Sandra LeushinaKodumaine duo The Kitchen Brothers küpsetab erinevatel elektroonilistel masinatel tummise bassiliiniga jungle-mussi. Nad ise ütlevad, et retsept on lihtne – raw jungle segatuna suitsuste atmosfääride ja peenelt hakitud Amen break’idega. Ainult värsked koostisosad. Värsked küll, aga samas viib duo helilooming oskuslikult ajas tagasi. See tuttavlik ekstaatiline saund, mis jala tatsuma paneb ja oma eheda ning natuke krabiseva kassetikõlaga kõrvadele pai teeb. Ilusast sämplikasutusest rääkimata.
Kohtusin junglistide Sandri ja Hendrikuga lokaalis Nāganaga, et piiluda nende koostööprojekti telgitagustesse, arutada mussiasju ja kuulda nende teekonnast The Kitchen Brothers’itena. Just lokaalis Nāganaga toimus möödunud aastal nende laivetteaste, mis fikseeriti Trash Can Dance poolt avaldatud kassetile. Saage ka teie lähemalt tuttavaks!
Kes on The Kitchen Brothers?
Hendrik: Meie kaks olemegi – Sander Kadajane ja Hendrik Pärna.
Sander: Oleme töökaaslased. Alguses me ei teadnud, et kumbki meist muusikaga tegeleb. Hendrik sattus mulle peale üle-eelmise TMW ajal, kui oma soologa esinesin. Siis saime teada, et muusika on meie mõlema huvi.
Hendrik: Vaatasin TMW kava ja jäin mõtlema, kes see Kadajane on selline?! Viisin otsad kokku, et mu töökaaslasel ju sama perekonnanimi. Sander oli siis meil töötanud lühikest aega, umbes kuu või nii. Me ei olnud veel väga head tuttavad. Nii ma siis ta soolo ära kuulasin ning peale seda hakkasime tööl muusikajutte põrgatama. Mingi hetk otsustasime, et võiks midagi koos proovida. Esimese hooga katsetasime techno’t, kuna Sander teeb soolona siukest techno’likku asja.
Vasakult Sander ja Hendrik
Kuidas ja mis sündmuste najal The Kitchen Brothers sündis?
Hendrik: The Kitchen Brothers sündis Nāganaga resto-baaris. See oli minu ja minu sõbra sünnipäev ja seal toimus pidu. Mõtlesime Sandriga selleks puhuks laivi teha. Sellest ongi meie esimene lindistus, mille kasseti näol välja andsime.
Sander: Me ei ole duo mõttes eriti tuntud. Me pole promoga tegelenud, seda surunud. Kuidagi järsku hakkas asi minema. Tegime laivi ära, saime Trash Can Dance alt kasseti avaldatud. Siis tuli Tallinn Music Week – proovisime sinna ja õnnestus. Mingi hetk saime Eesti ühe trummi ja bassi guruga, Qba’ga, jutule ja tema kaudu ka uuesti rahva ette.
Hendrik:
Kõige huvitavam ongi olnud, et iga järgnev pidu või sündmus on toonud mingi uue võimaluse.
Aga kes te olete selle projekti kõrval? Mis laadi muusikaga veel tegelete?
Sander ja Hendrik: Oleme töökaaslased, tööalaselt mõlemad programmeerijad.
Hendrik: Mina olen teinud igasugust muusikat. Enamus muusikast on sahtlisse kirjutatud ja pole välja antud. Üks mu suurem kõrvalprojekt on oma vana klassivennaga koos – 8bit’i ja breakbeat’i suunas elektrooniline muusika. Mina olen seal aliaselt Kuup ja mu klassivend dgr Dbblmn. Andsime koos välja kasseti “Kajalood” ning esinesime see aasta festivalil Kalana Saund.
Sander: Mina olen enda nime alt muusikat teinud. Oma perekonnanime alt siis, kui täpsem olla – Kadajane. Kunagi ma mõtlesin, et tahaks kellegagi koos mussi teha. Üksi on keeruline.
