Sandra LeushinaNoir electronics – nii seisab Kadri Sammeli aliase Bedless Bones sotsiaalmeedia kontol. Bedless Bones on Kadri sooloprojekt, mis uitab jõulistel, öistel ja kummituslikel dark wave’i radadel, kaugel peavoolu lihtsustatud helikeelest. Post-pungist ja new wave mõjutustest sündinud žanr on oma esteetikalt gootilik, sünge ja nõiduslik. Nii kumabki Bedless’i loomingust melanhoolset tööstuslikku atmosfääri, võõrandumist ja vahel igatsusest looduse järele, seda kõike masinlik-elektroonilises EBM’i võtmes. Autori loodud žanrisegu mõjub läbimõeldud tervikuna – seda nii muusikas, visuaalis kui kommunikatsioonis. Kes on interdistsiplinaarne artist ja multiinstrumentalist Bedless Bones ehk Kadri Sammel? Seda uurima asusingi.
Tutvusta end. Kes on Kadri Sammel ning kes on Bedless Bones?
Ega nende vahele pole lihtne eristavat piiri tõmmata, aga üldiselt mina olen audiovisuaalne kunstnik, kes on võib-olla analüütilisem ja juurtpidi rohkem seotud praeguse aja ja ruumiga kui minu alter ego Bedless Bones, kes tegeleb natuke stiliseeritumate versioonidega reaalsusest ja üritab luua alternatiivset keskkonda, kus eeterlik voolavus ja masinlike rütmide jõud sulanduvad üheks.
Seikled oma loominguga süngetel, sügavatel ja hingelistel teemadel. Oled Sa loomult näiteks romantik või mõtetesse süübija?
Romantikast on mu looming üsna kaugel ja suurtest tunnetest ei nõreta. Kuid erinevad tundmuste kihid ja enda sisemaailma süübimine on küllalt õiged mõisted. Mu enda olemuses on tegelikult päris võrdselt intuitiivset introverti ja samal ajal kriitilise meelega analüüsijat, loogilist planeerijat.
Eks nendel põhjustel meeldib mulle ka muusikat teha masinatega, ent samas ülioluline on tunnetus ja atmosfäär.
Mainisid masinaid/masinlikkust. Milliseid masinaid oma muusikas kasutad ja millal Sul huvi masinavärgi vastu tärkas?
Elektroonilise muusika piiritud võimalused ja peavoolust kõrvale kalduvate muusikastiilide kuulamine sütitasid huvi ise midagi selles valdkonnas luua. Mu põhiliseks töövahendiks on ikkagi arvuti ja produktsiooniks vajalik tarkvara, helikaart ja midisüntesaator. Kasutan ka paari analoogsüntesaatorit ja nüüd aina rohkem ka helisalvestit helisämplite jaoks, mida hiljem töödelda. Lisaks muidugi vokaali salvestamiseks vajalik.
Mida tähendab Sinu jaoks “masinlik”?
Mõjutused varasest industriaalmuusikast, selle eksperimenteerivast lähenemisest.
Mulle meeldib alternatiivkultuuri mäslev hoiak, punk ja ühiskonnakriitilisus. Samas ei ole mu enda muusika eriti provokatiivne või dissonantne, pigem kannavad neid sümpaatiad mehaanilisena tunduvad rütmid, karmid ja kohati toored saundid.
Kumb on Sinu jaoks muusikas olulisem: laitmatu tehnilisus vs toore emotsiooni järgimine, miks?
Mõlemad on olulised. Minu arvates on loomingulisuse kese ja sünnipunkt üsna kujutu ja alistamatu mingile mõõdupuule, ent samas on vajalik omada oskusi, et panna oma ideed vormi, mida ka teised võiksid potentsiaalselt mõista. Vastasel juhul võiks ju sahtlisse luua. Ma üritan iga oma teose kaudu kellegagi suhelda ja pidevalt oma kommunikatsioonioskusi parandada.
