Melomaan ja ajakirjanik Kaspar Viilup alustab igakuiste plaadisoovitustega, kus toob välja albumid, mis talle viimasel ajal kõrva on jäänud. Esimesel korral mahtusid valikusse kolm tänavu ilmunud plaati, mis esitlevad värsket popmuusikat selle kõige rikkalikumal, värvikirevamal ja ootamatumal moel. 

Jessy Lanza “All The Time”

Kui Jessy Lanza on oma senises loomingus pigem murdnud popmuusika mudeleid, siis värske albumiga “All The Time” liigub ta justkui vastuvoolu – või veidral kombel hoopis pärivoolu? Alles on jäänud Lanza unenäoline elektroonikaudu, kuid häbeliku magamistoaprodutsendi asemel väljub sellest hägust popstaar. 

Võib ju öelda, et muusikaliselt on ta lihtsustunud ja liikunud kuulajale lähemale, kuid tegelikult on produktsioon täpsem kui kunagi varem ja fookus paremini paigas. “All The Time” on suvemuusika kõige paremas mõttes. Naiivne ja joviaalne, lootusrikas ja muretu. Mis siis, kui ma joongi esimese kokteili juba ennelõunat? Või lesin laisalt kogu päeva rannas? Teen mis tahan!

Mõistagi ei ütle Jessy Lanza ühtki neist asjadest välja, kuid pärast kümneid kuulamisi pole ma ikka veel täpselt tema lüürikat suutnud kuulata. Kas ongi vaja? Tema õhkõrn ja habras vokaal töötab pigem kui instrument, sidudes põksuvad bassid ja päikselised sündid üheks imeilusaks tervikuks. Hääl räägib rohkem kui sõnad, ja nii ongi parem.

Suvi on möödas, aga Jessy Lanza aitab kõike seda ilusat meenutada. Varsti on pori ja vihm ja külm ja hall, “All The Time” on aga omamoodi suvekapsel, 38 minutit muusikalist päikest.

Yves Tumor “Heaven To A Tortured Mind”

Kui hindan ratsionaalselt muusikat, mida suurema osa ajast kuulan, siis ei peaks värske Yves Tumor’ materjal mulle kaugeltki meeldima. Androgüünne alternatiivrokk, pole vist liialdus, kui nimetada teda ka uue aja Marilyn Mansoniks. Mida ma sellise muusikaga peale hakkan? On mul seda päriselt vaja?

Oi, kuidas eksin. “Heaven To A Tortured Mind” on tõesti pealtnäha kui 2000. aastate plahvatusohtlik kärerokk, mõningate gooti- ja industriaalmõjudega, aga Tumor ei jää nii lihtsakoelise mudeli juures pidama. Ta on ikkagi hull eksperimentalist, kes pistab sinna vahele psühhedeeliat, arhailist funki ning nakkavat elektroonilist biiti. 

Rikkaliku žanrilise kokteili juures pole Yves Tumor kordagi ülevoolav, pigem on tema värske materjal üllatavalt rauge ja laisk. Üldse ei imestaks, kui ta räuskaks, huilgaks ja iniseks lodevalt diivanil pikutades. Kuid see on mõistagi trikk, tegelikult rähkleb ta ringi nagu pöörane elektrijänes, aga laiskust usutavalt teeselda suudavad vaid vähesed.

Võrdlus Marilyn Mansoniga on kerge tulema, ent kui koos “Heaven To A Tortured Mindiga” piisavalt aega veeta, hakkab see imelikul kombel meenutama hoopis Prince’i. Tõsi, oma uperpallitavas karjääri jooksul ei jõudnud Prince kunagi gooti-faasini, kuid Yves Tumor täidab rõõmuga need täitmata unistused. Või siis pigem loob need unistused. Ei olekski osanud arvata, et mul päriselt sellist muusikat vaja on.

Arca “KiCk i”

Venezuela produtsent Arca pole ehk paljude jaoks tuttav nimi, aga tema karjäär on viimase seitsme aastaga teinud läbi täiesti pööraseid keerdkäike. Kui palju on neid tegijaid, kes pärast esimest lühialbumit saakid kohe lüüa kaasa Kanye Westi plaadil “Yeezus”? Aga ta ei jäänud ju mõistagi seal pidama, vaid tegi paar aastat hiljem ka koostööd Björkiga plaadil “Vulnicura”. Mida üks noor artist veel tahta võiks?

Kuigi nii Westi kui Björkiga koos tehtud materjalist paistab silma Arca käekiri, siis tegelikult ei anna ta end kunagi täielikult kätte. Oma soolomaterjalis on ta end seni tõestanud kui erakordne maksimalist, kes tulistab kõik kanalid täis elektroonilist huugamist, kuid samas ei muutu see kunagi müraks. Ta leiab peene tasakaalu ilusate popmeloodiate ja hullu, pealtnäha isegi talumatu eksperimentaalsuse vahel. Vähemalt nii arvasin.

Värskel albumil “KiCk i” – täpsemalt küll esimesel plaadil mitmeosalisest sarjast – maskeerib Arca end hoopis ingellikuks moodsa popi produtsendiks, kes on hullumeelse biidimasina rahule jätnud ja otsib inspiratsiooni hoopis oma juurtest. Siin on hispaaniakeelset underground-popi, lõhkikistud ballaade, pahupidi keeratud dancehall’i ja otsekui kosmosest tulevaid rütmiskeeme, mis kõlavad omal veidral moel tuttavalt, mis sest, et me tegelikult midagi sellist kunagi kuulnud pole.

Arca on küll alati kriitikutele meeldinud, aga “KiCk i” on kahtlemata tema seni kõige terviklikum ja tugevam materjal. See muusika on küll loodud siin ja praegu, kuid sellest õhkab omamoodi tulevikuvisiooni, midagi sellist, millega kohtume ehk uuesti alles aastate pärast. Mulle igatahes selline tulevik meeldiks!

 

Autor: Kaspar Viilup