Plaadisoovitustega jätkates. Melomaani ja ajakirjaniku Kaspar Viilupi 2020. aasta viimaste plaadisoovituste hulka mahtus nii värsket kodumaist outsider-popi, veidrat elektroonikat kui ka sulnist ja päikselist RnB’d. Võtke või jätke, igaühele leidub midagi.

Kali Uchis “Sin Miedo (del Amor y Otros Demonios)”
Kali Uchise debüütplaat “Isolation” oli üks 2018. aasta parimaid: ta suutis ühendada nakkava moodsa produktsiooni retro-souli vaimsusega. Teisel albumi “Sin Miedo (del Amor y Otros Demonios)” uurib ta aga rohkem just oma latiinojuuri, kuid teda ei huvita paugutav dancehall või reggaeton. Uchis hõljub endiselt õhkõrnal ja sensuaalsel RnB-pilvel, antud juhul teeb ta seda lihtsalt valdavalt hispaania keeles. Mõistan, et ootame kõik juba talve ja lund ja miinuskraade, aga Kali Uchis viib kuulaja hoopis reisile sooja Hispaaniasse. Eksootilisusele vaatamata on “Sin Miedo (del Amor y Otros Demonios)” erakordselt kuulajasõbralik album, mille pea kõik lood võiksid ideaalis murda kommertsraadiojaamade edetabelitesse.

Instinct “Point of View”
Oi, see plaat on puhas rõõm! Juhtub imeharva, et mõni UKG produtsent otsustab välja anda täispika albumi ning kui see tõesti juhtub, siis vaevalt sealt midagi halba tuleb. Produtsent Instinct, kes Briti tantsumuusika huvilistele kindlasti tuttav nimi, on nakkavad singleid tilgutanud pidevalt ning mõnes mõttes võibki öelda, et “Point of View” on justkui singlikogumik. Kuid see ei tähenda, et valik oleks ka tervikplaadina kuidagi nõrgem: pea tunniajane rännak UKG ajalukku ja tänapäeva näitab, et see žanr pole tänaseni kuhugi kadunud. Kui peole ei saa enam minna, siis võite lihtsalt “Point of View” peale panna ning tunnikese kodus ennastunustavalt tantsida.

Nico “Six Rooms”
Mehhiko produtsendi Nico värsket albumit “Six Rooms” võib tinglikult nimetada ka ambientiks: rütmidel ei ole tema värskes loomingus suurt tähtsust, pigem lisab ta kiht-kihi haaval erinevaid elektroonilisi tekstuure, millest moodustub kokku tihe ja rikkalik dub-kosmos. Venivad ja laisad bassilained loksuvad tõesti läbi “Six Roomsi”, kuid ootamatute torgetena pistab Nico sinna vahele ka amen break’i sähvatusi või paigast krutitud vokaalsämpleid, mis meenutavad pigem post-dubstep’i. “Six Rooms” on seega meisterlik autorielektroonika, mis ei karda küll lõhkuda rütme, kuid ei muutu seejuures liialt eksperimentaalseks: plaadist jäävad pigem meelde ilusad meloodiakillud ja kummituslikud vokaalid. 

Off the Meds “Off the Meds”
Esmapilgul oleks lihtne arvata, et Stockholmi trio Off the Meds on mingi naljaprojekt. Lollaka häälega jauramine ja jaburad biidid ei mõju põgusal vaatlusel eriti tõsiseltvõetavalt, aga tegelikult on nende omanimeline debüütalbum läbitunnetatud ja värske tantsumuusika, mis ei allu ühelegi reeglile. Muusikaliselt kõlavad nad pisut nagu minimalistlik Briti tantsumuusika – mahlased ja tugevad bassid, mida tasakaalustab öine unine meloodia. Lisakihi, mis kõik eeldused puruks murrab, annab juurde aga Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit MC Kamohelo Khoaripe, kes ei räpi ega laula, vaid pigem lihtsalt lausub kohati täiesti jaburaid fraase ja lausekilde. Tänu aktsendile meenutabki tema laulmine veidi LAV-i sõgeräppareid Die Antwoord, kuid muusikaliselt on Off the Meds ikka kordades huvitavam.

TSHA “Flowers”
Noor Londoni produtsent TSHA on juba mõnda aega silma paistnud – tema Lianne La Havase “Cant Fight’i” remix on üks aasta parimaid –, kuid nüüd on ta jõudnud karjääris olulise verstapostini. Legendaarne Briti plaadifirma Ninja Tune andis välja tema lühialbumi “Flowers”, mille neli lugu ja napilt 15 minutit kestust on muusikaliselt rikkalikumad kui paljud täispikad albumid. Ühelt poolt meenutab TSHA värske looming Bonobo post-trip-hop kõla, kuid teisalt oskab ta ühendada pehme elektroonika ka nakkavate tantsubiitidega. “Flowers” jätkab justkui sealt, kust future garage viis-kuus aastat pidama jäi: nendes neljas loos on kuulda parimal võimalikul moel Disclosure’i debüütalbumi “Settle” hingust. TSHA teeb veel suuri asju, pange tähele!