Võta kokku neile, kes veel ei tea – milline on olnud Sinu muusikaline teekond?
Olen natuke sellele küsimusele vastamise vastu, kuna minu uskumus on, et igasugune muusika võib sind kõnetada igal hetkel, olenemata selle autori taustast ja teekonnast. Minu arvates võiksid inimesed rohkem olla hetkes, eelarvamustevabalt, ning avatud muusikale, mida nad pole kunagi varem kuulnud või kuulanud.
Rääkideski kuulamisest, siis kes olid Sinu lemmikud muusikud või bändid näiteks 10. 15. ja 20. aastaselt?
Ma poleks see, kes ma olen täna, kui ma poleks 10-aastaselt kuulanud Enyat või 15-aastaselt The Velvet Undergroundi, Sonic Youthi, Blondie’t ja Nick Cave’i. Palju kuulasin ka filmimuusikat – elektroonilist muusikat hakkasin hindama alles kuskil 20nda eluaasta paiku.
Kes on seda täna, miks?
Nick Cave endiselt, Einstürzende Neubauten, Anna von Hausswolff, Lingua Ignota. Mulle meeldivad jõulised loovad karakterid, kes teevad oma isikupärast asja.
Muusikat, mis on mind tõsiselt mõjutanud, ma eriti kergekäeliselt ja tihti peale ei pane, sest mulle meeldib seda keskendunult kuulata.
Otseloomulikult kuulan ka lihtsamini seeditavat helimaterjali, aga selle esindajad mu lemmikute väärikasse seltskonda siiski üldiselt ei mahu – selleks peab sügavamale torkama.
Mainisid, et kuulaja võiks pigem keskenduda muusikale, mitte autori teekonnale oma loome taga. Lihtsalt huvist, kui palju Sa siiski oma lemmikute karakterite taustu uurima kipud ja kas üldse?
Dokumentaalid ja biograafiad loomulikult huvitavad ja albumite tekkelood samuti, aga eelkõige just autorite ideed, maailmavaated ja elulised stoorid, mitte nii väga see, kus koolis keegi käis, mis pille õppis jne.
Oled kogemusega muusik. Tegutsed juba pikemat aega ning vist ka tänase päevani deathbeat kollektiivis Forgotten Sunrise – tunned Sa, et kuulud lavale?
Jah, olen Forgotten Sunrise’is olnud alates 2014. aastast.
Esinemine on ainult üks osa muusikuks olemisest ning ma tegeleks produtseerimise ja lugude kirjutamise ning salvestamisega ka siis, kui kunagi oma muusikat kunagi esitada ei saaks.
Esinemine publiku ees on üldse selline totter asi, kui nii võtta: keegi ronib kuskile kasti otsa ning teised siis vaatavad ja kuulavad. Aga selle kõige juures tunnen end laval kindlasti paremini ja enesekindlamalt kui näiteks poolvõõrastega kuskil laua taga smalltalk’imas.
Kas soolo-artistina rambivalguses olemine on kuidagi teistmoodi ka?
Vastutus on ju suurem.
On see vastutus olnud vahel ka hirmutav või kuidas selle lavanärviga on?
Enne live-esinemisi ma ei närveeri, pigem olen keskendunud tehnilisele poolele. Kui mingi error tekib, pean ju ise kohe lahenduse leidma. Aga näiteks DJna teiste muusikat mängides olen palju rohkem närvis, sest siis on kogu aeg nii palju valikuid ja võimalusi ees, ning eesmärk on publikuga kindel kooskõla leida. Enda muusikat esitades ei ole mul mõttes see, et pean kõigile meeldima. Annan endast nii palju, kui saan, ja see pole enam otseselt minu teha, kuidas keegi sellesse suhtub.
Lähme edasi. Sul on põnev artistinimi. Ajakirja Side-Line intervjuust koorub, et see nimi jäi sõelale pool-juhuslikult. Et oli tarvis SoundCloudi mussi laadida ning nii see tekkis. Kas tänaseks päevaks on selle nime taha tekkinud stoori ja muutunud Sulle tähendusrikkamaks?
