Ülemaailmse pandeemia tõttu seisavad mitmed majandussektorid silmitsi enneolematu väljakutsega, sealhulgas ka tarbimispõhine moetööstus. Tootmise aeglustumise või peatumisega on tavapäraselt trendinõudlik moemaailm ootamatult raugenud – ikoonilised moenädalad on tühistatud või edasi lükatud ning paljud tootmisasutused ootele pandud. Põhjustades seejuures tagasilööke nii pakkumisele kui ka nõudlusele. Negatiivsete mõjude koorem on rusuv, kuid samaaegselt pakub aeglustunud olukord soodsat võimalust süsteemi valukohtade tuvastamiseks. Eelkõige kuna tungiv vajadus hetkeks aeg maha võtta ja väärtushinnanguid korrastada on olnud ootel juba pikka aega. Taoline seisak on oluline võimalus hinnata ümber eksisteerivaid süsteeme ning näidata suunda rohepoliitikas, seda nii tarbija kui ka tootja vaatevinklist.

Mitmed psühholoogilised teadustööd ja uuringud viitavad riideesemete võimele koguda ja hoiustada mälestusi ning kinnitavad nende emotsionaalse mõju olemasolu kandjale (nt Pine, K., 2012; “Materialising memories”, Cambridge University Press, 2015). Seda tõendavad ka mitmetes tavaelu olukordades esile kerkivad tundmused. Olgu selleks tärkav kiindumustunne kui hinnalist lugu kõnelevat rõivaeset on raske minema visata; südantsoojendav lähedustunne kandes kallima T-särki; või hoopis melanhoolia, leides kapinurgast negatiivsete sündmustega seonduva eseme. Seega on inimesel olemas kõik eeldused riietega tugeva emotsionaalse sideme loomiseks, ilma pideva vajaduseta uue järele.

Hiljutisi trende hinnates on ka praegu tajutav tavapärasest hoolsam suhtumine riideesemetesse. Instagramis ja muudel sotsiaalmeedia platvormidel on isolatsiooni ajal kulutulena levinud mitmed väljakutsed. Eesmärgiga propageerida unustatud, kuid siiski palavalt armastatud rõivaste taaselustamist. Hashtag’idega #quarantinecasual, #distancebutmakeitfashion #thisoldthingchallenge või #lovedclotheslast märgistatud väljakutsed ajendavad demonstreerima loomingulisi stiliseeringuid, kasutades peamiselt varasemalt omatud riideesemeid. Nimetatutest viimane kutsub koguni üles garderoobi vanimale ja kallimale leiule armastust avaldama. Kutsungit illustreerib revolutsiooniline sõnum, mille sisu soosib teadlikumaid ostuharjumusi, muutes suhtumist ostetavatesse ja kantavatesse rõivastesse ning hetketrendide ja kuumimate moesuundumuste asemel riiete taga peituvate lugude tähtsustamist. Pisut teistlaadi Instagram’i fenomen soovitab aga riiete asemel hoopis padja kandmist. Piha ümber vööga kinnitatult näib üldjuhul pea alla käiv polster välja kui õlapaelteta minikleit ning sobilike aksessuaaridega ilmestatult ka üllatavalt maitsekas. Loodud algselt lõbusaks ja loominguliseks vahelduseks ärevust soodustavale karantiiniajale, peidab tegevus lisaks ka tagamõtet tähistada vähemuse võlu, jäädvustada rõõmu piiratud võimalustest ning tunda heameelt eimillestki.

Pidades silmas isiklikku kogemust ning märgates seda ka mujal, on pateetilised ja aeganõudvad ilurutiinid täiuseni viimistletud füüsilise välimuse säilitamiseks prioriteetide nimistus tagaplaanile jäänud. New York Times’is (21.04.2020) ilmunud artikli kohaselt on mõjukad sotsiaalmeedia väljaanded aastaid süvendanud inimestes hirmu ilma jäämisest aka Fear of Missing Out (FOMO), kuid nüüd võime rahumeeli nautida mõnu minna laskmisest (Joy of Letting Go – JOLGO). Kammitsevatele harjumustele käega löömine võib esile kutsuda senikogematu vabadustunde ning anda enesehooldusele teistsuguse, uudse tähenduse. Ilma harjumuspäraste kaitsemüürideta, mille taha varjuda, avaldub meie loomuomane päritolu ja ehe, naturaalne seisund. Muutes samaaegselt ka minimalistlikud väärtused ja jätkusuutliku lähenemise mõistetavamaks ja omasemaks. Seega pakub olukord mõnede jaoks soodsat võimalust muudatusteks, mida oleme soovinud teha juba ammu. Alustada kvantiteedi asemel kvaliteedi ning rohkema asemel vähema hindamist.

Kõik see võib viidata mõttelaadi murrangule ja tarbija teadlikuma suhtumise väljakujunemisele. Loodetavasti muutub moeostja hoolivamaks olemasolevate riiete suhtes ning kaalutlevamaks uute osas, kuna üürike kriisiaeg on edukalt tõestanud vähemaga toime tulemist. Samuti andnud aega vaagimaks tarbimise mõju ja tagajärgede üle. Sedalaadi meelsuse nihe saaks lisaks olla tulus ka mastaapsema sõlmpunkti lahti harutamisel. Eriolukorra järgse moetööstuse sisese tarbimistaseme vähenemise näol. Vaatamata sellele, on võimalus olukorra pöördumisele ka vastupidises suunas. On etteaimatav, et juhtivad suurettevõtted annavad endast kõik, et kasumlikel eesmärkidel klientuur tagasi võita ning pärast eriolukorras kehtestatud ängistavaid reegleid võib kiusatus suurustleda ja kulutada olla erakordselt kütkestav.

Meie ees laiub kahe erineva rajaga teerist ning vabadus määratleda edasine suund. Üks konarlik ning täis teeäärseid ahvatlusi, kuid helgema ja rohelisema sihtpunktiga silmapiiril, teine sirgjooneline ja takistustevaba, kuid lõputu. Kas valime ostlemiskiusatusele alistumise või armastatud esemetele kindlaks jäämise. Selleks, et muuta süsteemi, peab muutuma seda toitev kultuur – algatuseks peame silmitsi seisma inimesega peegli ees. Millise tee valid sina?

Artikli leiad ja inglise keeles siit.

Artikli autor: Katriann Kaasik, EKA moestilistika tudeng