Külalisautor
Kali Briis ehk Alan Olonen tegutseb vaikselt, luues muusikat ning plaanides peagi välja tuua uue materjaliga. Ta on suutnud end žanripiiridest lahti muukida, et hoida looming vaba ja täpselt selline, mis parasjagu inspireerib. Septembrikuus tuleb Kali Briisi sound fookusesse aga filmimuusikana. Nimelt esilinastub uus Eesti film „Sandra saab tööd“, mille muusika autoriks Alan ongi. Võtame vaatluse alla tema muusikalise teekonna, loomeprotsessi, filmimuusika eripärad ja tulevikuplaanid.
Räägime kõigepealt, kuidas muusikani jõudsid. Oli Su lapsepõlv muusikat täis?
Nii täis kui ühe pisikese inimese elu saab muusikat täis olla. Nii kaugele, kui mu mälukaart ulatub, mäletan juba isaga koos muusika kuulamist. Esimene bänd, mida mäletan, on Pink Floyd ning esimene lugu, mida teadlikult kuulasin ning mis mind seega terve elu on saatnud – Pink Floyd “Pigs”. See võis olla nii 3-4 aastaselt. Umbes 6-selt ostis isa mulle kitarri ning näitas ette esimesed duurid, esimesed riffid näitas aga mulle lapsepõlve sõber Erki Reim ning edasi sai ise kõrva järgi orienteeruda. Kuni 12. eluaastani kuulasin peamiselt progerokki nagu Pink Floyd, Yes, Supertramp, Peter Gabriel (Genesis) ja sealt edasi hakkas huvitama hip-hop, funk ja elektroonika samaaegselt. See oli aeg, kui loominguliselt plahvatasin ja ei jõudnud ka järgmised 20 aastat ära imestada, kui palju inspiratsiooni on võimalik endasse salvestada, kui hoiad uksed lahti kõigi žanrite ees.
Mis Sind muusikas inspireerib?
Nii muusika loomisel kui ka kuulamisel inspireerib mind enim, kui pala kõlab igaveselt isegi, kui seal on ajastu-spetsiifilisi elemente. See on tänapäeva “ajutise” muusika orgias üks suurimaid väljakutseid.
Iga lugu, milles on tänapäeva sära ja särinat, kuid vanakooli sügavust ning töötunde, väärib otsimist ja sellele järgnevat kananahka.
Mida hoopis tavaelus oluliseks pead?
Olenemata vanusest on minu elu keskmeks alati olnud perekond, sõbrad ja muusika. Ainus, mis ajaga muutub, on see, et iga päevaga mõistan üha enam kuivõrd palju mu elu neist sõltub.
Kui palju lähedased Sinu loomingut mõjutavad?
Lähedastel on kindlasti suur roll minu muusikalisel teekonnal, esmalt on nad alati pidanud mängima minu testpublikut ning õppinud mu loomingut arvustama ja soovitama. Teisalt on nad olnud nii halvas kui heas inspiratsiooniks erinevate lugude kirjutamisel. Jällegi mainin, et minu puhul on paraku nii, et mida paremas kohas mu elu parasjagu on, seda vähem ma muusikat kirjutan, sest negatiivne emotsioon tuleb alati endast välja saada, kuid positiivset tahaks hoida omatarbeks.
Kali Briisi alt oled oled muusikat loonud juba 2004. aastast. Kust aga selline nimi pärit on?
Olin enda jaoks just avastamas hip-hopi, ca 12-13 aastaselt, ning kõige muu hea kõrvalt jäi kummitama Planet Asia lugu “Cali Breeze”, lugu ise ei köitnud pooltki nii palju kui see korduv sõnapaar, mis sõitis mitmeid päevi mu peas jänest. Esimesed lood saigi vorbitud sellise kirjapildiga nime all “Cali Breeze”, kuid mõned aastad hiljem otsustasin sellele pisut oma kandilist nägu juurde anda, hence Kali Briis.
