Juba homme annab žanriülene suurteos „Saja lugu“ avastardi kvaliteetmuusika festivalile Jazzkaar. Kaupo Kikkase, Erki Pärnoja, Jaak Printsi ja Laur Kaunissaare koostöös sündinud teos portreteerib Eestit läbi siinsete inimeste. Kogeda saab ainulaadset kooslust pildist, helist ja lavastusest. Olulise õhtu eel vestsime “Saja loo” ühe kaasautori, Laur Kaunissaarega, juttu teose tekkeloost, loovprotsessist, erinevate kunstiliikide integreerimisest ja eestlase koondportreest. Tutvugem!

Laur, miks otsustasite “Saja loos”  ühendada 4 kunstivormi: foto-, muusika-, etendus- ja sõnakunst? Miks ei oleks võinud piirduda vaid foto ja muusikaga?
Igal kunstivormil on omad tugevused. Kõigi saja portreteeritu füüsiline kokkusaamine on ilmselgelt eriline hetk, omamoodi kujund ühiskonna eriilmelisusele. Foto suudab anda sügava sissevaate inimesse, aga kokkusaamine tekib fotode läbi vaid abstraktsel tasandil. Seepärast tundus etenduskunsti kasutamine ainuõige. Mõeldamatu tundus ka portreteerida inimesi laskmata kõnelda nende endi mõtetel – sellest raamatu tekstiline osa.

Laur Kaunissaare, väljavõte videost “SAJA LUGU:kuidas valmib juubeliaasta ainukordne suurteos? / Jazzkaar 2018”

On üpriski ambitsioonikas plaan tuua fookusesse mitte üks kunstivorm, vaid neli. Millele peaks publik keskenduma, millisele kogemusele ennast fokusseerima?
Kunst on intuitiivne värk, seda nii tegijate kui vaatajate perspektiivist. See on nii ka “Saja loo” puhul. Keskenduda võib millele tahes.

Peamine on see, kuidas teos vaatajat puudutab.

Aga kuidas “Saja loo” lugu Sind kui loojat puudutas?
Minu jaoks oli väga ilus, kui palju portreteeritud julgesid end avada.

“Saja lugu” valmimisvideos ütles Kaupo Kikkas ka, et loovisikute komplekteerimine oli justkui muinasjutust naerise tõmbamine. Esmalt oli lihtne kontseptsioon, mis kasvas vastavalt inimeste liitumisele ja ideede arengutele. Sellest väljaütlemisest on tänaseks möödas pea pool aastat. Kas ja kuidas on meeskond tänaseks arenenud?
Peab ütlema, et mees- ja naiskond on kasvanud hiiglaslikuks. Nii suure ja keeruka kunstiteose valmimine on nagu kujundujumine – kõik on kokku lepitud, aga teostamise ajal pole enam aega ringi vaadata, kõik sõltub usaldusest.

Nõus, usaldus on koostöö aluseks. Aga kuidas teie nelja – Sinu, Kikkase, Pärnoja ja Printsi koostöö toimis
Suurepäraselt. Usaldus on peamine. Väga palju sündis algul intuitsioonist ja lõpus pikaajalisest kogemusest.

Tiimi juurest projektsioonideni publikus – milline võiks olla see märk, mille teie etendus inimestesse jätab?
Ma oleksin rõõmus, kui pärast “Saja loo” vaatamist jääks tunne, et asjad, mis enne tundusid lihtsad, tunduvad keerulised, ja vastupidi. Seda nii Eesti ühiskonna kui inimese kohta üldiselt.

Võiks jääda tunne, et muusika suudab öelda inimeste kohta midagi, mida ei suuda ükski teine kunstivorm.

Ehk, et eestlane sisimas ikkagi laulurahvas, muusikas räägime vahel ehk rohkemgi kui sõnades või pildis?
Õnneks on muusika palju sügavam asi, kui üks 19. sajandil sündinud rahvus. Ideaalis suudab muusika avada midagi, mida inimene, ei portreteeritav ega ka muusika autor, sõnastadagi ei suuda. Just seepärast ongi “Saja loos” Erki Pärnoja originaalmuusika.

