Karin Rask on ennekõike tuntust kogunud näitlejana, kuid kui ta seitse aastat tagasi otsustas palgalise näitlejatöö vahetada välja vabakutselise karjääri vastu ning avada lastemoe bränd Kalamaja Printsess, leidus alguses nii mõnigi kulmukergitaja. Õnneks nõnda nagu tol ajal ei lasknud naine end kõhklejatel kõigutada, ei lasknud ta end ka 2020ndal aastal hirmutada, kuna just siis sai lastebrändi kõrvale asutatud ka naistemoe bränd Karin Rask. Karin on kindlasti üks neist supernaistest, kes ise oma saavutuste üle suur kiitleja ei ole, kuid kes justkui muuseas on kolme lapse kõrvalt suutnud jätkata nii näitlemistööd kui tegeleda ettevõtlusega. Ja kõike seda teha ikka endale omaselt keskkonna säästlikeid eluviise järgides.
Nii kohtusime Kariniga pühadeajal, et uurida, kuidas täpsemalt tema teekond keskkonnasõbraliku aeglase moeni on kulgenud ja mis teda selle juures köidab.
Karin, Sa oled varem õppinud ja töötanud näitlejana ja oled praeguseni vabakutseline näitleja. Samas aastal 2013 tulid välja oma laste moebrändiga Kalamaja Printsess. Kas mäletad seda alguslugu, kuidas ühest näitlejast sai moelooja?
Minu jaoks on see olnud pusletükkide kokkulangemise lugu ehk et erinevad pusletükid loksusid mingil hetkel paika. Esimeseks tükiks oli see, et kuigi ma soovisin kindlasti näitlemistööga jätkata, siis tahtsin, et mul oleks selle töö kõrval mõni muu loomingulisse valdkonda kuuluv päris oma asi lisaks. Teine pusletükk oli, et ma olin käinud tol ajal juba mõnda aega Uuskasutuskeskuses vabatahtlikuks, kus algul sorteerisin riideid, aga põhiliselt tegin stilisti tööd, mis mulle väga meeldis! Kolmandaks tükiks said tolleaegse Uuskasutuskeskuse juhi Katriin Jüriska julgustavad sõnad “See kõik on väga äge, mis sa siin teed ja anna aga julgelt teada, kui Sul mõni hea idee pähe tuleb!” Esimese hooga jäi see mulle lihtsalt alateadvusesse meelde. Ja siis neljas pusletükk oli, et minu tütar oli tol ajal paariaastane ja temast sai minu muusa.
Nagu aru saan, siis üleöö see siiski ei sündinud, pigem oli see selline loomulik sammumine ja teatud asjade kokku sobitumine?
Jaa, kõigepealt käisin ju paar aastat kindlasti Uuskasutuskeskuses vabatahtlikuna. Moebrändi sünd võttis samuti aega ligikaudu paar aastat. Mõte pidi minus küpsema. Kaalusin kaua, kas üldse tohin sellise ettevõttega algust teha, sest ma pole ei õppinud disainer ega ka mitte rätsep.
Tõid välja Katrin Jüriska motiveerivad sõnad, kes või mis Sind veel julgustas proovima?
Üks minu suurematest toetajatest on olnud abikaasa, kes mulle väga palju annabki just julgust asju teha ja aitab ka nõuga. Enne kui üldse alustasin, käisin ka moevaldkonna inimeste käest nõu küsimas, esmajoones just seda, kas ma nende tunnetuse järgi võiksin proovida. Minu suureks üllatuseks sain neilt päris palju kindlust ja öeldi suht otse, et hakka peale! Ja teise suure üllatusena sain teada, et üle poolte tegevdisaineritest pole traditsioonilises mõttes täpselt seda eriala õppinud, mis alal nad tegutsevad. Nii et nüüd siis olengi autodidakt.
Nii näitlemine kui moekunst on kahtlemata loomingulised valdkonnad, aga samas ka väga erinevad. On Sul moeloojana olnud ka selliseid “ahhaa” momente, kus oled tundnud, et saad näitlejana omandatud teadmisi üle kanda moe loomingusse?