2014. (Muusikaauhind) ja 2015. (Eesti Laul) aasta olid Kali Briis bändile väga edukad. Mõnikord on need motiveerivad, mõnikord kaob aga suures virvarris siht. Kuidas need mõjusid?
Sihid said mõlemal üritusel täidetud. Esiteks, plaat, mille pidin tehniliste raskuste tõttu teist korda uuesti terves mahus salvestama, sai väärilise tasu ja tunnustuse. Kuna plaat oli ultra personaalne ning tol hetkel polnud ma omadega just maailma kõige stabiilsemas meeleseisundis, siis see auhind jäi mulle igavesti õppetunniks, et isegi, kui jõud ja tahe on otsas, siis kõige hullem, mis saab teha, on teha mitte midagi. Seega check.
Teiseks, esineda Eesti Laulul suure publiku ees ning ületada lõplikult oma hirmud ja ärevushood. Veel üks check. Kuidas see kuulajate silmis välja kukkus, võib jääda segadusttekitavaks, kuid see oli tingitud mu isiklikust ambitsioonitusest oma loomingut läbimõeldult “müüa” või “väärikalt” presenteerida.
Olen alati olnud halb showman ja teeskleja, kuid selle kaalub iga kell üles fakt, et minu muusika on ehe.
Mis seisud Sul hetkel on – kas on plaan taas muusikat välja anda?
Konkursid ja suured lavad jäägu armsaks ja segaseks mälestuseks, kui oli rohkem aega ja vaimset ressurssi. Hetkel on aeg väga piiratud ning kui peaksin valima esinemiste ja muu sellise ning muusika loomise vahel, siis ilmselgelt kasutaks seda üürikest aega millegi uue loomiseks. Pärast Eesti Laulu on mul ilmunud kaks albumit „Let’s Play Love“ (live bändiga), „Cloudy with a chance of Briis“ ning sel sügisel ilmub mu kauaaegse sõbranna ning bändikaaslase Laura Juno debüütalbum, mida oleme heade sõprade Laura Junsoni ja Erko Niiduga juba pea kaks aastat madalal tulel küpsetanud.
Kuidas sattusid looma muusikat filmi “Sandra saab tööd”?
Pildile muusika loomist ei pea mult kaks korda paluma, kuna minu armastus filmikunsti vastu on võrdväärne armastusega muusika vastu. Üks asi on tekitada läbi muusika helipilt, kuid luua pildile atmosfäär läbi muusika on loominguline ülivõrre, sest hõlmatud on rohkem üks meel.
Inspiratsioon on nagu hea retsept, ühtpidi mõned koostisosad tahaks enda teada jätta, kuid suur kummardus tuleb teha alati härra juhusele. Antud filmi „Sandra saab tööd“ raames tuli lihtsalt tühja ja värske pilguga pilti vaadata ning muusikal lasta voolata, ning kui vaja, siis mõne kaadri puhul seda 6-15 korda korrata.
Filmimuusika on omaette keeruline maailm.
See ongi filmimuusika eripära – peab arvestama nn tööandja soovidega ning vahest juhtub nii, et inimesed peavad väga pika maa kõndima, et lõpuks kokku saada. Sama oli ka selle projektiga, distants oli pikk, kuid kuna kodune kasvatus ütleb, et hea mees on suurem kui ta ego ning hea mees asju pooleli ei jäta, tulid viljad sedavõrd magusamad.
Mida filmimuusika kirjutamine muusikule tähendab ja kuidas sellesse protsessi sisse minna?
Ausalt öeldes on see üks raskemaid küsimusi, kuna on neid, kes väidavad, et mu käekiri on äratuntav, kuid…
Muusikakriitikud väidavad, et paljud mu plaadid on liiga hüppelised/eklektilised, nagu mul oleks identiteedikriis. Ja muideks nad ei eksi, sest täpselt nii kaua kuni suudan hüpata erinevate žanrite vahel ja kannapöördeid teha, nii kaua on muusika loomine minu jaoks ka põnev, sest olengi inimesena ebastabiilne ja minu käsipuudeks on äärmused.
