Sandra LeushinaKosmopoliitne bänd Holy Motors loob oma saundiga tugevaid reverbirikkaid filmimaastikke, kus kohtuvad indie, dream pop ja shoegaze’ilik alternatiivne rokk. Nii mõnigi nende träkk asetseb ka Ameerikaliku spaghetti western’i laiuskraadil ja viib kuulaja kaasa täiesti teise ajaruumi. Kitarrimuusika austajatele väärt leid. Holy Motors koosneb viiest liikmest, kelleks on Eliann Tulve (vokaal), Caspar Salo (trummid), Hendrik Tammjärv (kitarr), Lauri Raus (kitarr) ja Gert Gutmann (kitarr). Esinetud on paljudes riikides ning nimekatel festivalidel. Ka uuel aastal minnakse tuurile – jaanuari alguses astub kollektiiv üles näiteks Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal, Itaalias ning tuur leiab oma lõpunoodi Hollandi muusikafestivalil Eurosonic Noorderslag (ESNS), mis on hüppelauaks paljudele bändidele ning on pühendatud uute Euroopa talentide tutvustamisele.
Toimuva valguses uurisimegi bändi käekäigu ning välismaistes väljaannetes paljukiidetud 2018. aastal ilmunud albumi “Slow Sundown” kohta. Vastuseid saime Holy Motors’i kahelt liikmelt, lauljalt Eliann Tulvelt ning kitarristilt Lauri Rausilt. Tutvugem!
Alustame päris algusest – tutvustage end, kes moodustavad bändi Holy Motors ning kes olete oma igapäevaelus? Kas professionaalsed muusikud või on tegu pigem hobiga?
Lauri: Peale minu on selles asjas sees veel Hendrik Tammjärv, Gert Gutmann, Eliann Tulve ja Caspar Salo ning me teeme seda, mis me teeme. Keegi ei nimeta meid professionaalideks, kuigi Caspar vist siiski on seda. Ma ise ei nimeta seda hobiks. Mis on elu ilma muusika tegemiseta?
Eliann: Mina olen Eliann, bändi vokalist ning üks laulusõnade kirjutajatest. Kindlasti ei julgeks ma end professionaalseks muusikuks nimetada, küll aga muusikaga tegelemine on olulisel kohal ning osa igapäevaelust. Peale muusika tegelen veel visuaalse kunstiga – olen entusiastlik dokumenteerija ning aeg-ajalt leian end ka näitleja rollis.
Mida tähendab teie jaoks muusika?
Lauri:
Nagu teisedki kompamatud vormid on see unistajate ja fantasööride kunst. See pakub katet kõva mateeria eest ja see on päris pastoraalne selles mõttes. Mulle meeldib muusika.
Kuidas sündis kollektiiv Holy Motors?
Lauri: Hendrik ja mina unistasime koos Jaguar’idest, meile meeldis spaghetti stiil ja kurblikud Soome filmid. Mõnikord ei olnud õlul üksi maitset. Me olime selles mõttes sarnased.
Mida tähendab teie jaoks bänd – kas see on võrreldav sõprusega või pigem töösuhtega?
Eliann: Üksteisest muusikaliselt lugupidavate inimeste grupeering, kes võnguvad samal lainel ja meil on koos päris tore.
Lauri: Olla võib tõepoolest ühte või teistmoodi, kuigi kogu aeg on nagu on.
Kes teil vägesid juhatab? Või otsustate kõike koos, võrdselt?
Eliann: Ma arvan, et see ei oma tegelikult erilist tähtsust, otsused saavad vastu võetud ja ütleks, et pigem üheskoos.
Teiega on selline natuke kummaline lugu, et Eesti publikule olete olnud bändina pigem tundmatud, samal ajal on teist kirjutanud väljaanded Noisey, Stereogum ja Pitchfork. Kas see on teadlik otsus, et tahate kuulsust koguda pigem välismaal, kui kodumaal?
Lauri: Kas see pole nii, et see on kuulaja asi, mida kuulaja kuulab? Aga meie plaadifirma on Ameerikast, see loob ka vist oma kindla perspektiivi neile asjadele. Võib-olla aga meeldib eestlastele väga tantsida, mistõttu on meie tundmatus nende seas arusaadav. Mõnikord aga juhtub, et Prahas leidub tants, mida meie järgi saab tantsida. Teinekord Lyonis aga varastatakse tantsides meil lavalt tamburiin.
Kas kuulsus on midagi, mida jahite?
Eliann:
Kuulsus annab vabaduse teha mida sa teha tahad, kuulsus võrdub edukus. Seega jah, tahaks küll olla bändina edukas.