Ühine joon on minu jaoks see, et ma räägin alati mingit lugu.
Iga kollektsioon, mille loon, on lugu ning näitlejana räägin ju samuti lugu. Vahe on selles, et näitlejana räägin kellegi teise lugu – stsenaristi, režissööri, näitekirjaniku, lavastaja. Aga oma brändis räägin oma lugu.
Nii et Karin Raskis on minu roll rohkem sarnane lavastaja omale.
Aga rääkides rohkem siis Sinu viimasest sel sügisel välja tulnud kollektsioonist, mis on samas ka Sinu esimene naisteriiete kollektsioon. See on pigem minimalistlik ja praktiline, samas kindlasti naiselik. Mis tingis sellises suunas liikumise?
Minu jaoks on alates 2013. aasta Kalamaja Printsessi loomisest läinud edasi üks ja sama lugu ja käekiri edasi. Selgitavalt siis, et tegelikult põhimõtteliselt esimesest hetkest peale, kui ma Draamateatris välja ütlesin, et mul on oma lasteriiete bränd, siis hakkasid mu juurde ka laste emad ja naised tulema, kes ütlesid, et “aga miks meile selliseid asju ei ole?” Ja nii praktiliselt kohe ehk samast aastast kui sündis Kalamaja Printsess, hakkasime riideid disainima ka naistele, alguses ainult neile, kes seda küsida oskasid. Nii et jällegi võttis see mõte mul aastaid aega – alles aastal 2017 jõudsin ma lõpuks sinnamaani, et tegime siis esimest korda kollektsiooni korraga nii lastele kui ka naistele. Ja nüüd umbes kaks aastat tagasi sündis otsus eraldada need brändid nii, et Kalamaja Printsess jääb ainult lastele ja naistele tuleb uus bränd Karin Rask. Beebi sünd 2019. aastal lükkas Karin Raski valmimist pisut edasi, aga 2020. aasta sügisel oli lõpuks aeg küps.
Kuidas Sa nüüd tagasivaates hindad, kas tulla välja uue brändi ja kollektsiooniga sel aastal oli pigem riskantne või just põnev aeg?
Eks see mõte brändid eraldada oli küpsenud juba aastaid ja isegi logo oli juba paar aastat ootel. Muidugi käis peast läbi ka mõte, et päris huvitav aasta on hetkel käsil, kas on ikka õige hetk uue brändiga välja tulla, kuid otsustasin, et mina liigun ikkagi omas rütmis.
Jah, miks ka mitte eks! Aga kui Sa võrdled 2013. aastat ja nüüd uue moebrändi loomist ja esitlemist, mis tundeid need sündmused on Sinus tekitanud? Kas nüüd, kui Sul on juba teatud kogemuspagas olemas, oli see protsess teistsugune?
Mul on tunne, et need protsessid on selles mõttes minu jaoks olnud sarnased, et ma jälgin alati iseenda sisetunnet. Kui tunnen, et midagi mingil viisil kuidagi mulle vastu töötab, siis võtan seda arvesse ja vastupidi, kui ma tunnen, et kõik tundub minevat hästi lihtsalt või õigesti, siis järelikult ongi õige.
2013. aastal, kui ma tulin väja lasteriiete bändiga, siis täpselt nii ma tegelikult mõtlesingi, et ma tulen esimese kollektsiooniga väja ja siis vaatame, kuidas läheb. Ja kui märgid näitavad, et see on vale tee, siis ma jäängi ühe kollektsiooni juurde. Õnneks juhtus tol hetkel hoopis vastupidi – põhimõtteliselt kohe läks asi käima ja huvi oli hästi suur. Räägiti ja kirjutati ning mis väga oluline, ka osteti ning pigem oli mul koguaeg mure, et ma jõua piisavalt palju juurde toota. Kasutan kangajääke, sellepärast on mul enamasti kõiki eksemplare üksainus.
