Kameeleon, maadeuurija, avastaja ja lavastaja, multiinstrumentalist, eksperimentalist, “friikide suur lemmik”, David Foster Wallace of pop, rahvusvaheline mees – need on vaid mõned pressist läbikäinud kõlavad nimetused, mis kaunistavad Mart Avi resümeed. Tema fantaasiaküllane, tehismaastikest ja tähevaatlusest inspireeritud muusika võlub sürrealismi ja abstraktsionismi nautlejaid, kuid mitte ainult. Avi unikaalse käekirjaga looming figureerib mainekate välismaa väljaannete veergudel ja kodumaa meediamajade edetabelite esikohtadel. Lisaks pälvis autori viimatine kauamängiv “Vega Never Sets” Eesti Muusikaauhindadel 2020. aasta elektroonikaalbumi nominatsiooni. Piire ületav ja hägustav rändur on juba väikesest saati teadnud, et tema koht on laias maailmas oma kirgi teostamas. Piilusin ambitsioonika muusiku mõtetesse ja “Vega Never Sets” kulisside taha.

Mart, Sulle on külge poogitud nii palju värvikaid omadussõnu, et raske on ausalt öeldes midagi uut ja originaalset välja mõelda. Võib-olla jätaks korraks kõrvale tuled ja viled – kuidas Sa end ise iseloomustaksid, inimesena ja artistina?
Oi, pole lihtne sellele vastata. Ma arvan, et eelkõige iseloomustab mind suur huvi paljude asjade vastu, ka tulede ja vilede vastu. 

Erinevates intervjuudes ning videoklippides oled end avanud urbanismi ja tehis-maastike nautlejana. Samas, oled ju hoopis maapoiss ning kasvanud Peipsi lähistel. Millest selline suurlinna-, lennujaamade- ja Interneti-armastus?

Mind on alati köitnud tundmatu ja võõras — olud ja nähtused, mis jäävad piiride taha.

Eks ma jõudsin lapsena ka enda kodukandi põhjalikult läbi tuulata. Esimesteks piirideks olid metsasihid ja põllukraavid, mis samuti tehismaastike alla kuuluvad. See on juba vana fenomen, et igasugu maadeavastajad ja vagabundid kipuvad kolkast tulema. Heaks näiteks on kasvõi Eesti ilmakuulus navigaator, Saaremaal üles kasvanud Fabian Gottlieb von Bellingshausen — mees, kes nägi tõenäoliselt kõige esimesena Antarktikat.

Et siis suur seiklushimu. Kas Sul on juba enda “Antarktika” nähtud või liigud selle poole?
Mõttes olen seal juba ammu ära käinud. Kahekümneselt tõmbasin selga polaarjope, mida tuulutasin albumil “After Hours”. Ühtlasi sealt briti polaaruurija Ernest Shackleton’i ainetel loodud pala “The Nimrod Expedition”. 

Niisiis lapsena unistasid muust kui muusikuelust.
Väikelapsena olid minu suurimateks huvideks inimgeograafia ja kartograafia, eriti Okeaania väikesaared. Minu unistuseks oli kaardistada seni tundmatuid maid, ent tasapisi hakkasin mõistma, et olen satelliitidele lootusetult jalgu jäänud. 

Millest unistad täna?
Et jätkuks aega ja vahendeid, mis võimaldaksid luksust muusikaga tegeleda.

Kas on muret või tunnet, et need vahendid on piiratud ning muusika loomine võib olla raskendatud?
Kuulsin just praegu sellele vastama hakates, et meie seast on lahkunud SOPHIE. See on väga hirmutav ja kurb. Fakk. Pidasin temast produtsendina väga lugu… 🙁 (intervjuu sai tehtud just sel ajal, kui maailma tabas kurb uudis – toim.)

Ajalised ressursid on paraku… piiratud. Tahaks ju ideaalis oma aega investeerida sellesse, mis meeldib. Kuidas ja millal aru said, et muusika on Sinu (elu)kutse?
Olen see, kes tahan olla. Kui oleksin pühendunud hoopis näiteks miljonäriks, moedisaineriks, liftimehaanikuks või autotöösturiks saamisele, siis oleksin ka sellega hakkama saanud. Nüüd, kas vahetaksin seni tehtu miljonite vastu? Kindlasti mitte. Muusikaga tegelemine pakub mulle lihtsalt kõige rohkem lõbu. 

