Kaisa ToomingMood ja riided aitavad üksikisikul ehitada stiili ja eristuda massist. Moest kui identiteeti kujundavast nähtusest on räägitud enam kui küll. Moest kui ajaloolisest sotsiaalseid konstruktsioone loovast kapitalistlikust nähtusest aga juba vähem. Seega, nii nagu mineviku (ümber)mõtestamiseks vaadeldakse poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist maastikku, nii tasub analüüsida ka ajastukohast moodi. Nii esteetilisi trende kui ka poliitilisi, majanduslikke ja tööstuslikke suhteid.
Täna heidamegi kriitilist valgust moe kui kultuurilise nähtuse süsteemidesse Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraatori Sten Ojaveega.
Alustan algusest. Sinust. Oled öelnud Müürilehele, et riiete kandmine vormib meist kellegi, teeb meist mingi konkreetse inimese (Müürileht, 2018). Seega, kes on Sten Ojavee?
See on väga keeruline küsimus. Ma ei usu, et ma seda üheselt suudaksin paika panna. Enda jaoks olen ma keegi, kes on pärit Pelgulinnast, elasin viis aastat Viljandimaal väikeses külas, lõpetasin Viljandis gümnaasiumi, käisin aasta välismaal matkamas, õppisin aasta Tallinna Ülikoolis psühholoogiat, siis EKA-s kunstiteadust ja pärast seda filosoofiat. Erialaselt olen kaasaegse kunsti kuraator ja tegutsen peamiselt kunsti- ja kultuuriväljal. Usun, et iga inimese jaoks kellega ma selles loetelus nimetatud perioodidel kohtusin, olen ma mingil määral erinev inimene. Huvid on muutunud, välimus on muutunud, riietus on muutunud, kunagi olin rohkem hip-hop, siis grunge, siis playboy, siis kunstitöötaja, siis mingi segu jne. Seda komplekti on üsna raske defineerida. Meie subjektiivsuse defineerib paljuski teine inimene, inimene kellega nendel perioodidel olen kohtunud. Ma saan seda mõjutada ja suunata, kuid lõpuks toimub see äratundmise moment siiski meist väljaspool, teises inimeses. See, et riided meist konkreetse inimese teevad, viitabki sellele, et riided on kõige esmasem ja silmapaistvam tunnus millega me teise inimesega kohtudes tema ja enda subjektiivsust hakkame looma.
Sten Ojavee; Foto: Aleksander Tsapov
Oled tugevalt seotud kunstiga olles Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator, korraldanud rahvusvahelisi projekte (Kasseli documenta 14), olnud Artishoki Biennaali korraldaja ning võtnud sõna moe ja kunsti teemadel. Miks on mood ühiskonna jaoks oluline?
Ma olen alati proovinud moe puhul tegelikult rääkida rõivastest. See on konkreetsem, moe mõiste on märksa keerulisem, see on minetanud enda üheselt mõistetava tähenduse.
Mood, stiilid ja riided peegeldavad alati mingi kindla sotsiaal-kultuurilise keskkonna üldisemat arengut.
Ma oleks kirjutanud maitse-eelistusi, ent maitse-eelistused ise on mõjutatud juba konkreetse keskkonna arengutest, poliitilistest ideedest, majanduslikust olukorrast, ühiskonna avatusest või suletusest. Näiteks nõukogude ühiskond versus 90. aastate Eesti versus Schengeni Eesti versus Reformi Eesti versus EKRE Eesti jne.
Võiks arvata, et näiteks 80. aastate lõpus olid inimesed kuidagi survestatud, valikuid ei olnud nii palju, tänavamood üldiselt hallim ning, et 2019. aastal on inimesed vabad, isikupärased ja kordumatud. Tegelikkuses võiks seda hoopis vastupidisena mõelda. Eesti ühiskonnas on alates 90. aastatest jõuliselt juhitud majanduslikule konkurentsile tuginevat maailmavaadet, mille peamiseks sõnumiks indiviidile on: ole ainulaadne, ole isikupärane, ole kordumatu, vastuta enda riigi eest, tarbi teadlikult, sest sina kujundad riiki jne. See muster on sarnane pea kõikides lääne ühiskondades ning selle mõju tänavamoele, maitse-eelistustele ja stiilidele on üsna agressiivselt ühtlustav, kriitilist mõtlemist ja süvenemist (mis omakorda mõjutab oluliselt inimeste valikuid) tasalülitav ja konservatiivsust esile kutsuv.
