1   +   6   =  

Režissöör Jüri Belovi nimi peaks tuttav olema igaühele, kes viimase aasta jooksul Pluuto, Marp$i või mõne teise uuekooli räpituusa muusikavideoid vaatama on sattunud. Tema portfooliosse kuuluvaid videoid on tänaseks vaadatud üle kolme miljoni korra ning üha kasvava nõudluse taustal on muljetavaldav, et tegu on vaid 19-aastase noormehega. Oma teekonnast režissöörina, muusikavideotest, enesekriitikast ja paljust muust – Jüri Belov.

Kohustuslik osa kõigepealt – kes Sa oled, kust Sa tuled? Kus koolis käisid?
Olen Tallinnast pärit, 19-aastane. Käisin nooremana Vene koolis, aga keelekümblusprogrammiga. 10. klassis sain aru, et videosfäär on see, kuhu tahaks kauemaks jääda, nii et läksin erakooli ja lõpetasin gümnaasiumi eksternina. Kuidagi juhtus nii, et kuldmedaliga, isegi. Peale gümnaasiumi proovisin kuu aega õpinguid EKAs kunstiteaduse ja visuaalkultuuri erialal, aga sain kiirelt aru, et see pole mulle. Aeg polnud ka õige, tööd oli palju ja eraelus olid kiired ajad.

Kas tunned, et Sul oleks praegu raskem läbi lüüa, kui poleks keelekümblusklassis käinud?
Arvan küll, jah. Tulen vene perest, aga mängisin jalgpalli Levadias ja Auguris, kus kõik olid eestlased, nii et mu elus oli 7-aastane periood, kus olin sunnitud 3 korda nädalas ainult eesti keeles rääkima. Ja keelekümblusklass oli ka kindlasti väga suur push. Ja ma arvan küll, et nii on praegu lihtsam – kõik artistid on eestlased, kõik produtsendid on eestlased, kõik label’id on eestlased. Aga samas, umbes 30% ajast räägime inglise keeles. Nii artistide kui ka produtsentidega.

Kas see tuleneb puhtalt sellest, et nii paljud produktsiooniterminid on ingliskeelsed?
Jah, jah. Näiteks treatment‘e teen alati inglise keeles. Ja kui tahan end selgitada ja väljendada artistile, siis seda on lihtsam teha inglise keeles. Töös läbisegi eesti ja inglise keele kasutamine pole kunagi probleem kellegi jaoks. 

Sa oled kõigest 19 ja produtseerid juba Eesti mõistes päris suuri muusikavideoid. Kuidas selleni jõudsid ja kuidas filmikunstiga tegelema hakkasid?
Mulle on alati filmindus meeldinud, sündisin sellisel ajal, kui DSLR-kaamerad olid moes ja 3. klassis osalesin juba filmikonkurssidel. Kaamera oli minuga alati igal reisil kaasas või kui mõni koolipidu toimus, siis olin alati see, kes seda filmis. Kui olin 16, siis hakkasin oma portfooliot ja CV-d suurtele Eesti ja USA agentuuridele saatma, mõttega, et “davai, minust saab nüüd režissöör!”. Keegi vastu ei võtnud (naerab), nii kontakteerusin tollal üsna väikese A3 Creative Agency’ga, kes mind siis suveks praktikale võttis. Tänaseks olen nendega juba kolm aastat.

Umbes aasta tagasi kirjutas mulle Mihhail Zigadlo Racer Worldwide’ist, et meil on siin üks artist – Marp$ – kellele oleks vaja muusikavideo teha. Keegi oli talle soovitanud, tuttava-tuttava kaudu, et Jüri tegeleb filmimisega. See oli tasuta töö, lihtsalt üks päev, tule proovime midagi filmida. Ma ütlesin, et davai – teeme! Ja nii sündiski “Tibulinnu”. 

“Tibulinnus” tegi kaasa Clicherik, kes rääkis omakorda minust Mäxile. Nad kutsusid mind filmima “2D tüdrukuid”, kus Karl Killing ka kaasa tegi. Ja nii hakkaski see lumepall veerema.

