Käesolev aasta on olnud tormiline ning muutnud maailma, olukord on piiranud inimeste vabadust, tekitanud palju ärevust ja ebakindlust. Samas on palju neid, kes rõhutavad, et just kriisid on kõige suuremad võimalused ning ilmselt oleme igaüks mõelnud, et mis head küll sellisest asjast sündida võib? Meil on seetõttu suur rõõm esitleda üht hingepaitavat koostööd, mis ilma erilise olukorrata sündimata oleks jäänud. Igal aastal lõpetab Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklass lõpulavastusega, mis sel kevadel ohtu sattus ja pikaks ajaks suure küsimärgi külge rippuma jäi. Kui aga tuli otsus, et lavastus ikkagi viiakse ellu, tuli lavastaja Kristjan Ükskülal kiiresti leida uus kunstnik.

Sellest, kuidas asjad kulgesid ja muudest puudutavatest teemadest vestlevadki lavastaja Kristjan Üksküla ja kunstnik Marit Ilison. Shakespeare’i näidend “Lõpp hea, kõik hea” etendus augustikuus Theatrumis. Põnevat vestlust saadavad Stina Vürmeri poolt jäädvustatud hetked lavastuse esietenduse ettevalmistustest lava taga. 

Vasakul: Marit Ilison, Foto: Virge Viertek; Paremal: Kristjan Üksküla, Foto: Riina Varol

Marit: Minu jaoks on teater olnud alati maagiline maailm ja vaadeldes nüüd lavastus- ja loomeprotsessi on minu esimeseks suureks küsimuseks, et kuidas lavastaja ikkagi leiab ja otsustab, et just see materjal sobib selle trupiga, kuidas oskab nii hästi näha inimeste potentsiaali, et just tema sellesse rolli? Lisaks veel kogu sisu loomine – stseenid, kõrvallood, mida kirjanik kirjeldanud pole – ja teiste kaastöötajate valimine, et valgus, liikumine ja ruum-rõivad saaksid õige vormi? Võib-olla tunnen valesti, kuid siin tundub olevat nii palju sügavat ja võib-olla isegi jäärapäist usaldust ja usku millessegi, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.

Kristjan: VHK teatriklassis õpivad noored kolm aastat näitlejameisterlikkust, lavakõne, lavalist liikumist, laulmist ning lavavõitlust ja diplomilavastus on mingis mõttes nende õpingute kokkuvõte, milles peegeldub kõigi õppejõudude töö noortega. Kolme aasta jooksul õpin neid noori inimesi hästi tundma ja tajuma nende loomingulist potentsiaali. Samuti on äratuntav kursuse kui terviku atmosfäär, selle koosluse stiil ja maitse. Üsna kiiresti sai selgeks, et neil on häid eeldusi Shakespeare’i mängimiseks ja sama oluline on ka see, et õpetaja, kes diplomitöö lavastab leiaks materjali, mis teda ennast puudutab, mis teda vaimustab, inspireerib, sest ainult siis saab ta ka noori sellest sütitada ja inspireerida. Aga usun, et igasugune looming ja inspiratsioon – meile ikkagi antakse nagu mõttedki peab neile lihtsalt ruumi tegema ja aega pühendama. Olema pidevas otsingus, mitte karta eksida, uskuma ja usaldama seda õhkõrna taju tervikmõttest või pealisülesandest, miks just selle autori see materjal. Kõik muu tuleb ise su juurde. Nagu juhtus ka kunstnikuga. Sattusin karantiinikevadel kuulama Sinu ööülikooli loengut “Keha ja ruum” ja sain aru, et sellise kunstnikuga tahaks koostööd teha, kes mõtleb nii huvitavalt ja põhjalikult ja ei tee “allahindlust” üheski oma tegemises. Eriti meeldis mulle idee, mille kohe meie esimeses vestluses välja käisid, et noored õmblevad oma kostüümid ise. See läks eriti hästi kokku Theatrumi stiiliga, kuna teatri loomisest alates on näitlejad teinud ise ka valgust, heli, olnud lavamehed, rekvisiitorid, grimeerijad. Kuidas Sul see noortega koos kostüümide valmistamine läks ja mis huvitavaid tähelepanekuid tegid? Kostüümid said igal juhul võrratult ilusad ja maitsekad. Millest algas Sinu jaoks Shakespeare’i “Lõpp hea, kõik hea” loomeprotsess? Kuidas Sa kirjeldaksid, iseloomustaksid Shakespeare’i loomingut? Mis värve, kujundeid, mõtteid, tundeid, seoseid, küsimusi ta Sinus tekitab?