Kuidas iseloomustaksite oma saundi ja milline on teie loomeprotsess?
Lauri: Kitarrimuusika. Kunagi ei jää lõpuni rahule, aga sellest on ükskõik.
… ja millest inspireerute?
Eliann: Maailm on nii uskumatu, kõigest ümbritsevast saab inspiratsiooni. Mulle näiteks meeldib looduses käia mõtisklemas, kirjutamas ja endamisi ümiseda, häälitseda.
Usun, et ka ümbritsev muusika on tugevalt inspireeriv. Millist muusikat teie pleilististidest leiab?
Eliann: Mitmekülgset. Kui keegi päriselt huvitatud on, siis mina teen aeg-ajalt IDA Raadios saadet “Street Corner Blues”, nüüd on mõned kuud küll vahele jäänud… Hendrikul ja Lauril on samuti oma show “Kas see on kantri?”.
Minnes edasi albumi juttudega – teie viimatine, 2018. aasta veebruaris ilmunud kauamängiv “Slow Sundown” on saanud palju kõlapinda eelpoolmainitud kanalites ja mujalgi. Milline on albumi sünnilugu?
Eliann: Enne albumi ilmumist kirjutasin sellele kirjeldava teksti, mis kunagi käiku ei läinud. Jagaks seda siin teiega: “Slow Sundown was long in the making – one especially slow sundown that has now finally descended behind the distant shores and what you’re left with is the red velveteen sky that we all wish to marvel with the person next to you.
Slow Sundown takes you to these short days and long nights that are characteristic to where we are from. Where you will feel as if the only one accompanying you is the moon – wherever you drive to, whatever you look for – there it is again. It becomes your friend, so whilst looking for someone to hold you as you hold the moon, close, you still end up in the cold, alone, sometimes longing for those days when the sun is ahead and it feels heavy. But still looking for someone.”
Mis pala te oma repertuaarist enim koduseinte vahel naudite?
Eliann: Ausalt öeldes ei suuda ma veel iseenda laulmist kuulates seda rahus nautida. Esineme nende lugudega ka päris tihti, seega ei ole ette tulnud eriti, et paneks enda albumi niisama kodus mängima.
Aga laval mängides?
Eliann: Laval on aegade algusest olnud suur lemmik “Descending”. Ma väga naudin selle ilusa teksti kordamist ja ettekandmist, mille Lauri kirjutanud on ning on ühtlasi meloodiliselt liikuv ja rahustav.
Kas teile meeldib rohkem stuudios nokitseda või lavalaudadel särada? Või äkki on see kombinatsioon kõigest?
Lauri: Me oleme ainult kolmes stuudios üldse käinud ja laval olemisega alles mugavamaks muutunud. Kas see isegi lõpuni mõeldav on, ei tea, aga me uuriks selle võimalikkust kontsertidega edasi. Peale selle on igal linnal oma hing, kuigi sa ei tea, kas sa seda tabad, kui peatud vaid ööseks. Inimestele meeldib tunda sidet oma kodupaigaga, niisiis võimalusel räägivad kohalikud vahel sellest. Me jõudsime sel aastal natuke rohkem esineda. Need olid Kopernikuse, Schopenhaueri, Puškini, Rousseau, Chaplini või Jessica Parkeri linnad. Mõnedes neis linnades olid sündinud Rooma keisrid, kellel oli palju rivaale ja armukesi, kes neid mürgitada tahtsid. Teistes linnades aga ei räägita sellest nii palju, sest seal on nii kombeks.
Palju reisimist. Kus teid esinemas näha saab ja mis on üleüldse teie lähituleviku plaan?
Eliann: Uus aasta algab meil kohe kahenädalase tuurikesega – mängime peamiselt läbi Hispaania kui ka Portugali ning lõpetuseks esineme Hollandis Eurosonicu showcase’l.
Loole “Honeymooning” on muusikavideo välja tulemas, mille imeline Kanada videokunstnik Laura Lynn Petrick meile valmistas.
Uue materjaliga tegeleme samuti, aga ei julge veel midagi selle väljastamise kohta jagada.
Kui tahta teie edasistel tegemistel silma peal hoida, siis mis oleks selleks õige kanal?
Meil on instagram @holy.motors või Facebooki lehel.
Kuula albumit “Slow Sundown”: https://holymotorsband.bandcamp.com/album/slow-sundown-2
Holy Motors astub üles 16.-19. jaanuaril Hollandis toimuval muusikafestivali Eurosonic Noorderslag (ESNS). Festivali line-up ja muu info on leitav kodulehel: https://esns.nl
Fotod: bändi erakogu