega ka väga.
Nimetage mõni enda guilty pleasure lugu:
Brigitta: Eppu Normaali “Kitara taivas ja tähdet” on olnud viimased 25 aastat. Tore laul, mille fenomeni pole mõistnud ükski mu kallim, mistõttu kuulan seda ainult klappidega.
Hannaliisa: Dua Lipa ft. Diplo ja Mark Ronson “Electricity“.
Pöördudes teie loome juurde tagasi, kuidas teil mussi valmistamise protsess täpsemalt käib ja kui tihti koos harjutate ning kokku saate?
Brigitta: Enamasti salvestame kumbki midagi oma kodus valmis. Siis põrgatame üksteisele. Nokime kumbki omaette teise materjali kallal. Siis saadame üksteisele tagasi. Saame kokku ja karjume läbisegi: “Vot siia, siia mängi midagi!”, või “super hea viis!” või “kurat, ühtegi ideed ei tule!” Ja siis lõpuks läheme stuudiosse Peetri juurde.
Rääkige oma kauamängivast “Fragment of…” – milline on LP saamislugu?
Hannaliisa:
See oli mingi info, mis meil mõlemal kuskil sees istus ja vajas kellegagi koostöös välja saamist. Saime tuttavaks ja kohe hakkasimegi koos musa tegema. Hästi äge ja inspireeriv oli ja sellest täiesti piisas.
Mingit muud suurt lugu pole.
Nimetage paar oma lemmikut pala sellelt plaadilt. Miks need on lemmikud?
Hannaliisa: Minu jaoks on kogu see album tervik, tilluke märgiline, milles eristada midagi millestki mulle ei meeldiks. See album tähistas ilmselt iseseisvumist õige mitmel moel. Laivis meeldib mulle vist kõige enam esitada lugu “Witchcraft”.
Brigitta: Mul on ka jube raske midagi esile tõsta. See ju siiski mu päris esimene päris popmuusika projekt. Aga salajas kuulub mu süda ilmselt lugudele “Spring”, mida mulle väga meeldib laivis esitada ja “Memory jam”, mida mulle üldse ei meeldi laivis esitada.
Millised on üleüldse teie edasised plaanid?
Salvestame vaikselt uut albumit. Loodame, et aasta lõpuks on kraam koos.
HUNTil on seni ilmunud vinüülalbum “Fragment of…” (2016) ning sellel kevadel ka singel “Step Outside”.
Kuula singlit ja albumit:
Soeta album Bandcampist:
https://hunt2.bandcamp.com/releases
Fotod: Kristiin Kōusalu, Inga Vatsk-Laasner, Gerda Miller