0   +   2   =  

Kitarrist ja laulukirjutaja Jonas Kaarnamets, artistinimega jonas.f.k. kostitas 24. märtsil kuulajaid debüüt lühi-albumiga “buda.01”.  Elektroonilise ja popmuusika sulamiga album valmis Jonase ise loodud “loomeinkubaatoris” kaasautorite abita kevadises Budapestis. Alternatiivbändi Frankie Animal asutajaliige kompab sel korral piire laulukirjutaja, produtsendi ja artistina esmakordselt elektroonilise muusika vallas, kutsudes kuulaja kaasa intiimsele teekonnale. Viie erinäolise palaga “buda.01” on mõnusalt flirtiva kulgemisega reisipäevik, mis talletab helikeeles fragmente 25-aastase mehe elust ja emotsioonidest.

Tutvu, mis innustas ellu kutsuma jonas.f.k-d ja milline oli teekond soololoominguni! 

Kes või mis on jonas.f.k? Sooloprojekt, alter ego?
Natukene vist mõlemat – sama mina uue nurga alt.

Põnev! Millise nurga?
Mulle tundub, et ma pole muusikas kuulajaid iseendale varem nii lähedale lasknud. Üks parimaid komplimente, mis ma selle plaadi kohta olen saanud, oli kui mu sõber ütles: “See on nii sinu nägu, kui üldse olla saab.” Mulle tundub, et eri vaibid ja atmosfäärid, mida need viis lugu loovad on minu erinevad tahud.

Kuidas sai kitarrist Sinu esmane helikeel?
Ma olen vist oma tuttavatele seda juba tuhat korda rääkinud, aga see oli üks nendest maagilistest juhuste kokku langemistest, mis elusid muudavad. Olin just hakanud teadlikumalt muusikat kuulama, kui ühel vanaema sünnipäev võttis onu kätte kitarri mängis üht Guns N’ Roses’i lugu, mille olin värskelt avastanud. Teadmine, et on võimalik ise järgi mängida midagi, mida kuskilt CD-lt kuulnud oled muutis mu kehas mingit keemilist tasakaalu ja tagasipöördumist pole tänase päevani toimunud.

Kas mäletad, millist lugu mängisid siis esimesena CDlt järgi? Kui mitte esimesena, siis äkki oli mingi träkk, mida mängisid palju.
Jaa, esimene riff mis mul päriselt maha tuli oli AC/DC lugu „Hells Bells“. See oli võimas tunne.

Oled laialdaselt tuntud kui Frankie Animali asutajaliige, laulukirjutaja ja kitarrist. Millest arenes otsus katsetada soolomuusiku teekonda?
Kindlasti ei tulnud see mõttest, et „MA PEAN NÜÜD ÜKSI SÄRADA SAAMA“. Pigem oli see erinevate tegurite ja juhuste kokku langemine. Ma olin eelmine kevad jõudnud kohta, kus tundsin, et pean korra Eestist eemale saama ja veidi üksi olema. Samas tundsin, et tahaksin oma mugavustsooni piire veidi nihutada ja mis kõige tähtsam – tahtsin lihtsalt muusikat kirjutada ja välja anda. Ilma suurema planeerimise ja kohustusteta.

Kuidas sellega siis läks?!
Tsiteeriks siinkohal A-Rühma Hannibali: “I love it when a plan comes together”. Need mõtted ja tunded, millest tahtsin lahti saada ja ära lahendada, sain edukalt sinna jätta.

Ja sellest ma sain tegelikult alles koju jõudes aru, et ma läksin Budapesti seda plaati kirjutama. 

Soololoomingu ukse avas Sulle „buda.01“, kas jätkad seda teekonda?
Eks aeg näitab.

Millist rolli mängis soololoomingu avaldamises Sinu pea kümneaastane kogemus Eesti muusikamaastikul? Tunnetasid stiililist tühimikku kodumaises loomingus?
Iga suurem koostöö või projekt, milles olen kaasa löönud, on minule muusikuna kahtlemata jälje jätnud. Seda materjali hakkasin kirjutama täiesti puhtalt lehelt ja kindlasti jõudis õpitu ning kogetu mingeid alateadlikke kanaleid pidi ka sellesse loomingusse. Muusikaturu tühimike peale ma neid lugusid kirjutades küll ei mõelnud.