Täpselt seepärast on minusuguse “ebastabiiliku” jaoks filmimuusika loomine nagu kutse omaenda peole, filmis on kümneid erinevaid emotsioone ja keskkondi, muusikaliselt võib see nõuda nii klassikalist ja naturaalset lähenemist, kuid teisel hetkel jälle tehislikku/elektroonilist helipilti, samuti need “vaibid” võivad olla omakorda rõhutavamad või lihtsalt toetavad.
Seega kogu protsess on lihtsalt nauditav, kuna kui oled ühe segmendi valmis saanud, tead, et sind ootab ees juba järgmine ja võibolla kardinaalselt erinev segment/stseen. Et asi oleks terviklik, siis ainuke asi, mille teadlikult paika panen, on mingi põhiteema/”hukk” peategelasele või filmile ja toon seda erinevates variatsioonides aeg ajalt uuesti sisse. See on minu arvates filmides elementaarne ning muudab kogu filmielamuse sedavõrd tugevamaks ning igavesemaks. Film ilma meeldejääva teemata või pilti väärikalt teeniva muusikata võib minu silmis kaotada 10 palli süsteemis vähemalt 5 palli.
On Sul soovitusi jagada?
Häid filme ja sellest põhimõttest lähtuvaid filmitegijaid on palju, kuid filmid, kus kahe mehe (Leone ja Morricone) sümbioos tahaks peaaegu lõhkuda mu 10 palli skaalat on “Once upon a time in the west” ja “The Good the bad and the ugly”.
Kas filmimuusika loomise plaane on Sul lähitulevikus veelgi?
Olen selliste projektidega kokku puutunud ka varasemalt ja loodan, et jäängi puutuma, sest lihtsalt öeldes selliste projektide peamine võlu peitub selles, et oma seatud raame pole kunagi nii põnev lõhkuda kui teiste seatuid.
Filmist “Sandra saab tööd”:
Lõputud tööintervjuud viivad endise teadlase kokku kõikvõimalike olukordade ja uute persoonidega, alates groteskse väikeettevõtja valvsa pilgu all testimisest kuni uljaste start-up juhtidega plankimiseni. Muidu taiplik Sandra avastab ennast silmakirjalikust ja mingile kummalisele võimule pretendeerivast maailmast. Nii peab naine kohanduma uute situatsioonide ja tutvustega, kuid õhku jääb küsimus, kuidas selles iseendaks jääda.
Peaosatäitja on Mari Abel (‘’Teesklejad’’). Kõrvalosades teevad kaasa Hendrik Toompere (‘’Igitee’’), Laine Mägi (“Klass”, telesari „ENSV“), Henrik Kalmet (‘’Ükssarvik’’), Carmen Mikiver (telesari ‘’Siberi võmm’’), Alo Kõrve (‘’O2’’), Tiina Tauraite (‘’Püha Tõnu kiusamine’’), Mait Malmsten („Klassikokkutulek“), Kaie Mihkelson (telesari ‘’Kelgukoerad’’), Raimo Pass (‘’Seenelkäik’’), Hendrik Toompere Jr. (‘’Päevad, mis ajasid segadusse’’).
Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk (“Viimane vürst”), operaator Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”, “Viimased”), kunstnik Tiiu-Ann Pello (“Deemonid”), kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik, monteerija Kaie-Ene Rääk, helilooja Kali Briis ning produtsent Anneli Ahven (“Johannes Pääsukese tõeline elu”, “Must alpinist”).
“Sandra saab tööd” on kinodes alates: 24.09.2021
Kali Briis sotsiaalmeedias:
Facebookis
Instagramis
Artikli autor: Merli Vajakas