Samas on siin nii palju teisi suundi millest mõelda: kuidas mood hakkab reaktsiooniliselt ühiskonda kujundama, kuidas moodi teadlikult ühiskondliku muutuse jaoks rakendatakse, milliseid ideid sellega edasi kantakse jpm.
Nõus. Iga ajastu ja kultuur omab kindlaid tunnuseid. Millised on Sinu jaoks kõige põnevamad näited ajaloost, kuidas mood on mõjutanud ühiskonda?
Näiteks poliitilised sündmused ja konfliktid mõjutavad moodi ja riietumist väga selgelt. Umbes 2007. aastast alates (Eestis toimus siis Pronksiöö), Venemaa-Gruusia sõja puhkemist 2008. aastal, Maidani konflikt 2013. aastal ja mitmed teised sündmused. Postkommunistlikes riikides on sääraste sündmuste valguses üha sagedasemaks muutunud rahvuslike ja patriootlike sümbolite ning etnilise moe esilekerkimine. See on üks näide sellest, kuidas ühiskonnas toimuvad sündmused mõjutavad moodi laiemalt.
Ilmselt kõige rohkem tekitasid riided ja mood vastuolu 19. sajandi teisel poolel. Sellel ajal loodi tänapäevased rahvusriigid, institutsionaliseeriti rahvuslikud motiivid, sümbolid ja muud kuuluvust tähistavad elemendid. Eestis toimus see rahvusliku ärkamisaja kontekstis ning samuti 1930. aastatel, mil riiklikul tasandil tegeleti jõuliselt kultuurilise propagandaga, otsiti Eesti stiili ja propageeriti rahvariiete kandmist. Euroopa patriootidele tundus mood sellel ajal ohtliku vastasena, mida tuli vaigistada ja ühtlustada, sest mood tahtis rõhutada pigem individuaalset vabadust ja ainukordsust, rahvuslik diskursus seevastu kollektiivset ainulaadsust. Nendes ideedes tekib konflikt peamiselt individuaalsuse ja kollektiivsuse ideoloogilisest sobimatusest. See vahekord ulatub Prantsuse revolutsiooni aegadesse. Riided ja mood on alati olnud tugev klassieristuse sümbol.
Kui tänasel päeval saab seda teadliku tarbimise puhul vähendada, siis sotsiaalse väljaarvamise näidetena on töölised, talupojad, juudid, naised, lahkusulised, keelelised vähemused ja paljud teised sotsiaalsed grupid olnud ühiskonnas positsioonil, kus neile on mingite riiete kandmine olnud keelatud või teinekord lausa peale surutud.
Rääkides piiritlemisest, teadus püüab defineerida ja määratleda. Millisel määral saab Sinu meelest moodi kui kunsti ühte meediumit üldse piiritleda? Kas üldse peaks?
Üldiselt mulle meeldib defineerida ja piiritleda, ma arvan, et seda peaks kindlasti tegema. Kus ja millal seda peaks tegema, sõltub juba kontekstist. Kui ma tahan moe küsimustega või probleemidega tegeleda, pean selle eelnevalt defineerima ja piiritlema. Teaduslikust perspektiivist vaadatuna oleks seda tegemata enda uurimisküsimuste esitamine võimatu või arutult laialivalguv. Defineerimine ja piiritlemine aitab mõtlemist suunata ja hallata. Ma ei poolda üldistusi ja laiali valgumist. Samuti aitab see inimesel oma mõtteid ja argumente selgemaks lihvida. Viimane on miski millest ma üha rohkem puudust tunnen, intuitiivsed üldistused ja pealiskaudsed argumendid on võõrandavad.
Üldistustest konkreetsusesse. Milline on moe võim?
