Lõbusa muusika ja hea tuju üritusesari GU:D MU:D on rahvast tantsutanud taevalikud seitse korda. Järjekorras kaheksas tantsupidu leiab aset sel laupäeval, 17. novembril, U3 Kontsertklubis Tallinna vanalinnas. GU:D MU:D on pidu, millel puudub konkreetne žanripiiritlus, mis keskendub meeleolukale atmosfäärile ning mida veavad kaks muusikasõpra Martin Põldvee ja Karel Uhs. Eesmärk ei ole mõjuda liiga tõsise ja kunstilisena, pigem on eestvedajatel soov pakkuda rahvale eelarvamustevaba ja lustlikku meelelahutust. Selle kõige kõrval on missiooniks pakkuda ka teatud muusikalist kvaliteeti, olgu see siis läbi soul’i, hiphop’i, elektroonilise muusika bängerite või 00ndate guilty pleasure träkkide, liiga “juustuseks” minna ei soovita.

Vestlesime peokorraldajatega, milline on nende taust, kuidas sündis GU:D MU:D, kes võiks nende pidu külastada ja mida koosviibimine õigupoolest endast kujutab. Tutvugem!

Kes seisavad GU:D MU:D peosarja korralduse taga ja milline on teie igapäevaelu?
KAREL: Oleme kaks sõpra, keda 10 aastat tagasi liitsid armastus hiphop’i ja korvpalli vastu. Vahepeal olime mõlemad muusikaliselt oma teed läinud, kuid nüüd jälle ühisosa leidnud. Suurema osa ajast veedan mina Tartus, õpin ülikoolis arstiteadust ja töötan haiglas füsioterapeudina. Palju aega panustan ka iseseisvasse neuroloogia alasesse research’i. Vabamatel momentidel või kuskile minnes on tihti Soundcloud peal, kus sõelun läbi muusikat, mida tahan omada-mängida seoses DJ-tegevuse mahu suurenemisega. Aasta alguses lubasin, et hakkan iseseisvalt mingit instrumenti õppima ja aeg-ajalt leian end klaveri tagant. Üritan tegeleda ka muusika loomisega, mis on tegelikult hingelähedasem, kui muusika mängimine.
MARTIN: Minu aeg möödub Tallinnas, peamiselt Kalamaja – Pääsküla marsruudil. Päevasel ajal annan enda panuse noorema generatsiooni arengusse. Töötan Pääsküla noortekeskuses. Muuseas, seal tegutseb ka DJ-klubi, mida kohalikud noored ajavad ning just seal nokitsedes oma põhilised oskused ja teadmised muusika mängimisest saanud olengi. Olen oma loomult üsna püsimatu ja vajan elus pidevat vaheldust, seega kulub ka mu aeg väga erinevatele asjadele. Hetkel proovin jaotada oma aega töö, muusika, korvpalli, taipoksi, capoeira, sõprade ja pere vahel. Loodusesse püüan ka võimalikult palju jõuda. Lähituleviku eesmärkide hulgas oleks veel õppida ise mussi produma ja omandada oskusi Brazilian jiu-jitsu’s.

Vasakult Martin ja Karel

Kuidas algas teie muusikaline teekond?
KAREL: Mina olen klassikaline näidis ex-choirboy jääkproduktist. Nagu paljud Eesti muusikud või muusikaga seotud inimesed, olen ka ise nooremana mitmeid aastaid kooris laulnud (fun fact: kunagi isegi Andrea Bocelli Lauluväljaku kontserdil tema kooris). Nooremana olin suuresti ümbritsetud akustilisest ja klassikalisest muusikast, sest valdav osa sugulasi on muusikaga seotud. Isiklik muusikaline haridus piirdub kooli muusikatunnis õpituga ja ülikoolis vabaainena võetud solfedžoga. Viimasest saadud kasu on praeguseks pigem küsitav.
Elu esimesed CD’d olid mul Eiffel 65 ja Bomfunk MCs, aga keskmise 00ndate alguse noorena liikus üsna kiirelt maitse vanakooli hiphop’i juurde. 2008. aastal hakkasin ise muusikat tegema ja aja jooksul on maitsemeelt lihvinud kõikvõimalike eri žanrite läbi sõelumine. Viimasel ajal otsin muusikast rohkem orgaanilisust: vähem sünteetilisust ja rohkem live-instrumente, elu.
MARTIN: Mingist muusikalisest taustast või haridusest minu puhul rääkida ei saa. Pigem olen alati olnud see spordipoiss, kellel suitsu ega tuld tänaval kooserdavatele seltsimeestele pakkuda polnud. Mängisin peamiselt kossu, tegelesin veidi tantsu ja ka võitluskunstidega. Alles hiljem hakkasin tundma vajadust ennast kuidagi muusikaliselt väljendada. Kaitseväe ajal hakkasin kitarri õppima, mis aitas muusikast paremini aru saada. Mingid eeldused muusikasse süübimiseks või sellega tegelemiseks on justkui nagu alati olemas olnud. Õde on mul laulja, ema tantsib, isa on alati suur melomaan olnud. Vennaga tapsime igavust beatbox’ides ja riimides. Tänu vanemale vennale ja õele hakkasingi juba väikse poisina underground hiphop’i ning muud haruldasemat kraami kuulama, milleni ilmselt ise poleks osanud jõuda. Muusikat olen alati suure huviga kuulanud ja kogunud ning praegugi bängivad mul autos nostalgiaks kooliajal kõrvetatud plaadid, mille hiljuti üles leidsin. Osa kraami paneb küll tahtma ajas tagasi minna, et noorele iseendale nukke visata.