Aga tiimisisene avanemine. Millised on olnud teie loomeprotsessi säravaimad hetked?
Minu meelest on kunstiteose sünnis kõige ilusamad faasid algus ja lõpp. Alguses unistad, kuidas kõik võiks olla. Lõpus näed oma silmadega, kuidas kõik mõeldu vormi võtab ja tõepoolest võimalikuks osutub. Ja vahepeal on mägede kaupa tööd.

Need kurikuulsad mäed. Millised olid väljakutsuvaimad hetked loometöös?
Minu jaoks oli väga huvitav kuulata läbi sadu tunde intervjuusid, mis kõikide portreteeritavatega said tehtud ja puhastada neist välja mõtted, mis omavahel kokku kõlades moodustavad koondportree Eestist praegusel ajahetkel. Ajahetk on üsna vastuoluline, ütleb kõhutunne ja seda oli tajuda ka inimeste hääletoonist ja pausidest.

Kuidas ajahetke tajule läbi teiste inimeste mõtete vorm anda, see oli väljakutse. Aga väga huvitav!

“Saja lugu” tutvustuses on öeldud, et tegu on Eesti vabariigi sajandaks sünnipäevaks valmiva žanriülese suurteosega Eesti inimestest. Kas tõesti on võimalik anda autentne ülevaade eestlase koondportreest kajastades 100 inimest?
Eks ookean peegeldu igas veetilgas. Inimene on oma ajastu kokkuvõte. Tuleb lihtsalt väga ausalt küsida ja väga ausalt vastata. Kuidas inimesele piisavalt lähedale jõuda ja teiselt poolt, kuidas küsijat ka piisavalt usadada – sellest kõik sõltubki.

Laur Kaunissaare, väljavõte videost “SAJA LUGU:kuidas valmib juubeliaasta ainukordne suurteos? / Jazzkaar 2018”

Oled öelnud, et püüate portreteerida läbi nende inimeste Eestit, mitte igavesest ajast igavesse, vaid väga konkreetses ajahetkes. Milline on “see” tunnetus, mis iseloomustab eestlast täna?
Mulle jäid kuidagi eriti kõrvu ühe portreteeritu, Kooraste mehe Meelis Kihulase sõnad, mis ka raamatus kõlavad: “Ma arvan, et eestlane on selline putukas, kes küll piriseb kogu aeg, aga suudab ellu jääda. Kui küsida, milline on elu Eestis praegu, siis ka 20 aasta pärast on vastus täpselt samasugune. Võib-olla lihtsalt värvid on erinevad, aga kindlasti ei ole see vastus must-valge. Kõigepealt kuhjaks kokku hästi palju probleeme ja siis hakkaks neid kuidagi leevendama muude asjadega, millega on hästi. Ja lõpuks on ikka seesama emotsioon: tegelikult on jumala okei.”

Millisena näed Sina eestlase koondportreed, kas sarnaselt?
Ma arvan, et õigus on ka Tiiu Tuisul Vailast: “Praegu on ühiskonnas väga palju näilisust.”

Inimesed on palju sügavamad, kui võib paista nende sotsiaalsest, põlvkondlikkust, piirkondlikkust või perekonnaloolisest klišeepildist.

Meie ajastul, mis väga suuresti käsitlebki vaid pealispinda, oli see oluline kogemus – rõõmustav ja julgustav.

Avaüritusi peetakse tihtipeale tonaalsust loovaks, justnagu hea raamatu sissejuhatustki. Millise alatooni võiks “Saja lugu” anda Jazzkaar 2018-le?
“Saja loo” puhul on ehk kõige sümpaatsem see, et ta võtab ühiskonna vastuolud ja suudab sünteesida neist kokku ülemtoonina mingi teise tasandi ilu.

Natuke ka nahaalsust diskussiooni. Mida saab Jazzkaare avaüritusel näha? Mis teeb “Saja loo” eriliseks võrreldes teiste Jazzkaarel näha ja kuulata saavate etendustega?
Minu meelest on “Saja loo” puhul kõige huvitavam dokumentaalse ja poeetilise poole kombineerumine. Sellises mastaabis seda kindlasti mujal ei näe.
Emotsioonid homse sündmuse eel on ootusärevad.

“Saja lugu” tuleb ettekandele ühelainsal korral festivali Jazzkaar 2018 avasündmusena 20. aprillil Noblessneri sadamalinnakus Tallinn Shipyard-is (Allveelaeva 4).

Tutvu “Saja loo” kontseptsiooniga lähemalt siin.