Riietel endal puudub otsene võim, neid saab võimestada ja rakendada võimumehhanismide toimimiseks või näiteks nende lõhkumiseks. Esimese näiteks võiks tuua rahvuslikud riided, mis aitavad edasi viia rahvusriigi ja kultuurilise-geograafilise kuulumise ideid. Teise näiteks subkultuursed liikumised, näiteks punk, mis üldiselt võimule, normidele, reeglitele ja definitsioonidele vastandus. Eesti punkliikumine on muidugi omaette teema, sest see oli juba 80ndatel seotud tugevalt rahvusliku eetosega. Mood ja riided mängivad mõlema näite puhul keskset rolli.
Oled öelnud, et mood on kunst. Et kunsti ja moe kooskäsitlus aitab neid paremini käsitleda. (Materialism, IDA raadio, 2019) Kui kunsti on sageli peetud ka vägagi autorikeskseks, siis mood sõltub justkui väga tugevalt nõudlusest. Autorivälisest mõõtmest. Kas ka massimood on Sinu jaoks kunst? Millisel määral?
Igasugune mood võib olla kunst, sõltumata autori küsimusest, produtseerimise viisidest ja mahtudest. Nüüd tuleks ilmselt defineerida kunsti mõiste. Ma ei tahaks seda siin teha, aga ma mõtleks sellest küsimusest kuidagi selliselt: kunsti olemust ei määra subjektiivne kategooria, see nõuab rohkem kui mõne üksiku isiku arusaama sellest, et tegemist on kunstiga. Sedasi võttes on tegemist omamoodi intersubjektiivse nähtusega, mille kultuuriline väärtus võib sõltuda erialaprofessionaalide konsensuslikust arusaamast (see ei tähenda, et kõik kultuurivälja liikmed seda kunstiks peavad), see peaks vastu pidama ajaproovile, selle “hindamisel” tuleb arvesse võtta ühiskonna arengut, ühiskondlikku positsiooni, ajalist kuuluvust ja palju muud. Sellel ei ole erilisi omadusi, mis seda teistest kultuurinähtustest eristaks. Mingis mõttes on tegemist kultuursotsioloogilise objektiga. See on mõttearendus sellest, kuidas kunsti ja moe erisust võiks proovida ületada. Minu jaoks ei ole autorlus, meedium ja tootmise viis antud küsimuses nii oluline. See arusaam aga sõltub perspektiivist, kõnelejast, hariduslikust taustast ja paljudest muudest teguritest. Ma olen kindel, et neid definitsioone on tohutult erinevaid ja palju.
Massimood võib täiesti vabalt olla kunst, enamikel juhtudel see nii aga ei ole.
Ajalooliselt on mood olnud vägagi elitaarset iseloomu. Võib öelda, et mood eristas rikkaid vaestest olles klassiühiskonna üks tunnuseid. Tänapäeva joostes, kaunid hilbud on muutunud kättesaadavaks, kuid rõivatööstus on tõusnud number kaks kõige saastavamaks tööstuseks maailmas. Selle nurga alt vaadates võiks radikaalselt väita, et mood on negatiivne nähtus. Selgita, kas mood on siis hea või halb?
Sinu näited käsitlevad tõesti moe ja moetööstuse negatiivseid aspekte, kuid mulle tundub, et me peaksime eristama moe, kõrgmoe ja moetööstuse. Klassieristuse puhul võiks rääkida peamiselt kõrgmoest, mis ajalooliselt on olnud aristokraatia mängumaa ja on kuni tänaseni jäänud pigem rikaste ja kõrgema keskklassi haardesse. Moe tööstuslikust suunast saab aga rääkida peamiselt 1820-40. aastatel alanud tööstusrevolutsioonist, tehastes tootmisest ja standardiseerimisest. Selle käigus hakkas kõrgmoe haare ja roll kindlasti vähenema, samuti hakkas vähema riiete klassieristuslik roll. Võiks öelda, et indiviidi perspektiivist oli tegemist teatava emantsipatsiooniga, rohkematele inimestele ja sotsiaalsetele klassidele võrdsemate võimaluste pakkumisega. Väga suurele hulga inimeste maitse-eelistustele sobiv riie võiks ju viidata sellele, et seal on midagi väga demokraatlikku. Sellel on kindlasti oma varjuküljed. Ühele neist sa juba viitasid, see on kapitalism ja suurettevõtete globaalne dominatsioon, mis kulmineerub planeedi saastamisega. Ma ei tahaks siin süüdistada ei moodi ega moetööstust, vaid kapitalistlikku majandusmudelit, mis nendel valdkondadele on võimaldanud sinna jõuda.