Marit: Ma vastaksin kohe Sinu sõnadega, et see miski „meile ikkagi antakse“ ja tõsi, meie suurim kohus on teha ruumi, olla kohal ja antu vastu võtta. Mõte kasutada kõikide kostüümide puhul üht ja sama materjali ning kõigil sama lõiget oli mulle selge kohe meie esimese kõne jooksul, kui alles olukorda tutvustasid ja ma polnud veel „jah“ sõnagi öelnud. Kogen seda tihti, et juba esimese kontakti ajal vormub mingi visuaalne mõte või ideeline printsiip, mis saab alguspunktiks. Ja – mulle meeldib kasutada väga lihtsaid materjale ning anda neile väärtuslik sisu ja vorm; alustada vähesest ja hoida kõike nii vähesena kui vajalik. Seejärel on hästi huvitav vaadelda, et mis olemasolevatest algkomponentidest looma hakkab; mitte väga planeerida paberil, vaid rohkem praktiliselt materjaliga töötades, lubades sellel kuskilt tuleval infol vormuda. 

Tagasi vaadates suures plaanis teostus esialgne mõte teha kõik ühe lõike ja vormiga, kuid tasakesi muutusid detailid ikkagi väga rafineerituks ja mahukaks. Ma siinkohal olen väga tänulik usalduse eest, sest ma olen ülimalt kehv kavandite tegija – ma kuidagi ei suuda peale tehniliste kritselduste hetkel midagi paberile saada. Seepärast on mulle ka alati hirmutavana tundunud teatri kavandite üleandmise tähtaeg, sest see on nii vara – kõik ju alles loob ja kõneleb… Nii ma siis tegingi ainult ühe moodboard’i ja mõned tehnilised visandid teineteise mõistmiseks ning eelistasin koheselt makette ja proove teha, sest minu jaoks on palju olulisem tegeleda vormiga ja näha, kuidas rõivad samm-sammult koos inimesega ja karakteriga endast kõnelema hakkavad ja ise erinevaid detaile küsivad. Kärsitus sunnib kahemõõtmelise etapi vahele jätma ja kohe ruumiliselt teostama hakkama. Mulle meeldis see väga – joonistada kavandite asemel kohe vaba käega erinevaid lõikeid ning siis näha, et need töötavadki! 

Aga, meil oli õpilastega kaks väga toredat juurdelõikus- ja õmblemispäeva ning püksid ja pluuside lihtsamad-pikemad-sirgemad õmblesid noored kõik ise. Edasi tulid abivägede poolt teostatud eristavad detailid. Mulle väga meeldib see idee ühtsest algpunktist ja tuumast, kus kõik on alguse saanud, ent omanäoliseks kujunenud. Üldkompositsioonis sobitusid esmaste lihtsate ja naturaalsete materjalide – puuvill, puit ja kivi – taustale hästi värsked ja jahedad neoontoonid; maalähedaste ja futuristlike elementide kooskõla, kus kõik värvid ja iga kompositsioon, mis lavale ilmusid, olid mitmekordselt läbi tunnetatud.

Shakespeare’ile endale kui sellisele ma ausalt öeldes väga ei mõelnudki. Pelgan, et siis oleks tekkinud aukartuskramp – et mul võib-olla on elus üksainus kord võimalus sellise materjaliga töötada ning see paneb loomise lukku. Samas märkasin õnneks kohe, et osaledes täituks mu ammune unustatud unistus töötada klassikalise tekstiga ning anda visuaalselt ruumi tihedale ja üsnagi nõudlikule tekstile, mis täies mahus ka lavale toodud on. 

Märkasin prooviprotsessi jooksul, et õpilased mainisid mitmel korral, et Kristjanile on oluline sõna. Kas palun avaksid seda mõtet? Ja mis on see, mis Sind selle teksti juures vaimustab, sütitab ja küsimusi küsima paneb?

Kristjan: 

Lihtsalt öeldes on mulle kõige hingelähedasem sõnateater. Teater, kus sõna on au sees, kus sõna osatakse tundlikult kasutada ja kus sõna osatakse kõlama panna läbi mõtte. Teater, kus sõnad on täpsed ja teravad, tõesed ja sügavad, vaimukad ja vahedad nagu Shakespeare’il. 