Haaran sõnasabast kinni – üksi on raskem, kui koos? Tavaliselt öeldakse ju vastupidi…
Hendrik: Üksi on üsna keeruline. Ma olen selle üksinda tegemise peale mõelnud, et kuidagi fokusseerida end rohkem, aga kõik koostööprojektid, mis hetkel käsil on, katavad laias laastus kogu mind huvitava muusikalise spektri ära. Mingis mõttes on üksi tegemine jäänud tahaplaanile. See ootab head seisundit ja mõtet.
Sander:
See, et Sa ei sõltu kellestki ei tähenda alati head. Mulle meeldib, et on keegi, kes motiveerib. Asjad liiguvad kiiremini. Loomemaailm on alati nii segane ka. Üksi on palju keerulisem asju ette võtta.
Hendrik: Kuna meie teeme laivi, siis koos on lihtsam.
Sander: Laivi on keeruline teha üksi. Kui vastutus on kaheks jagatud, siis on kindel värk. Üksinda ei jõua väga palju mõelda.
Hendrik: Individuaalne lähenemine on lihtne siis, kui on muusikastiiliga väga detailne omanägemus ja suhe. Meie teeme kogu aeg kompromisse ja seni saanud väga hästi hakkama.
Kas te olete väljaspool muusikat sõbrad? Muusika pärast saanud sõpradeks – võib nii öelda?
Sander: Me saame väljaspool tööd ja muusikat ka hästi läbi, jah.
Hendrik: Pigem on meil inimestena ka hea klapp. Mentaliteet ja mingil määral muusikamaitse ühendab.
Sander: Kuigi muusika maitselt oleme me suhteliselt erinevad ikkagi!
Hendrik: Meil on tugev ühisosa ja sealt see lõppeb ka… See ühisosa, mis meil on, meid tegudeni viis ka – trummis ja bassis, elektros, jungle’is, techno’s. Nendes stiilides on meil suht sama maitse.
Kus teil maitse siis lahku läheb?
Hendrik: Sandril on mingi väga ulme 80ndate armastus.
Sander: Ma kuulan erinevat muusikat. Aga ilge kiiks 70ndate ja 80ndate post-punki, krautrock’i, new wave’i, no wave’i ja muu varajase elektroonilise muusika vastu.
Hendrik: Vahel ta saadab mulle neid träkke ja ma huviga kuulan, kuid pole kuidagi ära klikkinud. Mina kuulan pigem sellist korralikku lammutamist: küttemat trumm ja bassi, rokki. Kunagi olen veidi trumme mänginud paaril firmaüritusel ning niisama proovi teinud, eriti meeldis mulle stoner rock.
Sander: Ma kuulan ka rokki, kuid ainult teatud tüüpi. Hendrik kuulab minimal’i, mis mu kõrvust mööda voolab.
Hendrik: Kuna ma ise mängin ka palju plaate, siis jah – meil on kaks maailma. Me teeme muide nüüd IDA Raadios saateid ka mõlemad, eraldiseisvalt. Minul on seal kindel fookus. Sander paneb rohkem hullu.
Sander: Me oleme mõelnud koos ka saateid tegema hakata, kuna meil saateajad ka klapivad tegelikult. Täpselt üksteise järel. Saaks teha kahetunnise.
Pöördudes nüüd tagasi The Kitchen Brothers projekti juurde – millest säärane nimi?
Sander: Sellel on puhas seriaali “Fargo” referents. Ma ei tahaks seda rohkem avada. Sellel nimel pole mingit sügavamat mõtet. Sarjas on karakteritena kaksikud, kes ei rääkinud kunagi ühtegi sõna. Täitsid käsku ja tegid tegusid. Eks saab juurde vaadata Youtube’ist kasvõi.
Hendrik: See nimi tuli ka sellest mõjutatuna, et me võtsime “Fargo” sarjast sämpli, kus tutvustati neid karaktereid ehk The Kitchen Brothers’eid. Oleme seda kasutanud enda laivide introtes.
Rääkides köökidest… Milline on TKB köögipool?
Hendrik: Kõik selgub proovis alati.
Meil on nüüdseks tekkinud mingitsorti protsess – valmistame ideed ette, paneme trumme paika. Saame emma-kumma juures kokku, paneme gear’i püsti, süngime kõik ära ja jämmime nii kaua, kuni saame mingisuguse tulemuse, mis toimib. Proovime selle purki saada. Salvestame tehtud töö ja laivis kordame sama.