Olen oma artistinimega harjunud ja ei mõtle sellele enam. Tegelikult on see ju päris hea nimi, üsna meeldejääv ning pole ka teist samanimelist artisti. Samuti kannab ta mingil määral edasi mu muusika olemust.
Sinu viimatine kauamängiv “Sublime Malaise” on samuti põneva nimega. Tundub olevat pigem kontseptuaalalbum. Või see on ainult tundmus?
Päris kontseptuaalalbumiks teda nimetada ei saa, tegu on siisku muusikaalbumiga, kus on konkreetsed ja selgepiirilised lood. Mul olid osad palad juba valmis, kui hakkasin neis märkama mingit ühisosa ja sealtkaudu arendasin nii tervikut kui detaile edasi.
Oled maininud Müürilehele, et tegelesid seda albumit luues haiguse kui metafooriga. Ehk avad albumi tagamaid veelgi. Mislaadi filosoofia ning idee selle taga seisab?
Pigem meeleolu, mitte filosoofia. Albumilt on tegelikult vaid lõpulugu Hyperpyrexia päris haigusest (kõrgest palavikust). Ülejäänud lood tegelevad pigem duaalsuse mõistega, vastanditega. Keha ja vaim, ühtsus ja eraldatus, müra ja vaikus, kontroll ja selle kaotamine. Kuna see on mu debüütalbum, aga võtab tagasivaatena kokku üsna pika perioodi, siis need asjad ongi seal natuke läbi nagu mingi udu, abstraktsed ja veidi kauged.
Haigus kui metafoor seostub sellega sedamoodi, et midagi on alati puudu või kõver, tervisest on midagi puudu. Üritasin nendest mitte väga meeldivatest asjadest luua midagi, mis oleks natuke sublime, ülev, ilus. Selline teraapiline väärtus.
Aga tehniline protsess, kuidas sellega? Ehk avad tagamaid.
Tegin lood valmis, salvestasin instrumendid ja vokaali. Mul ei ole otseselt mingit süsteemi või järjekorda, kuidas asju teen. Üritan pigem just erinevatest asjadest alustada, et mitte end kordama hakata. Vahel on mul juba kogu muusika valmis ja kõige viimasena tuleb vokaal, aga enamasti teen mingi lihtsa, ent mõjuva loop’i, kus on biit ja sündiliin ja hakkan sinna ehitama: erinevad partiid, lauluosa, efektid. Aga näiteks Where Is My Voice’i puhul sai terve lugu algselt lauldud hoopis teisele põhjale, aga tundsin, et see ei toimi ja tegin täiesti uue muusika selle vokaali jaoks. Limbs Entwined võttis lugudest kõige rohkem aega, sinna sai pidevalt uusi sünte juurde mängitud, erinevaid osi arendatud ja ümber tõstetud.
Tundub, et Bedless Bones on rohkem tervik-lahendust pakkuv artist. Pean silmas seda, et tekst ja visuaal on samuti väga oluline komponent kogu Sinu olemuse juures. Kas see on nii ja miks?
Ma arvan, et teisiti pole sooloartistina, kes tegeleb alates lookirjutamisest, produtseerimisest ja salvestamisest kuni videote filmiseni kõigega ise, üldse võimalik. Samas kõige alus ja kese on muusika ning see on kõige tähtsam. Miks ma kõike ise teen, on eelkõige see, et see pakub mulle endiselt kõige rohkem pinget.
Ma ei ole eriti osav instrumentalist või maailmatasemel laulja, aga mul on oma nägemus tervikust ja ma arvan, et see on mu suurim tugevus – pakkuda teistele kogeda midagi, mida nad ehk pole enne kogenud ja seeläbi loodetavasti neis mingeid mõtteid, tundeid, arvamusi tekitada. Teine põhjus kõike kogu aeg ise teha on proosalisem – mulle lihtsalt üldse ei meeldi teeneid paluda.