Kummalisel kombel pole teater, kus väga palju räägitakse ilmtingimata veel sõnateater selle sügavamas tähenduses, vähemalt minu jaoks. Vahel tuleb sõnateatri tõeline olemus välja hoopis teatris, kus rohkem vaikitakse. Küsimus pole alati selles, mida räägitakse, vaid selles mida öeldakse ja kas üldse saadakse aru, mida öeldakse. Sõnale eelneb mõte, mõttele eelneb tahe, tahtele eelneb…? Shakespeare’i näitemäng “Lõpp hea, kõik hea” räägib minu jaoks eelkõige sõna jõust. Sõnas on tahe, liikumine, jõud, mis mõjutab meid rohkem, kui me oskame arvata. Öeldakse, et sõna võib tappa – olen nõus, aga samamoodi võib sõna ka ellu äratada. Välja öeldud sõna kujundab väljaütlejat ja teisi tema ümber, paneb liikuma nähtamatud protsessid meie ümber ja sees. Olen muutunud sõna suhtes tähelepanelikumaks, aga tihti kurvastan end siiski sellega, et hooletult lendu lastud sõna ei saa enam tagasi võtta. Siit jõuan Shakespeare’i näidendite ühe põhilise teema juurde, milleks on halastus. Ladinakeelset sõna “misericordia” on praegune paavst Franciscus tõlkinud ja seletanud väga huvitavalt: “avada oma süda (cor) teise inimese viletsusele (miseriae)”. Andestamine võib olla üks keerulisemaid ülesandeid, millega inimene oma elus kokku puutub ja sellest on kergem rääkida, kui seda päriselt teha. Kui inimene kohe andestada ei suuda, ei ole selleks veel valmis, on halastus esimene samm selle suunas. Avastasin sel kevadel, et ilma halastamata ei olegi võimalik siiralt andestada. Tundub, et ilma halastuseta lakkaks maailm eksisteerimast. Inimkond hävitaks üksteist silmapilgu kiirusel. Sõna puhul on aga veel üks kõrgem ja müstilisem tasand. Ei ole ju ainult inimese, on ka Jumala Sõna. Lisaks sellele, et maailm on loodud Sõna läbi, on ka halastus maailmale tulnud just Sõna kaudu. See paneb mõtlema.

Marit: Olen väga nõus, et tahe on kõige aluseks. Tahe, nii heas kui halvas, pühenduda millelegi, tahe hoida suhteid, tahe elada ja elus olla. Iseasi on, mis punktist tahe lähtub. Aasta algul lugesin ma esimest korda “Väikeseid naisi”, kus on olemisi ja tahtmisi niivõrd kaunilt käsitletud, et see puudutas mind väga ja pani mind ennast hästi teadlikult jälgima ja meenutama, et alati ja alati vähemalt püüaksin lähtuda heatahtlikkusest, mitte üle pea kokku löövatest hetkeemotsioonidest. Aga mõttejadas, et mis eelneb tahtele, jõudsin kevadel järeldusele, et tahtele eelneb soov, iha… Kuidas sulle tundub?

Sõna on minu jaoks üks tahte väljendusvormidest, mis võib tõesti nii luua kui purustada ning ütlemata jäänud sõnad, nagu ka tegemata teod, on tihtipeale veel suurema mõjuga kui öeldud-tehtud sõnad-teod, sest võivad kaasa tuua suure väljamõeldud virrvarri. Lisaks on tahtmatuse tajumine sageli kurb ja valus. Seega jah, selge ja aus sõna on nii oluline! Samas on tihtipeale oma tahte väljenduseks nii raske sõnu välja öelda või jääb puudu julgusest neid öelda. Näiteks kui keegi tundub huvitav ja tore, on kuidagi kohutavalt raske, vähemalt mulle, öelda lihtsalt: „Tere, saame tuttavaks!“ sest see tundub kuidagi imelik, pealetükkiv või tabu.

Ühel ajal Shakespeare’iga on jõudis minu ellu sel suvel hästi palju värsse ja luulet väga erinevates olemustes – lüürilist ja abstraktset, õhkavat ja mõrudat. Kõigel on olnud oma lähtepunkt ja tahe, kuid selle valguses meeldis mulle väga hiljutine vestlus Jaak Johansoniga, kus ta ütles, et luule olemus on ennekõike olla hinge laul. See pani mõtisklema moodsa luule üle… Aga eks siis ilmselt hing helisegi erinevates vormides – vahel laulu, vahel pigem itkuna.