Mis ajendas Sind “buda.01” loomisel katsetama elektroonilise muusika radu?
Nagu ma juba mainisin, siis tahtsin reisile minnes alustada n-ö tühjalt lehelt. Kuna kaasas oli piiratud arv muusikariistu ja põhiliseks töövahendiks arvuti, siis seadis see juba esimese suure piirangu ja juhtis muusikat pigem elektroonilises suunas. Ühtlasi on mul väike teooria, et see millist muusikat laulukirjutaja parasjagu kuulab, dikteerib oluliselt seda, mida või kuidas ta kirjutab ja kuna ma olin tol hetkel hakanud varasemast oluliselt rohkem elektroonilist muusikat kuulama, tundub tulemus igati loogiline.

Millise elektroonilise muusika autori loomingut hetkel kõige rohkem naudid?
Mul muutub see päevast päeva ja isegi tunnist tundi. Preagu on Spotify’s pausi peal James Blake’i uus lugu “You’re too precious”. Mõnna värk.

Kes veel ei tea, siis kirjutasid „buda.01“ lood ühe kuu vältel 2019. aasta kevadel, Budapestis. Budapesti muusikaskeene moodustab omanäolise tuiksoone erinevatest žanritest ja loomevoogudest. Kuid miks Sina valisid Budapesti oma peatumispaigaks?
Ma olin enne oma reisi sinna juba kolm korda sattunud ja iga korraga tundsin üha rohkem, et ma pean seal mingi pikema aja veetma. Tegelikult oli mul mõttes juba aasta varem minna, aga küllap siis polnud aeg veel õige.

Kas Budapestis olemine oli vajalik katalüsaator Sinu uue loomingulise külje avanemiseks?
Ma ei ole kindel, kas asi oli isegi niivõrd Budapestis, kuivõrd selles, et ma sain üksi kuu aega kevadises võõras linnas incognito olla ja endale sellise “loomeinkubaatori” tekitada.

Mida Sa endaga Budapestist kaasa võtsid?
Ma märkasin seal olles esimest korda oma teadlikus elus, kui palju on päevas tegelikult tunde ja aega, et tegeleda enda asjadega ja sellega, mida MINA päriselt teha tahab. Tavalises “orav rattas” elus kipub see kergelt ununema või ei teki selleks isegi võimalust. Selles suhtes on karantiini aeg ja toonane reis üsna sarnased.

Oled kirjeldanud “buda.01” kui peatükki 25-aastase elust. Millest Sinu jaoks see peatükk koosnes ja kuidas see väljendub “buda.01” palades?
Seal on killukesi erinevatest inimestest, kes mu eluga tol ajal rohkem seotud olid. Seal on mõttekillukesi asjadest, mis mul tol ajal tihedalt peas ringlesid. Mõned killud on laulusõnades võibolla selgemad kui teised, aga lugusid kuulates tuleb see aeg väga selgelt meelde. Täielik reisipäevik.

Kas tolle peatüki avamine endast muusika kujul oli vajalik eelkõige Sulle kui artistile või Sinule isiklikult?
Kindlasti isiklikult. Mul on hästi toimiv bänd, mida ma oma parimate sõpradega teen ja artistina oli mul muusikaline väljund igatahes olemas. Pigem mõjus nende lugude kirjutamine ja avaldamine terapeutiliselt ning ma sain mingid mõtted ja protsessid oma süsteemist välja, mis olid sinna kogunenud.

Mille poolest erineb üksnes oma muusika loomine bändiga ühiselt loomisest?
Suurim vahe on ilmselt selles, et Sa saad oma tundeid ja emotsioone vahetumalt muusikasse panna, mis kambaga luues vahel hajuda võivad. Samas pead Sa kõiki otsuseid ise vastu võtma ja sihi või motivatsiooni kadudes ei ole Sul loota kellelegi peale enda.

Milline roll on sooloalbumit luues on keerulisim – laulukirjutaja, produtsent, artist? Miks?
Esimese kahe rolliga olen ma juba tükk aega kokku puutunud ja need toimivad enam-vähem samamoodi, nagu ikka. Kõige keerulisem on ilmselt siiski nullist ihuüksi alustada.

Millised on jonas.f.k tulevikuplaanid?
Mul on suur huvi, kuidas need laulud laivis kõlavad. Kõigepealt tahaks selle linnukese kirja saada ja siis edasi mõelda.

Soeta album/vinüül “buda.01” SIIT.
Kuula albumit Spotify‘s ja SoundCloudis.
Jälgi Jonase tegemisi ka Instagramis ja Facebookis.

Kaanefoto: Erakogu
Foto artiklis: Kaisa Potisepp