Laivis me komponeerime.
Sander: Kuigi, mingi väike osa on ka süntesaatoril. Lood, mille oleme produtseerinud, seal pole ikkagi kõik ainult sämplid… Samas, suuremalt jaolt siiski on.
Hendrik: Kasutame vanu break’e või teeme ise uued. Trumme teeme arvutiga.
Mis on teie kiiksud sämpeldamise juures? Mingi eetika, mida järgite?
Sander: Kindlasti on eetika. Sämplipõhisus on meil sinna maani, et võtame sämpli ja ikkagi mängime selle sisse erinevalt, kui originaalis. Muudame selle mitte äratuntavaks.
Hendrik: See üks-ühele sämpli võtmine oleks ikka enda jaoks ka liiga väike väljakutse.
Sander: Palju on muusikat, kus on üks-ühele võetud. Seda on nii palju näha igapäevaselt. Näiteks edit’id – samas ma saan neist aru, kes nii teevad. Võtame näiteks diskolood, kust on võib-olla üks cheezy nüanss ära võetud ja tehtud lugu pidudel mängitavamaks. Suur osa vanadest diskoträkkidest töötavad hästi mingi maani, kuni tuleb sisse element, mis rikub loo potentsiaali olla tänasele kuulajale nö “ideaalselt tarbitav”. Tol ajal olid need elemendid ägedad. Enam mitte. Siis tehakse edit nii, et võetakse see nüanss välja. Lugu muutub tänapäeval mängitavamaks.
Hendrik: Sellel on samas teine eesmärk – tuleb esile hea sämpli kasutus. Teed midagi millestki paremaks versus võetakse näiteks Michael Jacksoni käik ja pannakse oma träkile külge mitte midagi juurde lisamata/muutmata. Et ehid end võõraste sulgedega. Eesmärk oleks siiski muuta sämpel enda omaks, nii et ise rahule jääks.
Aga miks just jungle?
Hendrik: See muusika toob alati päikese välja ja annab energiat. Annab midagi juurde. Kindlasti on see ka meenutus vanast.
Sander:
Mulle meeldib just see atmosfääri ja ambient’i osa. Minu arust jungle kasutab ära mingit potentsiaali, mida ükski teine žanr ei kasuta.
Muusikast rääkimine on alati nii keeruline. Sellel stiilil on mingisugune oma energia, eksole. See on ehk mu enda jaoks ka sõnastamata, mis see täpselt on. Veidi lähedane on UK garage’ile.
Jungle ju on siiski pigem vana värk, eksole. UK reivikultuuri ja ragga/minimal’i/ambient’i muusikaliste suundade kollaps. Kas teid inspireerivad siis ka 90ndate reiviskeene traditsioonid? On neil Eestis väljundit?
Sander: Mina reivi osa pealt ei inspireeru. See on nii kauge teema. Kui ma oleksin 10 aastat vanem, siis võib-olla oleksin sellest ise osa saanud.
Hendrik: Ma üksikutele kunagi jõudsin, Metalheadz’i pidu ja bassi oli nii palju. Kõik oli nii paksult rahvast täis ja higi voolas seintelt.
Sander: Ma olen käinud pidudel, mis nimetavad end reivideks, kuid olgem ausad, see pole tõsi.
Kas teie jaoks on tähtis, et muusika oleks tantsitav? 90ndatel sai ju jungle suure poolehoiu just b-boy’de ja teiste tänavatantsijate seas.
Sander: Tantsitav on nii suhteline…
Hendrik: Paljud ei suuda tantsida selle muusika järgi tänapäeval. Otsitakse lihtsat 4×4 taktimõõtu, mis oleks turvaline.
Sander: Käisime kord Gaijin Universe’i nimelisel peol mängimas. Jaapani temaatiline pidu – hästi lahe ja eriline keskkond. Korraldajate tagasiside oli, et inimesed kurtsid, et sellise muusika järgi on keerulisem tantsida, sest jungle’il pole transimõõdet. See on ekstaatiline muusika. Kõva Karnevalile kutsuti meid sellise jutuga, et tahetakse näidata noortele vanakooli trummi ja bassi ning üleüldse elektroonilise muusika tantsukultuuri, sest noored enam ei tea sellest midagi, ometi järgitakse 90ndaid ja tänavamoodi.