Shakespeare’i “sõna” puhul ma naudin väga tema ülinutikaid ütlemisi, mis on oma arhailisuses samas nii värsked, näiteks nagu ütleb Krahvinna Helena tegelaskuju liigutuspisarate kohta: “Need on parim sool, millega neiu võib saadud kiitust vürtsida!” Teksti tihedus aga teeb Shakespeare’i näidenditest parajalt pikad tükid ning minu oma ema ei suutnud uskuda, et etendus kestab lausa kolm ja pool tundi – tänasel päeval, kus kõigil on jube kiire ja aega vähe! Minu meelest on see aga just võrratu, kui on õnnestunud luua kaasahaarav aeg ja ruum, kus meeled mitmeks tunniks muud asjad unustavad! Mis saaks olla väärtuslikum, kui paar tundi hästi veedetud aega? Kas Sind on mingil hetkel teksti mahukus hirmutanud ja kuidas üldse vaatad teatrit kui kogemise vormi praeguses aeg-ruumis? Esikaõhtust jäi mulle meelde sinu soe ja rõõmus tõdemus, et teater ei ole surnud vorm! Kas sain õigesti aru?

Kristjan: Ütlesin vist seda, et teater ei ole minu jaoks kaduv kunst. Jah, see toimub küll siin ja praegu, ruumis, kus on korraga näitlejad ja publik, aga väidan, et see ei kao kuhugi. See elab edasi vaatajates ja näitlejates. Lavastus, mida mängitakse 10 korda võib vahel avaldada palju suuremat mõju seda näinud või seda mänginud inimestele, kui lavastus, mida mängitakse 100 või 200 korda. Inimesi, kes lavastusest osa saavad on rohkem, aga see kui palju see nähtu, kogetu nende elu mõjutab võib olla tagasihoidlikum. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid. 

Mis puudutab Shakespeare’i tekste ja nende mahukust, siis pole ma kordagi mõelnud, et võiks neid lavale tuues kärpida. Siiani olin osalenud vaid näitlejana tema lavateostes või aidanud õpilastel eksamiks katkendeid lavastada. “Lõpp hea, kõik hea” on minu esimene Shakespeare’i lavastus ja tõin selle lavale täispikkuses. Kärpimise suhtes olen üldse skeptiline: kui autor on hea, siis võiks teda usaldada ja üritada tema kõrgusele tõusta, kui autor on nii kehv, et ta on kirjutanud üleliigset teksti, mida pole vaja, siis milleks teda üldse lavale seada? Näitlejana on väga ebameeldiv ja segane mängida kärbitud tekstiga rolli. Midagi on puudu, sest see pole enam tervik, mille autor lõi. Samuti pole tervik enam üksik stseen või lause, kust mõned sõnad on vahelt välja võetud. Lõhkuda on alati kergem kui luua. Autor ei pea olema täiuslik, aga see on tema looming ja kui ta on hea autor ja teda mängitakse kümneid või sadu aastaid, siis ma mõtlen, et kes olen mina, et tema teost kärpida või sinna sõnu juurde kirjutada.

Aga…  Marit, mis on ilu?

Marit: Oi, selline küsimus! Ma ei teagi, – kuidas vastata millelegi nii suurele? Aga – minu enda jaoks tähendab ilu vist elu. See tähendab, et mistahes otsast ma enesesse ei vaata, siis ikka ja jälle jõuan selleni, et ilu on see, mis mind sütitab ja elama paneb. See on see, milles leian lohutust, mida ma luua soovin ja milleta ma elada ei saa, kompromissitult. Ma olen mõelnud, et ma ei suudaks olla fotograaf, sest minu meelest on mistahes argistseenis, esemes või poriloigus ka nii palju poeesiat, et ma võiks neid lõputult püüda jäädvustada ning jäädagi sinna. Loodus on vaieldamatult ilu etalon. Sama on vahel mõne inspireeriva heli või visuaaliga – ma võin selle potentsiaali ees täielikult tarduda ja lõpuks kogu asja mööda lasta ja tegemata jätta. Või inimestega – näen alati kõigis potentsiaali ja ilusat hinge, annan kõigile võimaluse, kuigi sellega võib endale palju haiget teha.  

