Külalisautor
Melomaan ja ERRi kultuuriportaali juht Kaspar Viilup vaatas tagasi 2020. aasta lõppu ja tõi välja tumedat elektroonikat, mille hulgas on nii tantsulisemat kraami kui ka sellist, mille saatel lihtsalt diivanil lesida. Leia oma lemmikud!
Scratch DVA “Drmtrk X”
Briti bassimuusika don Scratcha DVA on viimase paari aasta vältel avaldanud oma plaadifirma nimelist EP-sarja “Drmtrk”. Üheksal väljalaskel on kõlanud teravad grime’i-instrumentaalid, kuid neist ehk isegi huvitavamad on olnud tantsupõrandale loodud qgom-bängerid. Enamik neist lühialbumitest polnud eriti tugevad tervikud ning suur osa lugudest ununes kiirelt. Nüüd on produtsent materjali läbi toimetanud ja koondanud plaadile “Drmtrk X” igalt EP-lt vaid ühe loo.
Scratcha DVA on silma paistnud selle poolest, kuidas ta suudab põimida kokku Briti bassimuusika kõige tumedama spektri LAV-i underground-elektroonikaga. Värske kogumikalbum on tõesti tema viimaste aastate loomingu best of ning seetõttu ka suurepärane võimalus esmatutvuseks UK tantsumuusika ühe huvitavama produtsendiga. MC-d tulistavad riime, bassid põrkavad halastamatult ja saundide poolest rändavad taustad kohati grime’i kuldaega.
Neile, keda vähegi huvitab Briti bassimuusika, peaks “Drmtrk X” olema kohustuslik. Oleks vaid nii julgelt eksperimentaalset, aga samas eriti kaasahaaravat elektroonikat rohkem…
Four Tet “Parallel”
Produtsent Four Tet on oma fänne alati värske loominguga rõõmustanud – pole vist möödunud aastatki, kus ta poleks avaldanud plaate või lihtsalt hunnikut singleid mõne oma obskuurse pseudonüümi alt. 2020. aasta lõpus viskas ta aga täiesti ootamatult kuulajate ette korraga lausa kaks albumit. Kui plaat “871” koosneb pigem vinjettidest ja viimistlemata ideekildudest, siis “Parallel” on põnev tervik, kus on nii nakkavat tantsumuusikat kui ka säravat ambient’i.
Pühade ajal ilmudes kadus “Parallel” täielikult muu info sisse ära, kuid tegelikult on album isegi huvitavam kui Four Tet’ samuti möödunud aastal ilmunud kauamängiv “Sixteen Oceans”. Muusikaliselt mängib produtsent juskui väga piiratud helispektriga, kuid see annab palju suurema vabaduse: kõik lood on justkui üksteise edasiarendused või vastupidi lihtsustused ning seetõttu hakkavad särama just rütmiskeemid ja väikesed heliplahvatused, mis ootamatult esile kerkivad.
Kui tervet albumit ei jõua kuulata – tänu 26-minutisele avaloole kestab plaat üle tunni aja –, siis tasub võimalus anda vähemalt loole “Parallel 2”. Võib julgelt öelda, et Four Tet’ parim tantsulugu pärast pseudonüümi KH alt ilmunud “Only Humanit”.
DJ Earl “Bass + Funk & Soul”
Veidral kombel ei ületa uued footwork’i albumid tihti isegi rahvusvahelise muusikapressi uudiskünnist, kuigi küllalt sageli toimuvad kõige huvitavamad elektroonika-eksperimendid just seal. Kui neid aga ise tikutulega taga otsida, siis võib leida väga ägedaid projekte. Üks selliseid on just DJ Earli “Bass + Funk & Soul”, kus kõlav muusika on kusjuures täpselt see, mida pealkiri lubab – sügavad, isegi dub’ilikud bassid, mida toetab justkui hullumeelne ja ohjeldamatu ürgfunk.
Üllatav, kui palju jõuab DJ Earl vaid 24-minutiga korda saata. Pealtnäha on lood lihtsad, tihti vaid ühe vokaalsämpli ümber ehitatud ja ka üksikud rütmielemendid põrkavad edasi-tagasi läbi terve pala, aga selle vaatamata hakkavad säravama just eriti tugevad tervikkompositsioonid. “Bass + Funk & Soul” näitab, et footwork’is toimub pidevalt midagi, mis vääriks palju suuremat tähelepanu.
Kui tahate, võib DJ Earli värsket materjali nimetada tegelikult post-funk’iks või kosmosejazziks, mis on kastetud mürisevate basside merre.
Channel Tres “I Can’t Go Outside”
Comptonist pärit Channel Tres avaldas oma esimesed lood alles kolm (!) aastat tagasi, aga tänaseks on tunne, nagu oleks ta muusikamaastikul suuri asju teinud palju kauem. Asi on ehk lihtsalt selles, et ta on lühikese ajaga niivõrd palju muusikat välja andnud: alustades tema veatust (ja võib-olla ka seni parimast) omanimelisest lühialbumist kuni paljude koostööde ja remix’ideni.
Värske EP “I Can’t Go Outside” jätkab juba tuttavat rada – mahlakad bassid, päikseline meeleolu, tuusad riimid –, kuid huvitaval kombel veiderdab Channel Tres neis raamides rohkem kui kunagi varem. Lood “Skate Depot” ja “Fuego” on pealtnäha klassikaline hip-house, kuid pinna all mäsleb dissonanats, justkui nähtamatu ebakõla, mis köidab ja paneb kuulama.
Kui talv tundub lootusetult pikk, siis “I Can’t Go Outside” on vähemalt meeldetuletus sellest, et kunagi tuleb suvi. Küll siis alles teeme ja oleme!
Burial “Chemz”
Harva juhtub, et üks lugu on tihedam ja rikkalikum kui enamik albumid, kuid Buriali “Chemz” on just midagi sellist. Kui legendaarne Bristoli produtsent tahtnuks, võinuks “Chemzist” venitada vabalt välja ka kolme- või isegi neljaloolise EP, sest pööraseid ideid on seal piisavalt.
Träkk algab tumeda ja erakordselt nakkava garage’iga, mis pöördub täiesti ootamatult kuskile ambient’i ja trip-hop’i äärealadele. Seda aga vaid mõneks hetkeks, sest mõni minut hiljem krutib Burial jälle kõik nupud põhja ja käima läheb hullumeelne reiv. Kui tekib tunne, et enam kiiremaks, pöörasemaks ja rajumaks ei saa minna, siis vajutab autor gaasi läbi põranda ja tulistab kõlarid ribadeks põmmutava hardcore’iga. Ei julge öelda, et tema parim, aga kindlasti seni kõige tantsulisem lugu.
Autor: Kaspar Viilup