Kuidas jõudsite ideeni koos pidu korraldama hakata? Kas nägite turul täitmata auku või on miski muu põhjus?
MARTIN: Karel on meie tutvuse algusest peale biite teinud ja mina läbi msn’i saadetud kraami alati haipinud. Esimese TMW ajal, kus Uhs esines, sündis nali, et olen ta manager. Mingil hetkel sai seda nalja tõsisemalt võetud ja hakkasingi veidi teadlikumalt Uhsi projektidele kaasa aitama. Teadsin, et Uhs plaanis Tartus DJ gig’e, kuhu ilmselt oleksin läinud publikusse näppe viskama, aga läks vähe teisiti. Kutt pani mind fakti ette, et kahe nädala pärast Trepp baaris toimuvale peole tulen mina ka mängima. See oli väga hea tõuge, et asi lõpuks kätte võtta. Mulle on muidu alati meeldinud autosõitudel ja hängidel AUX’i juhtme eest vastutada ja oma mussi teistega jagada. Tegin kiirelt tehnika ja teooria selgeks. Pidu kandis nime Friday Night Fun. Närv oli suur, sai nii mõnigi algaja viga kohe avalikult ära tehtud, kuid lõpptulemus oli väga positiivne. Sellele järgnesid veel mõned unikaalsed peod, mille põhjal hakkas tunduma, et võikski hakata oma üritustesarja ajama. Edasi on asjad kuidagi iseenesest sujunud.

Õiged inimesed ja projektid on üsna naturaalsel teel meie ümber tekkinud, mis on olnud selle kõige juures väga tänuväärne.

KAREL: Täpsustaks Friday Night Fun peo kohta veel, et olin varem juba DJ-set’te teinud, aga 2017. aastal mõtlesin hakata asjaga tihedamini tegelema. Kuna idee oligi hakata mängima selliselt, et ei oleks kogu aeg ninapidi mängijates ning rangelt ühes žanris ja tempos kinni, siis leidsin, et mõnusam oleks seda teha B2B vormis kellegagi kahasse. Kuna oli selge, et Martiniga meie muusikamaitsed ja üldine vaib suuresti klapivad, sai ta punti võetud.

Mingit täitmata auku küll turul ei taju, pigem vastupidi. Selline mulje on jäänud, et praegu on iga kolmas inimene DJ. Me ei võta seda asja, kui soovi kuskile turule pääseda. Eelkõige on sihiks lasta head mussi, seejuures seda nautides.

Samuti loota, et külalised, kes kohale tulnud, naudivad ka.

Kokku võttes – milline on GU:D MU:D ürituse formaat ja eesmärk?
KAREL: Ürituse eesmärk on pakkuda külalistele heatujulist atmosfääri ja muusikat. Mõnus õhkkond, kus end vabalt tunda, olla ja tantsida. Meile meeldib muusikat mängides olla inimeste lähedal, energiat vahetada ja ka ise tantsida ning vaibida.