Aga mis on ilu? Kindlasti ei ole ilu klassikaline esteetiline välimus või mateeria. Ilu on kogemuses, kulumises, elus olemises. Mulle meenub tihti ühe ammuse tuttava lause, mis väljendas Dostojevski mõtet, mis jäi mulle meelde umbes nii, et tõeliselt lummavas ilus on alati mõni kole element. Toona tegi see mõte mind tõrksaks – et mis mõttes? Aga nüüd mõistan seda. 

Ilu ei ole täiuslikkuses, vaid tasakaalus. Minu jaoks on ilu harmoonia, tasakaal erinevate elementide vahel; algosakeste puhas vorm; midagi tõstvat, midagi maandavat; miski mis heliseb meiega samas helistikus või võngub ülemhelidena kaasa. See on miski, mis puudutab. Ilu annab puhkust, ilu annab jõudu. Aga ilusas asjas peab olema natuke ruumi, natuke õhku, natuke ebatäiust. See teeb ilu elusaks ja elu ilusaks. 

Mõned aastad tagasi otsustasin, et minu elus ei pea juhtuma midagi drastilist või elu muutvat, et nii-öelda täiest hingest elama hakata, vaid ma püüan seda teha iga päev kõige argisematega asjade ja hetkedega – ilusate nõude, voodipesu, toidu, tegemiste ja valikutega. Nii et kõige suurem ilu on minu jaoks elus olemise tundes, praeguse siinse füüsilise elu kogemises täies spektris – täie südamega, siiralt ja haavatavalt. Võib-olla olen naiivne ja kindlasti kaasneb võluga ka palju valu, kuid, viidates jälle Dostojevskile, usun, et – ilu päästab maailma! Ent – mis on Sinu jaoks ilu? Ja kas oskad öelda, kuidas Shakespeare näeb ja käsitleb ilu, kas see on talle tähtis? Ja muusikuna – milline on ilus heli?

Kristjan: Kuulsin üht huvitavat definitsiooni. “Tõeline ilu oma sügavamas olemuses on armastuse puhang, mis on sündinud tänutundest.” Kui ma meenutan hetki, mil olen kogenud ilu, siis võiks neid tõepoolest kirjeldada armastuse puhangutena. Aga ilu kogetakse ainult siis, kui ta ära tuntakse. Sellepärast vist öeldaksegi, et ilu on vaataja silmades või miks mitte ka kuulaja kõrvades. Aga selleks, et midagi või kedagi ära tunda, peaksime olema teda varem näinud. Ilu kaudu saab maailma päästa, aga saab ka hävitada, kui ilu millegi kurja teenistusse rakendada. Ilu haare on tugev ja hoiab enda küljes. Ega muidu öelda: “ei saanud silmi ära.” Shakespeare küsib ka läbi Narri tegelaskuju: “kas oli ilu põhjuseks, et hävitati Trooja?”, viidates ilusale Helenale, kelle pärast see sõda puhkes. Ilu kaudu võib korda saata nii mõndagi. Kõige tähtsam on alati intentsioon – kavatsus, mis on mõtte, sõna, teo või tegemata jätmise, vaikimise taga. Teatris öeldakse selle kohta ka alltekst, mis on sõnade või tegude taga. Allteksti tajumises, nägemises, välja kuulamises on võti, mis aitab meil aru saada inimestest, olukordadest ja elust siin päikese all. Aga olen ka tähele pannud, et ilu, mis teenib kurja, hakkab tasahaaval muutuma ilu illusiooniks ja lõpuks isegi inetuseks. Niivõrd on tõeline ilu seotud armastuse, headuse ja tõega, et nende puudumisel ta kaotab oma näo.

Ega ma seda tõelist ilu kuidagi paremini defineerida või seletada ei oska. Ilu võtab sõnatuks. Aga, Marit, mis on armastus?

Marit: Oh, vasak sirge iluga ja parem haak kohe armastusega! Aga kas mõistan õigesti, et sinu välja toodud definitsioon siis eeldab, et armastus on alati enne ilu? Kuid kuidas on nende hetkedega, kus on totaalne hingetühjus ja täielik armastuse puudus – kas sealt ei võigi siis midagi kaunist sündida? Ja ikkagi – milline on ilus heli?

Kristjan:

Tõeline armastus ja tõeline ilu on ikka üks ja korraga. 