Kes siis videote valmimise eest tavaliselt hoolt kannab?
Siiamaani ikka mina ise. Vahel videosid filmides olen kaamera hoidmisel kellegi abikätt kasutanud.
Sinu videod on intrigeerivad ja omapärased. Kuidas iseloomustaksid oma maitset ning milliseid märksõnu kasutaksid oma heli- ja visuaalloomingu kohta?
Tume, atmosfäärne, aus, avangardne. Meenutab midagi minevikust, kuid on pööratud tuleviku poole. Hägustatud žanripiirid, intuitsioon.
Väike vimka ka ehk vahele. Kui peaksid valima täiesti teistsuguse muusikažanri, milles tegutseda – mis see oleks ja miks?
Death industrial või black metal. Viimase jaoks jääb küll tehnilistest oskustest vajaka. Ja kui järele mõelda, on need mõlemad ka tumedad alternatiivsed žanrid ehk siis mitte just nii väga teistsugused.
Trip-hop siis näiteks.
Aga kui oleksid muusika-instrument, siis milline?
Reaktiivmootori turbiin, mida kasutab Einstürzende Neubauten või mõni muu avangardinstrument, mis pole muusikategemiseks mõeldud.
Millised on Sinu edasised plaanid oma muusikas?
Sel aastal oli plaanis oma debüütalbumiga tuuritama hakata, aga kahjuks on hetkeolukorra tõttu jäänud ära mitmed oodatud esinemised, näiteks Wave-Gotik Treffenil Saksamaal ja Kalabalik festivalil Rootsis. Augustis astun üles Tallinn Music Weekil.
Vahepeal jõudsin välja anda ka ühe digitaalse reliisi – nimelt remikside versiooni oma debüütalbumist, mis kannab nime After Malaise, ja kuhu on mu lugudest remiksid meisterdanud kohalikud tegijad Artur Lääts, Cly/Suva, Oudeis ja ka Forgotten Sunrise ning välisartistidest Wychdoktor ja Nuclear Sludge.
Loomingu mõttes laon hetkel tulevikuks vundamenti, ehk mängin pilli, salvestan sämpleid, kirjutan tekste. See on minu jaoks alati väga huvitav ja arendav protsess, naudin selle iga etappi ning ei survesta ennast kuhugi kiirustama.
Unistused saavad tihti teoks. Kus tahaksid väga üles astuda?
Kusjuures mul ei ole üldse selliseid unistusi. Kui peaksin mõnele suuremale lavale kunagi sattuma, oleks ju muidugi tore, aga see pole omaette eesmärk.
Ma pole kunagi elanud nii, et üritan kuhugi ettekujutatud kastidesse linnukesed kirja saada. Numbritega ei tasu oma eesmärke ja õnneideaali siduda, see viib üht- või teistviisi ikka pettumuseni.
Väga ilus mõte, olen täheldanud sama, et säärases kontekstis tekitavad numbrid pigem pettumusi. Siiski lisa siia lõppu, millest unistad?
Ajast ja ruumist on kogu aeg puudu olnud. Aega on nüüd juba rohkem, nüüd võiks ka ruumi juurde saada. Ehk siis kolida stuudio magamistoast välja.
Kuula albumit “Sublime Malaise”:
Kuula remikside kogumikku “After Malaise”:
Bedless Bones sotisaalmeedias:
Instagram @bedlessbones
Facebook https://www.facebook.com/bedlessbones/
Tutvu pildistamise moodboard’iga.
Intervjuu, loovidee autor, pildistamise produtsent: Sandra Leushina
Fotograaf, lokatsioon: SADU
Stilistika, pildistamise assistent: Jane Mändsoo
MUA: Marie Mänd
Täname koostöö eest LEVI disaini pood ja Polhem PR Estonia!
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.