Kui aga mõelda, kuidas sellest ennast hävitavast süsteemist väljuda, tuleks pilgud suunata just suurtööstuste ja poliitilise välja suunas. Seal on mingigi võim muutuseid teha. Ma olen viimastel aastatel käinud mitmetel konverentsidel, kus väiksemad ja suuremad moetööstused arutavad sarnaseid teemasid. See on keeruline ja aeganõudev probleem, millega üha rohke tegeletakse. Näiteks ZARA tegeleb jõuliselt tekstiili taaskasutamise ja seda võimaldavate tehaste rajamise arendamisega, Adidas on üks jätkusuutlikumaid spordiriietuse tootjaid, arendades uusi tehnoloogiaid ja võimalusi massimoe kohandamiseks tänapäevastes oludes. Kindlasti on siin oluline roll ka Euroopa Liidu ettekirjutistel ja rahvusvahelistel lepingutel, kuid see on juba järgmine suur teemablokk.
Ma ütleks, et mood ei ole kindlasti negatiivne ega positiivne nähtus, see on paratamatus, mis laveerib tänapäeva ühiskonna oludes vastavalt poliitilistele ja majanduslikele kokkulepetele ja arengutele. Indiviidi roll selle kõige juures on peaaegu olematu.
Suur osa jätkusuutlikkusest, idee individuaalsest vastutusest ja ökoloogilisest tarbijakäitumisest on ise samuti osa pea sama suurest ja kahjulikust tööstuslikust mehhanismist ja klassieristust arendavast süsteemist.
Sotsioloog ja filosoof Georg Simmel väitis, et inimene püüab läbi moe eristuda. Selle püüdlusega kaasneb paradoksaalsus – unikaalsust taga ajades moodustub uus grupp inimesi, kes “paistavad silma sulandudes massi”. Kas originaalsust on moes üldse võimalik saavutada? Too palun mõni näide.
Simmel kirjutas ajal, mil mood oli peamiselt klassieristuse sümboliks, tänapäeval on see keerulisem ja mitmekülgsem. Kordumatuse idee hakkas laiemalt levima 20. sajandi teisel poolel seoses majanduslike arengutega ja vaba turumajandusega. Originaalsusest võiks mõelda selliselt: originaalsust ei ole olemas, suurem osa moest on laenud ja edasiarendused, mis on ehitatud juba millelegi olemasolevale. Samas on originaalsus alati võimalik, isegi kui see moodustub samadest elementidest, riietest ja objektidest, mida ka teised inimesed kannavad ja kasutavad. Kombinatsioone neid olemasolevaid elemente kokku panna on lõputult palju.
Hea näide sellest on tänavamood. Mitte see tänavamood, mida suur osa tänapäeva fotograafidest pildistavad moenädalate ümbruses, vaid inimesed tänaval nende argistes tegevustes, ilma n-ö ettevalmistuseta inimesed. Esmapilgul paistavad tänavamoes silma piiride ja kultuuride ülesed trendid, hoovused ja suunad kuid lähemal vaatlusel ja keskendumisel moodustub erinevate linnade vahel siiski märkimisväärne erisus. See sõltub paljuski ka fotograafi silmast ja maitsest. Näiteks võiks jälgida Liisa Jokineni Helsingis, San Franciscos ja New Yorgis tehtud projekte. Seal on teatav sarnasus, tugev autori käekiri, argisus, kuid siiski hakkavad kõik need keskkonnad lähemal vaatlemisel avaldama enda isikupära ja originaalsust.
Kunstnik Hans Eijkelboom on juba aastakümneid pildistanud inimesi, kes kannavad sama riideeset erinevates linnades. Tema projekt on huvitav, ühest küljest peegeldab see sinu mainitud ühtlustumist ja globaalset sarnasust, ent teisalt paistavad ka seal silma tugevad erinevused.
Rääkides huvitavatest projektidest. Millised on olnud Sinu suurimad avastused või üllatused moevallas?