Marit: Nojah, teoorias ma tean, et igal pool ja alati on armastus kohal, aga praktikas mulle tundub, et see ikkagi eriti hästi ei rakendu… Aga mis on armastus? See on küll hästi maine seletus, aga ma mõtlen, et ehk on armastus nagu boršisupp, mille koostisosi me justkui nagu teaks, kuid kas ikka kõiki? Ja selle tõeliselt õige maitse ja värvi annab just nende kõikide koostisosade tabamatu koosmõju… kui ma mõtlen supi läbikumavale sügavpurpursele leemepiisale valges taldrikus – see on nii lihtne ja ilus…! Lisaks aeg, mis tundele või maitsele täidlust ja tummisust juurde lisab. 

Ma ei tea ja ma arvan, olen seda väga vähe kogenud, kuid mulle tundub, et tõelised armastuse hetked tunneb lihtsalt nii kindlalt ära, nii ligimesearmastuses kui romantilises vaates. Samuti nagu selle, kui avastad end söömas üht tõeliselt head supileent! Ja mulle tundub ka, et võib-olla ei olegi võimalik enne midagi armastuse kohta öelda, kui ei ole seda hingepuudutust, kaastunnet, vastu võtmist, usaldust ja lähedust tõeliselt ja päriselt kogenud? Seni ehk on armastust lihtsam kirjeldada selle puudumise kaudu…?

Kui ma käisin Jüris koolis, siis sealsed koolikokad lisasid borši supi sisse alati selliseid hästi väikeseid peenikesi kaunasid – ma ei tea, mis need olid, kuid nende struktuur ja olemus olid lahutamatuks osaks ülimaitsvast supist – igatsen neid siiani. Ja nii ma mõtlen, et neil hetkedel, kui tundub, et armastust ei ole — siis täidavad tema kohta igatsus ja lein tema puudumisest. Nii et ehk oleks mulgi praegu lihtsam armastust kirjeldada millegi sellisena, mis on nende nende kahe tunde —  igatsuse ja leina — vastandpoolus?

Aga ma tuleksin veel korra tagasi “sõna” teemast alguse saanud mõtte juurde. Kuidas Sulle tundub, mis on enne tahet? Mis on see, mis loob tahte?

Kristjan: Enne tahet on sündmus. Sündmused leiavad aset meie hingesfääris ja muudavad meie antavaid olusid ja sündmusest lähtuvalt tekib inimeses uus tahe ja läbi tahte uued mõtted, sõnad, teod. Sõna olevat algselt ka mitte loodud, vaid sündinud. Sõna sünd võis olla esimene sündmus.

Marit: Väga huvitav! See on tegelikult üsna sama, milleni mina jõudsin, ma loodan, et ei tee sinu mõttele liiga, lihtsalt ma lisaksin peale sündmust veel kaks sammu – reaktsioon ja soov. Ehk siis sündmus-reaktsioon-soov-tahe.  Aga hakates kokku võtma meie toredat vestlust, küsiksin Sinult klassikaliselt, et mida soovitaksid mul lugeda, kuulata, vaadata? Mis on sind viimasel ajal puudutanud?

Kristjan: Soovitaksin Mihhail Lotmani loenguid Vaba Akadeemia Youtube’i kanalil. Eriliselt inspireeris mind ka Ööülikooli loeng Metropoliit Stefanoselt teemal “Ilu teoloogia”. Muusikast kuulan hetkel seto ansamblit Kiiora ja terve suve kuulasin poola muusiku Janusz Prusinowski loomingut. Aga mida head ja puudutavat oled Sina viimasel ajal kogenud, mida mulle soovitad?

Marit: Mulle väga meeldib koos laulmine, nii et viimasest ajast on mind kindlasti puudutanud teie teatritrupi ühised laulmised esika- ja lõpupeol. Aga muidu soovitan sul väga kuulata Klassikaraadio saadet “Meditatsioon”, mis on imetabane helirännak laupäeva keskpäeval, ning lugeda Alain de Botton’i raamatut “The Course of Love”. Just seal raamatus on ka nii kaunilt käsitletud maise armastuse olemust ning arvan, et seda võiks iga inimene aeg-ajalt lugeda, et oma inimlikkuses äratundmisrõõmu ja lohutust leida. Aitäh sulle, Kristjan!

Kristjan: Ole sa tänatud, Marit!

Fotod on jäädvustatud esietenduse ettevalmistusel. Autor: Stina Vürmer

Fotod: Stina Vürmer