See siis ei olnud otseselt Sinu valik, et hakkasid just muusikavideoid tegema, vaid pigem sattusid pooljuhuslikult Eesti räpimaailma?
Ma polnud varem Eesti muusikat isegi eriti kuulanud. Enne “Tibulinnut” ei olnud aimugi, kes Marp$ on üldse! Ei teadnud, kes on Karl Killing, ei teadnud, kes on Pluuto. Ainuke Eesti laul, mida ma tol ajal teadsin, oli nublu “Öölaps”. Aga kuna kuulan palju USA hiphoppi ja mulle meeldib ka kogu see uuekooli räpi teema, siis ei olnud raske nendega samale lainele saada. Kõik tuli väga naturaalselt. See on omamoodi hea ka, et Reketit ja teisi varem ei teadnud – siis ei teki koostööd tehes sellist starstruck momenti ja saan nendega rahulikult suhelda nagu tavaliste inimestega.

Kui Sa USA hiphoppi kuulad, siis oled kindlasti kursis sellise mehega nagu Cole Bennet, kes on Lyrical Lemonade’i läbi juba aastaid sealse skeene go-to guy muusikavideote jaoks. Näed enda ja tema vahel seost?
Kui Villemdrillem andis suvel ühe muusikavideo välja ja Clicherik tegi komplimendi selle video kvaliteedi kohta, siis Villem vastas talle, et “Noh, te leidsite endale Cole Benneti, ma pidin ka millegagi vastama”. Et jah, mõned tõesti räägivad, et olen Eesti Cole Bennet, aga mulle ei meeldi see võrdlus eriti. Mulle meeldib, et Bennet tõi low-budget produktsiooni uuele tasemele, see on tore formaat, aga ta teeb juba aastaid täpselt sama asja, see näeb lõpuks lihtsalt cheap ja cringe välja. Olen suur kino austaja, meeldib kinematograafia väga ja proovin just seda professionaalset taset push’ida. Cole Benneti eelarved on päris suured, ta võiks nendega palju paremaid asju teha kui ta praegu teeb, aga ta ei vaheta miskipärast oma stiili kunagi. Ma prooviks tema asemel iga kord midagi uut teha, iga korraga oma taset üha kõrgemale viia.

Kes on režissöörid, kellele alt üles vaatad?
Kui rääkida muusika- või reklaamvideo režissööridest, siis tänapäeval on päris palju inimesi, kes teevad seda väga-väga hästi. Erinevalt siis näiteks Cole Bennetist, kes rõhub eelkõige kvantiteedile, on kvaliteetsemaid režissööre nagu Salomon Lighthelm, Valentin Petit; Aisultan Seitov on üks väga andekas Vene-Kasahstani režissöör, kes tegi muuhulgas 21 Savage’i “A Lot” video.

Oskaksid välja tuua mõne kinematograafilise aspekti või nipi, mis Sa filmikunstist oma videotesse toonud oled?
Minu arust ei saa filmikunsti ja muusikavideoid isegi eriti võrrelda, kuna need on täiesti erinevad sfäärid. Muidugi tuleb mul mingi inspiratsioon ka filmidest (Pluuto “Veenuse” kontoristseenid on näiteks vihje “Wolf of Wall Streetile”), aga kui pean treatment’i või video stsenaariumit välja mõtlema, siis vaatan pigem moe– ja reklaamvideoid või teisi muusikavideoid. 

Aga mõni idee või kontsept oma videotes, mille üle Sa uhkust tunned? Mulle meenub “Tibulinnu” Tinderi segment näiteks päris kavalana.
See idee, jah, tuli meil Mihhailiga brainstorm’ides – me lihtsalt kutsusime 5 mu sõbrannat filmima, tegime neile võltsid Tinderi kontod ja salvestasime nende telefone eraldi. Aga ei saa öelda, et ma “Tibulinnu” video üle eriti uhke oleks. Mulle üldse ei meeldi eriti enda tööd.

Iseenda kõige suurem kriitik?
Seda küll. 