Pa Salieu “Send Them to Conventry”
Briti räpis on korraga nii palju allhoovusi, et selles on praktiliselt võimatu orienteeruda, grime on tänaseni aktiivne, kuid on ka palju neid, kes murravad selle reegleid ja teevad midagi piiripealset. Kõvasti on ka Briti hip-hopi, mis eristub selgelt grime’ist, lisaks pole kuhugi kadunud ka UK drill. Just ilmus näiteks Headie One’i suurepärane debüütalbum “Edna”. Kui üldiselt seisavad kõik need ringkonnad tugevalt lahus ja pigem sõimavad üksteist, siis Pa Salieu sulatab oma esikalbumil “Send Them to Conventry” kõik erinevad suunad kokku. Siin on tema Gambia juurtest inspireeritud biite, põksuvat vanakooli hiphopi, õhulist trap’i ja ägedat elektroonilist produktsiooni, mis meenutab grime’i parimaid hetki. Sellele žanrilisele segapudrule vaatamata on plaat terviklik ning tulvil imehäid lugusid.

SAULT “Untitled (Rise)” ja SAULT “Untitled (Black Is)”
Briti müstiline bänd SAULT ei väsi üllatamast. Ansambel, mille liikmetest ei ole teada mitte midagi, on tänavu välja andnud kaks sarnase nimega albumit “Untitled (Rise)” ja “Untitled (Black Is)”. Üht plaati teisest lahutada oleks aga patt: see on rikkalik must popmuusika, mis pühitseb parimal võimalikul moel juuri ja traditsioone. Jazz, funk ja soul lendavad välgukiirusel kuulaja kõrvadest läbi, kuid see pole mingi tolmune ja igav retrokokteil, vaid moodne ja hiilgavalt kirjutatud RnB. Sõnadest jääb selle muusika jaoks väheks, seega lihtsalt kuulake 2020. aasta võib-olla kõige olulisemaid plaate, millest räägitakse veel pikka aega. Tegelikult tahaks ikkagi teada, kui suur ansambel SAULT on, sest kohati jääb mulje, et millegi nii võimsa teostamiseks peab olema vähemalt mitmekümne liikmeline orkester.

Mart Avi “Vega Never Sets”
Eesti popmuusika on pidevas arengus – uued artistid sähvatavad ja kaovad, värsked trendid tulevad peale, esile tõusevad veidrad lokaalsed eripärad. Selle kõige kõrval on aga üks kummaline kameeleon, kes tegeleb väljaspool Eesti popmuusika loogikat, Mart Avi. Ta ilmub iga mõne aasta tagant eikusagilt, viskab välja albumi, mis on täis kosmilist ja veidrat, köitvat ja tuttavat, võõrast ja eripärast popmuusikat, mis ei sarnane kellegi teisega. Ja nii ka sel korral: “Vega Never Sets” kõlab umbes nii, kui David Bowie oleks tänapäevase tehnikaga new wave’i tegema hakanud. Plaadi parimad hetked on lihtsalt lummavalt ilusad, õige pea peaks ilmuma ka Avi ja Ajukaja koostööalbum, seega jääme ootama!

High Contrast “Notes From The Underground”
Nüüd ka pisut parimas mõttes vanakooli tantsumuusikat. Produtsent High Contrast on alates 2000. aastate algusest teinud nii paremat kui kohati ka suhteliselt talumatut muusikat, aga üks on kindel: trummi-bassi vallas on ta üks eesrindlikumaid tegijaid. Tore näha, et värskel plaadil “Notes From The Underground” ei ürita ta kalduda kuskile liquid DnB või lödri EDM-i mängumaale, vaid kütab raju vanakooli biiti. Plaadil seguneb Briti bassimuusika, reivitraditsioonid ja hoogne vanakooli jungle retrospektiivseks ajalootunniks, milles High Contrast teeb tunni ajaga ülevaate trummi-bassi eri kõlavärvidest. Kes on selle maailmaga kursis, siis toob see materjal naeratuse näole. Aga ka tantsumuusikaga mitte nii tuttavatel inimestel tasub võimalus anda – hea muusika, mille saatel karantiinis mööda tuba ringi karata.

Cakes da Killa & Proper Villains “Muvaland”
Ma ei mõista, miks hip-house’i sedavõrd vähe tehakse. Muidugi, enamik artistid ei saa nii või teisiti Moodymanni vastu, aga viimasel ajal on mitmeid häid näiteid. Galcher Lustwerk ja Channel Tres kinnitavad, kuidas on võimalik segada kokku hip-hopi traditsioonid ja paugutav house niiviisi, et näed selle keskel välja kui kõige coolim tüüp üldse. Cakes da Killa keerab sellele kontseptsioonile veel paar vinti peale: lühialbum “Muvaland” näitab, kuidas kõlab hip-house, kui see ballroom-kultuuri mõjutustega üle valada. Tulemuseks on hoogne, pöörane ja julge tantsumuusika, mis paneb ka kõige laisematel inimestel puusad käima. Kui tunnete, et kodukontoris läheb elu kuidagi tuimaks, siis “Muvaland” on kui väike energiapomm, mis lükkab jälle hoo sisse.

 

Autor: Kaspar Viilup