Seekord on mind saatnud sama tunne, olen olnud väga positiivselt üllatunud, et see sügis on olnud nii äge ja jälle samamoodi on palju huvi tuntud, kirjutatud, helistatud ja päris palju ostetud. Olen jälginud, et kas ostjad on nii-öelda need minu püsikliendid või on uued ja minu suureks rõõmuks on ka väga palju uusi kliente. Mulle tundub, et üle poole ostjatest on olnud uued kliendid, kes on juba teinud ka kordusoste. Ning just see on minu jaoks hästi oluline. Sest kui tullakse tagasi ja soovitatakse teistele, on ju suurepärane. Minu jaoks üks paremaid reklaame ongi ju suust suhu reklaam.
Rääkides üldisemalt moemaailmas toimuvast, siis see on väga konkurentsitihe valdkond. Iga hooaeg tulevad uued trendid, uued lõiked, uued värvid. Kuivõrd Sa jälgid, mis mujal toimub, mis hetkel moes on?
Moemaailmas üldiselt ongi praegu kaks liikumist: on kiirmoe valdkond, mis on üks kõige enam loodust ja maailma reostavaid valdkondi ja vastukaaluks kiirmoele on jätkusuutliku moevaldkond, mida mina esindan. Kui ma Kalamaja Printsessi asutades ei oleks leidnud mudelit, kuidas keskkonda hoides moodi luua, siis Kalamaja Printsess poleks sündinud. Karin Raski brändil on samad põhiväärtused – kasutan endiselt kangajääke, kuid arendan ka uut orgaanilistel kangastel põhinevat tooteliini.
Kas võiksid veel rohkem avada ühe oma kollektsiooni loomisprotsessi, mis tuleb Sinu jaoks lihtsamini, mis on keerulisem?
Kindlasti on kõikidel disaineritel oma erinevad meetodid, kuidas nad loovad.
Minu looming algab kangaste aaretejahist. Nii kui ma leian kanga, mis mind kõnetab, siis reeglina tekib sealt mul mõte, mis riideese sellest sündida võib. Olen kangakuulaja.
See moeloomingu osa kollektsioonide tegemisel on minu jaoks jätkuvalt kõige lihtsam. Kõik muu, siis äriline pool, kuidas me seda kõike turundame ja kuhu müüme ja kõik sellega seonduv on minu jaoks senini kõige keerulisemad teemad.
Kindlasti olles nii kolme lapse ema, näitleja ja samal ajal vedades endanimelist brändi, on kohustusi palju ning vastutus väga suur. Kujutan ette, et iga päev on erinev, eriti enne uue kollektsiooni välja tulemist võib “ootamatuid tulekahjusid” kergesti kuhjuma hakata. Mis on Sinu nipid, et kõige keerulistematel aegadel mitte kokku joosta?
Ühtepidi arvan mind toetabki see, et teen erinevaid asju. Kui ongi päevad, kus ma hommikul lähen käin õmbleja juures, siis lähen loen multikad, siis lähen viin mõne lapse kuhugi, pärast mida lähen kangaid otsima ja siis lähen mängin etenduse – siis on see minu natuurile sobiv. Igal ajahetkel, kui ma mõnd konkreetset asja teen, siis olen harjutanud end keskenduma just sellele ühele asjale. Mul on läbi elu olnud nimekirjade süsteem, kus on paberi peale kirjutatud kõik päeva toimingud, ka väga lihtsad asjad, näiteks, et pea pesta, poest tuua kõrvits, teha töökõne. Ja siis ma niimoodi ennast trikitangi, et mul on lihtsad asjad ja rasked asjad vaheldumisi. Siis mulle tundub, et näed, ma olen juba nii tubli olnud ja pea mul juba pestud! Asi nüüd see raske telefonikõne ära teha pole!
Kindlasti on taaskasutus ja jätkusuutlik mood sulle südamelähedased teemad. Mulle tundub, et nendel teemadel viimastel aegadel räägitakse küll, aga samas paljud moebrändid üldjoontes jätkavad ikka raiskava ärimudeliga. Mis tundeid praegune kiirmood Sinus tekitab?