Ma ei ole kunagi resultaadiga rahul, alati võiks midagi paremini teha. Kui tegin oma esimesi videoid “Tibulinnu”, “Käed Üles”, “2D tüdrukud”, “Klounid”, siis proovisin endast alati maksimumi anda, nii filmimise päeval kui monteerides, aga tulemus polnud minu jaoks kunagi piisav. Lihtsalt teadsin alati, et olen rohkemaks võimeline. Mida enam meie tiimi tehnilised võimalused ja oskused kasvavad, seda enam näen, kuidas iga uus video on natuke parem kui eelmine. 

Aga kui ühe video peaks välja tooma, millega kõige rohkem rahul olen, siis see oleks “sumsum”, meie viimane projekt. See tuli päris okei välja ja olin alati unistanud Nike’iga koostöö tegemisest. See oli selline dreams come true moment. Väike, aga siiski.

Kui vabad käed ühel muusikavideo režissööril loominguliselt on?
Muusikavideote reeglid ja standardid muutuvad väga kiiresti ja oled täpselt nii vaba, kui see nende piires võimalik on. Võib-olla moetööstuses on asi eriti crazy, kus kõik muutub tõesti iga päev, aga muusikatööstuses on seis sarnane. Muusikavideot tehes ei tee iga kord mingit kreatiivset lühifilmi, vaid konkreetset videot artistile, kellel on oma bränd, võib-olla ta plaadifirmal on oma visioon, lisaks veel product placement, kellel on omad reeglid. Muidugi asi on ka eelarves – Eesti turg on päris väike ja keegi ei raatsi liiga palju raha videote peale raisata.

Kas tunned, et Sul on oma käekiri ka juba välja kujunenud? Midagi, mille järgi vaataja peaks aru saama, et “ops, see on Belovi video!”.
Ma arvan, et veel mitte. Keegi pole midagi otseselt välja toonud, et see on Belovi stiil.

Ei saa isegi öelda, et olen päris režissöör veel – olen lihtsalt keegi, kes teeb mida ta armastab ning see sisemine režissöör veel kasvab minu sees. Õpin ja arenen alles. Aga loodan, et leian selle järgmise paari aasta jooksul, oma eristuva käekirjaga on kindlasti lihtsam läbi lüüa. Praegu toetun suuresti USA inspiratsioonide peale.

Kusjuures tunnen, et mida rohkem vaatan ja analüüsin teiste content’i, seda raskem on ise originaalsete ideede peale tulla, sest kõik mu mõtted on sellised, mida olen juba varem kuskilt näinud. Viimased kuu aega olen proovinud vähem videosid vaadata, et ise inspiratsioon üles leida.

Kas hea muusikavideo võib kehvast loost hiti teha?
Arvan, et mitte, kahjuks. Filmikunstiski öeldakse, et heli on 50% edust. Ja see on filmikunstis, kus põhirõhk on visuaalil. Muusikavideotes on rõhk audiol, nii et saund on muidugi veel tähtsam. Aga ma ei proovigi kunagi teha videot, mis saaks palju hype’i või mis saaks 10 miljonit vaatamist, sest ta meeldib kõigile. Mind huvitab pigem kinematograafia ja huvitavate kaadrite püüdmine. 

Mida enda jaoks tulevikus ette näed?
Mul on omad unistused olemas, tahaks kuskil 8-10 aasta pärast oma esimest filmi filmida, näiteks. Ja on erinevaid teekondi, kuidas selleni jõuda saab: võin jääda muusikavideote juurde Eestis või välismaal, võin minna moevideote juurde või teha reklaamvideo mõnele suurele Eesti firmale sarnasel tasemel, et mind märgataks. Proovin lihtsalt püüda võimalusi, mis mulle sobivad.

Vaata Jüri Instagrami ja portfooliot Vimeost

Fun fact: väga õpetuslikus lühifilmis “Mina ja raha” õpetab 8-aastane Jüri Belov (vasakul) oma sõpra investeerima. Samanimelise lühifilmikonkursi 3. koha auhinnaraha investeeris ta omakorda uue Canon Legria alla, mida tänaseni retro stiilis transition-shot’ide jaoks kasutab (Pluuto “Veenus” 1:23 – 1:25)

 

Intervjuu autor: Aleksander Algo
Fotod: Nikita Turok / A³ Creative Agency