Käisin mõned kuud tagasi Helsingis ühel moeseminaril, kus teemaks oli jätkusuutlik mood. Üks järjekordsetest esinejatest rääkis enda brändist ja väärtustest, mille eest ta seisab. Tema jaoks on oluline jätkusuutlikkus ja moetööstuse eetiline ja moraalne kohustus selle toimimiseks. Samaaegselt rõhutas ta enda brändist rääkides pidevalt väärtusi nagu individuaalsus, luksuslikkus, ainulaadsus ja võistluslikkus.
See tundub mulle tohutult võõrandunud ja silmakirjalik, panna ühte patta jätkusuutlikkus ja kordumatus.
Kättesaamatus ja luksus on väga vähestele, priviligeeritutele. Mina ei tahaks elada maailmas kus jätkusuutlikkus ja eetika muudetakse rahast sõltuvaks ja võimalikuks ainult rikastele. Sellises idees ja moes puudub igasugune jätkusuutlikkus.
Oled öelnud, et paljude inimeste jaoks pole mood ühiskondlikke probleeme lahkav ja mõtestav, aga ometi ta seda ju on. (Materialism, IDA raadio, 2019) Millest see tuleneb, et inimesed ei pruugi teadvustada moe suuremat rolli?
Mood ja riided on nii igapäevane, me kõik oleme sellega erinevatel põhjustel alatiseks seotud. Kuidas see saaks nii oluline ja võimas olla? Ma arvan, et umbes taoline mõte ja argisus tasalülitab inimeste jaoks riiete ja moe juures sinu mainitud omadused. Ja see on täiesti normaalne olukord, oleks isegi imelik kui näiteks pooled planeedi inimesed riietest väga kriitiliselt mõtleksid. Ma ei tea, mis seda saaks põhjustada. On väga palju küsimusi ja teemasid, mille peale inimesed hakkavad mõtlema alles siis, kui sellele tähelepanu juhitakse. Seda saab edukalt teha näiteks haridussüsteem.
2017. aastal mainisid, et ootad huviga EKA-s avatavat kuraatori õppekava käivitamist. (Müürileht, 2017) Hüppan kuraatorlusest moevaldkonda. Milliseks hindad kodumaa tänast haridusmaastikku just moekunsti võimalusi silmas pidades?
Ma olen mingil määral tutvunud TKK moekunsti- ja disaini osakonnaga ja oman teiste kogetud ja minule jutustatud lugude läbi teatavat arusaama EKA moeosakonnast. Ma ei ole kummaski osakonnas õppinud ega õpetanud. Arvan, et tehnilised võimalused ja võimekus üha paraneb. Üldisema kultuuriteooria armastajana arvan, et tudengitele tuleks kindlasti kasuks suurem tähelepanu moe- ja kultuuriteooria tutvustamine. Olen veendunud, et see aitaks teha valdkonnas olulise arenguhüppe edasi.
Mis Sa arvad, mille poole liigub mood tulevikus?
Mood peab mõtlema, kuidas saada hakkama enda valdkonnaga klimaatiliste, poliitiliste ja majanduslikes tingimustes selliselt, et see oleks inimese ja tema elukeskkonna suhtes arendav ja edasiviiv, mitte hävitav ja lõhestav. Üks suurimaid väljakutseid on just ületarbimise ja -tootmise probleemiga tõsiselt silmitsi seismine ja vastutuse võtmine.
Mood võiks loobuda soovist olla eriline, ainulaadne ja unikaalne, sest see tekitab ebamugavalt palju igavaid ideid ja üleliigseid rõivaid.
Milliste artistide ja moetegijate tegemistel soovitad hoida silma peal?
Moest huvituvatel inimestel soovitan ma jälgida näiteks Johanna Parve tegemisi, viia ennast kurssi Aalto ülikooli moeosakonna ja nende üliõpilaste tegevusega. Keda huvitab moe teoreetiline pool, soovitan hakata lugema ajakirja „International Journal of Fashion Studies“, keda huvitab näiteks ajalugu, moe ja ühiskondlike arengute suhe, lugeda 2014. aastal Alexander Maxwelli poolt koostatud põhjalikku raamatut „Patriots Against Fashion. Clothing and Nationalism in Europe’s Age of Revolutions“.