On näha, et ka kiirmoebrändid on lisanud oma kollektsioonidesse sustainable või organic tooteid. Ma arvan, et mood liigub ka samm-sammult keskkonnasäästlikkuma mudeli suunas. Eks suured organisatsioonid jälgivad ju tegelikult turgu ja fakt, et nad juba midagi pakuvad, näitab, et turg küsib seda. Muidu nad seda ju ei teeks. Ma arvan, et turg dikteerib, sest ega ise, vabatahtlikult ei tee keegi ühtegi sammu. Ka see, et väga palju pöörati vahepeal tähelepanu sellele, et tootmine oli Bangladeshis ja Indias, kus kasutatakse väga palju lapstööjõudu, inimesed töötasid pea olematu palgaga, ja nüüd vähemalt näiliselt pööratakse rohkem tähelepanu. Ma usun, et mida rohkem kiirmoe brände survestatakse, seda rohkem see valdkond loodetavasti muutub.
Samas on ju siiski neid, kes teevad, ka Sina tegid oma moebrändi vabatahtlikult eeldusel, et saad jälgida sellist mudelit, mis ei koorma keskkonda. Millest sinu arvates need erinevused võivad olla tingitud, et osad teevad vabatahtlikult keskkonda säästvaid samme, teisi peab aga survestama?
Ma arvan, et mina turule sisenedes uue väiketootjana, ma olen palju mobiilsem, saan proovida erinevaid lähenemisi ja ka ilma väga suuri kahju kahjusid kandmata pöörata ennast teisele rajale, kui esialgne valitud suund ei toimi. Aga suurtootjatel, kellel on sissetöötatud ärimudelid, suured tehased, tohutud kogused, neil on kindlasti raskem kiireid muutusi teha. Kõik võtab palju rohkem aega. Mina inimesena püüan otsida seda, et ma elaksin kogu oma elu vastavalt oma väärtuste ja südametunnistuse järgi, seega mul oleks väga imelik oma ettevõtlust teisiti teha.
On Sul äkki mingisuguseid nippe või soovitusi, kuidas sina oled suutnud siduda keskkonna sõbraliku eluviisi nii eraelus kui oma tööelus?
Ma tean ainult enda järgi rääkida, et ma ei saa olla üheski asjas äärmuslik, sest sellena ma ei vea välja. Enda arvates ma olen ikkagi selline keskmine, vahel tublim, vahel vähem tubli. Riietuse osas ma tõesti reeglina kasutan palju kogu pere osas siis second hand’e või uuena ostes kvaliteetseid asju, mis kestaksid kauem. Ja toidu osas me ka perena püüame eelistada eestimaist ja mahetoorainet kui vähegi võimalik. Oma äris nagu varem rääkisin kasutame kangajääke ning eks ma teen sellise mahuga kollektsioone, kus tegelikult aja jooksul kõik riided müüakse ära, nii et mahakandmisele ei lähe suurt midagi. Selline eluviis on mulle sobinud, aga ma siinkohal kindlasti ei taha öelda, et teised täpselt nii peaksid elama.
Oleme rääkinud palju keskkonnasäästlikkusest, aga milliseid väärtusi Sa veel tahad läbi oma loomingu jagada?
Eks ma ju tahan ennekõike, et minu toote kandja tunneks ennast hästi. Et tal oleks mugav, et ta tunneks ennast ilusa ja enesekindlana. Ja kui sinna juurde lisada veel see mõte, et ta tõenäoliselt neid asju kandes ja valides veel natukene panustab taaskasutusse ja keskkonna säästmisesse ka, siis mis võiks olla toredam kui mõelda, et näen ilus välja ja sealjuures päästan maailma ka.
Hoia silma peal Karin Raski rõivabrändil kodulehel, Facebookis ja Instagramis.
Kaanefoto: Laura Nestor
fotod Karin Rask Premier kollektsioonist: Krõõt Tarkmeel