Kuidas te seda stiili enda jaoks värskena hoiate? Olen täheldanud, et kasutate näiteks teistmoodi, jungle’ile ebatraditsioonilisi, trumme – ehk räägite ise põhjalikumalt?
Sander: Mulle tundub, et see võib tuleneda protsessist. Suurem osa jungle’ist on produtseeritud sarnaselt – sarnastel masinatel, sarnaste võtetega. Meil on see veidi teistsugune, sest me kasutame uuemat tehnikat. Teised võimalused on. Seetõttu tuleb ka tulemus teine. Hendrik teeb trummide osa ise ja saab hästi vabalt mängida.
Hendrik: Ütleme, et mul on trummi loop’ist pikk pattern. Jaotan selle 16ks võrdseks osaks ja hakkan oma masinaga mõjutama seda, mis osa mängima hakkab. Sinna vahele saab ehitada parasjagu kordumatust. Samas, et säiliks ka parasjagu kordust, et oleks ühtne joon. Üks asi, mis mulle jungle’is ja trummis-bassis meeldib on just see rütmiline keerukus, mis tekib. Kui seda laivis teha, siis see on justkui trummisoolo. Samas jääb alles live element, kus loeb minu täpsus. Kui piisavalt harjutada, siis hakkab kõik toimima.
Sander:
Ükski träkk meie poolt pole konventsionaalses mõttes täispikk lugu. Need on väikesed jupid ja lindistused meie laividest ning jämmidest.
Hendrik: Võimalus minna korraks loo määravast break’ist kõrvale, tekitada pikem variatsioon ja seejärel pöörduda tagasi: see annab juurde kuulatavusele. Saund ei ole nii staatiline. Aga see on lihtsalt meie protsess. See võib muutuda iga hetk, kui meil üle viskab.
Sander: Selles mõttes ongi meie trummid erinevad, et jungle on sarnaste break’idele üles ehitatud. Tänaseks me ehitame neid ise üles.
Hendrik: Kombineerime neid vanadega. Nii säilib vana saund ja samas tekib ka uus. Kõik need ei ole muidugi teadlikud otsused, palju on ka katsetusi.
Seda kõike on võimalik kuulata teie laiv-lindistuse debüüt-kassetilt. Esiteks tekib kohe vajadus küsida, et miks just kassett meediumiks valitud sai?
Sander: Sellepärast, et meil oli mahult olemas umbes 7 träkki laivlindistust. Tekkis soov seda fikseerida ja realiseerida, kuid ise midagi head välja ei suutnud mõelda. Pakkusime seda Trash Can Dance leibelile avaldamiseks. See on meie esimene lindistus, ehk suht rabe.
Hendrik: See läks kõik nii kiiresti. Ja siis oligi kassett valmis.
Sander: Oma sooloprojekti produktsioonis kasutan tihti kasseti kõla: lõpp-produkti läbilaskmist kasseti pealt mp3’ks. Mingi hetk oli see minu kinnisidee, et muusika kõlaks täpselt nii nagu 95. aastal.
Discogsi uskudes oli neid kassette 50 koopiat. Kas see oli teadlik otsus – hoida asja võimalikult underground’i ja eksklusiivsena? Või see oli pigem ressursi küsimus?
Hendrik: See oli Trash’i otsus.
Sander: Ma arvan, et meil poleks olnud mõtet neid suuremas tiraažis teha.
Hendrik: Eesmärk oli see hetk fikseerida ja tekitada järgmine samm. Et meil oleks midagi jagada.
Sander: Oli hea Raul Saaremetsale kassett pihku ulatada. Ma ei tea, kas see reaalselt mõjutas kuidagi ta otsust meid Kalanasse kutsuda, aga tundus hea ja vajalik žest!
Live-lindistus on kindlasti vahetum ja ausam, kui steriilseks timmitud stuudioalbum. Kas selliseid formaate tuleb teilt veel või ikkagi tahate ka traditsioonilisemat teed minna?