Kes võiks teie pidu külastada ja mis loogika järgi mussi valite?
MARTIN: Oleme üritanud oma peoga hoida sellist kontseptsiooni, kus külalised on kogunenud kompromissitult head atmosfääri nautima, ilma kindla muusikalise žanri ootuseta.
Meie peo külastajad peaksid arvestama, et kuulda võib sellist muusikat, mis tekitab meeldivat äratundmist “oh seda laulu ma tean ju!”. Samas, oskab külastaja hinnata ka eksklusiivsemat muusikat, mis on mõnusalt värske, piisavalt underground ja ehk ka tekitab vajaduse Shazam’imise järgi. Suhteliselt piirideta pidu. Karelile on südamelähedane ootamatult vürtsikaid bassi bängereid peale panna. Üritame hoida joont, et mitte lasta ainult liiga deep’i ja artsy’t mussi, aga samas ka mitte liiga juustu ja poppi. Meile meeldib mängida laule, mida tõenäoliselt ei ole varem keegi kuulnud. Sinna vahele süüdimatult lisada mõne guilty pleasure lugu.

Kui raske on ennast turundada olnud?
KAREL: Mingit suuremat enesemüümist pole meil olnud. Kui on pakkunud mõni venue huvi, kus oleks mõnus mängida, siis oleme kohaga kontakteerunud ning lasnud asjal kulgeda. Pigem on esinenud seda, et keegi on meid kuskil kuulnud ja näinud, olnud positiivselt meelestatud ning kutsunud järgmisesse kohta mängima. Pärast üsnagi lühikest tegevusaega õnnestus meil sattuda üritusturundusagentuuride huviorbiiti ning seega mängida ka suurtel lavadel. Suvegraafik oligi tänu firmapidudele, galadele ja pulmadele üsna tihe. See teekond on olnud iseenesest väga lahe ja veidi teistmoodi väljakutsuv, kui oma pidude korraldamine.

Millised on GU:D MU:D’i tulevikuplaanid?
KAREL: Surun aeg-ajalt Martinit, et ta õpiks ära mõne DAW (digital audio workstation – toim.) ja kui võimalus tekib, siis saame ühiselt valmis teha mõne mõnusa funky pala, mida potentsiaalselt ka ise peol mängida.  

Minu seisukoht on, et kui tahta natukenegi oma “artistlikku väärtust” tõsta, võttes arvesse praegust DJ’de üleküllust, siis ise millegi vähegi adekvaatse loomine erinevalt muusika algtasemel esitamisest, on see, mida keskmine inimene paari päevaga juba normaalselt ära ei õpi. Rõhutan, et selle mõttega ei tõmba ma kindlasti alla DJ’sid, kes on tehniliselt oma ala meistrid või lihtsalt mega selektsiooniga. Pigem võib seda võtta, kui kaudset üleskutset ilusasti väljakujunenud maitsega DJ’dele proovida kätt ka ise muusika tegemises.


Kas jätkate kahekesi või on plaanis keegi veel punti võtta?
MARTIN: GU:D MU:D’i taga seisame ametlikult küll kahekesi, aga tegelikult oleme suurem sõpruskond, kellega sama vaibi jagame ja koos paljudel pidudel mänginud oleme. Tervitused Öötöö TSR’ile ning ühele ja ainsale Girti Suunile! Tegelikult on meil “bändis” mitteametlikult veel ka üks andekas solist, kelle ühel hetkel hoopis DJ’na enda tiiva alla võtsime. Shout out to Pille Riin Karro aka EL:IP, kes oma energia ja vox’idega meile jõudsalt silmi ette teeb.

17.11 toimub järjekordne GU:D MU:D pidu. Mitmes see on? Rääkige lähemalt, mis plaanis.
MARTIN: See tuleb järjekorras kaheksas GU:D MU:D’i pidu. Kindlasti võib oodata mõnusat atmosfääri ja head mussi hausist maailmamuusikani ja funk’ist hiphop’ini. Oleme DJ-puldi taha kokku kutsunud mitu head sõpra, B2B rotatsioon on korralik. Erikülalistena tulevad seekord külla ka toidugurmaanid Näljasest Nelikust, kes oma lemmikmaitseid hoopis DJ-puldi taga esitavad. Hea tuju peolt ei puudu ka tasuta munch, nii et tõotab tulla üks korralik püha õhtusöömadisko!

Uksed: 23:00
GU:D MU:D pidu Facebookis: https://goo.gl/b1ssy7
Ürituse hind esimesel tunnil ja “FB Going” 5€. Hiljem 7€

Fotod: Helina Kõrm