Hendrik: Muidugi on. Mingeid kohti on muidugi laivlindistuse puhul mõistlik korrigeerida, aga enamus jääb nii nagu oli laivis.
Sander: Oleme mõelnud muidugi ka teistele formaatidele. Me ei tea, kuidas me seda asja teeme, et oma kamaga näiteks vinüülini jõuda. Kindlasti on vaja produtseerida veidi kindlama ja konkreetsema ülesehituse ja struktuuriga lugusid.
Kas teie edasine plaan on siis ikkagi teha kuulajale kättesaadavamat muusikat?
Hendrik: Eesmärk on anda välja muusikat ka teistel formaatidel kui kassett, aga selleks peame me kõrvu jääma mõnele plaadifirmale. Meie eelis oleks teha asju kahes osas – produs ja laivis. Kuid meil ei ole selliseid läbirääkimisi olnud. Sandril on rohkem kogemusi plaadi välja andmisega. Usaldan tema kogemusi ja teadmisi selles vallas rohkem.
Sander: Muidugi see võiks muutuda. Et meil oleks ka korralik stuudioprodukt seal juures.
Kes üldse on teie kuulaja?
Hendrik:
Energia, mida me taotleme on nii puhas, et võiks meeldida paljudele. Kindlasti võiksid “vana” muusika fännid sellest midagi leida.
Sander: Minu jaoks on see jälle üks selline küsimus, mida ma ei suuda lahti mõelda. Minu poolest võiks see olla kes iganes.
Näen, et teie projekt on sündinud pigem orgaaniliselt ja läinud omasoodu. See pole brändi loomise või muid kindlaid metoodikaid järgiv projekt. Kas tõsi?
Sander: Jah. See on täpselt see osa muusikast, mis on minust täiesti puudu. Ise arvan, et mul läbimõtlemise silm ja tunnetus on olemas. Tean, et jungle on õige suund, sest usun sellesse. Mulle meeldiks, kui seda stiili kuulaks suurem mass inimesi.
Praegu on mul pooleli “Kraftwerk’i” raamat ja nemad said küll täpselt aru, mida nad teevad. Tugev teadlik lähenemine ja osati mõelda selgelt.
Hendrik:
Teadlikult me jah ei konstrueeri midagi. Oma käekiri tekib meil loomulikult.
Kõik saab kuskilt alguse. Kes olid teie lemmikud artistid ja muusikalised mõjutajad varateismelistena ja sealt edasi?
Hendrik: Minu esimesed olid Eminem ja Dr. Dre. See muusika on mind kindlasti mõjutanud, paratamatult. Mul olid lapsepõlves kaks kassetti ka, garage ning dnb. Need sain oma vanemalt vennalt. Seejärel tuli Metalheadz ja siis house…
Sander: Ma ei julge midagi väga kindlat välja tuua – pidepunkt 5. klassis oli Chalice “Ühendatud inimesed”. Lugu “Mulle meeldib see” oli minu jaoks kindlasti kirjeldamatult hea sel ajaperioodil. Sealt tuli siis see räpi armastus. Kuulasin palju EHH’i. Mul on siia maani alles kõvaketas, kus on kõik lood, mida kuulasin 6. ja 7. klassis. Väga halba EHH’i ka. Muidugi huvitavaid asju samuti. Kirjutasin siis ise ka sahtlisse. Ka peale filmi “8 Mile” nägemist minu elu muutus. See oli kindlasti üks mõjutajatest. Enam selliseid mõjutajaid pole, kunagi olin mõjutatavam.
Lõpetuseks jagage mõned muusikalised soovitused praegustest lemmikutest.
Sander:
DJ Handelsgold – Suspicious Snow
Rezzett – Zootie
Robo – Spirit (Lu:k remix)
Hendrik:
Tango – Understanding
B-Key – Jah Jah
Hidden Agenda – Pressin’ On
Tutvu pildistamise moodboard’iga.
Loe ja vaata fotosid pildistamise telgitagustest.
Intervjuu/loovjuht: Sandra Leushina (Häppening)
Fotograaf: SADU
Stilist: Jane Mändsoo
Aitäh koostöö eest: Reede
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.