Kui oluline on Sinu jaoks kuvand kui selline? Küsin, sest põneval kombel on Joosep Ehasalu oma plaadiarvustuse artiklis just sellist “maskide” aspekti puudutanud.
Leian, et tänapäeval on see pigem küsimus, millele oskaksid kõige selgema teadlikkusega vastata sotsiaalmeedia tegelased. Mul pole isegi kunagi Instagram’i olnud. Ülikooli ajal biheiviorismi baastõdesi tudeerinuna on see põhimõtteline otsus. Ma lihtsalt ei saa seda endale lubada — umbes nagu mõni ei saa liiga palju suhkrut tarbida. 

Üldiselt soovitaksin siiski psühholoogia asemel pigem näiteks Oscar Wilde’i lugeda.

Inimesed näevad seda, mida nad näha oskavad. Kuvand on pealtvaataja peas moodustuv kujutluspilt nähtust. Kõik me oleme mingil määral peeglid. Ka kunst peegeldab tegelikult vaatajat, mitte elu.

Kas tunned, et oled end oma viimasel LP-l “Vega Never Sets” siiski isikuna rohkem avanud, rohkem näidanud?
Need, kes tungivad pealispinna alla, teevad seda omal vastutusel. Võimalik, et minu esitlus ja tehnikad on läbi senisest oskuslikuma teostuse muutunud kõrvaltvaatajale justkui läbipaistvamaks või hõlpsamini haaratavaks. See on mulje. Muusika on olnud alati üks kõige kirglikumaid asju, mida ma teen — kui eksisteerib mingisugune oletatav “päris mina”, siis võib seda jällitada minu albumite peeglisaalides, mitte nn argielus. 

Muide, õnnitlused! “Vega Never Sets” sai melomaanide poolt valitud 2020. aasta plaadiks, seda nii ERRis kui ka Ekspressis. Samuti EMA nominatsioon aasta elektroonikaalbumile. Lisaks, väga kõrged kohad ja ilusad komplimendid mõjukates rahvusvahelistes kanalites. On see kauamängiv Sinu jaoks loometeekonnal pigem sammuke või siiski suur hüpe edasi, miks?
Aitäh. Suur hüpe. Ma ei pea siinkohal silmas niivõrd saavutatut, vaid pigem metafüüsilist kvaliteeti. Seejuures rõõmustab mind tasapisi lähemale hiiliv teadmine, et olen võimeline veel kõrgemale hüppama. Lagi, kui midagi sellist üldse olemas on, ei ole veel käeulatuses. 

Võiks vist öelda, et Mart Avi on rahvusvahelisel areenil kõlapinda tekitanud rohkem kui kodumaal. Kui oluline on Su jaoks kodumaa muusika-armastajate tunnustus? Elad ju pigem kosmopoliidina, kelle jaoks riigipiirid ehk pole nii olulised.
Ma arvan, et mind osatakse siin omal moel hinnata küll. Võiks öelda, et oleks üpris kummaline, kui üldse ei osataks — eks see ikka tiivustab mind ka mujal. 

Niiet Sinust me veel kuuleme, eks?! Ehk oled ka mingeid tulevikuplaane seadnud?
Muidugi. Plaanid on salastatud!

Salapärane! Kui nüüd rohkem muusikalistesse detailidesse piiluda, siis milline lugu “Vega” albumilt sündis kõige raskemini?

Kõige keerulisemad ja ajakulukamad on alati need lood, mis lõpuks plaadile ei jõua. Muudkui proovid sinna midagi sisse puhuda, vahetad rõivaid, joodad ja söödad, ootad ja otsid — ikka kuskile välja ei jõua. Võib ka juhtuda, et mõni lugu hakkab elu dikteerima.

Näiteks loo “Milton” puhul ootasin kaua äikesetormi. Kui ühel õhtul müristama hakkas, siis saingi lõpetatud. 

Milline oli aga hoopis kõige kergem oma protsessilt?
Kui mälu ei peta ja lõppviimistlust mitte arvestada, siis “Firefly” ja “The Fifth Season” valmisid mõlemad sama päeva jooksul, justkui mööda kiirteed spurtides. 

Kasutad pala “Firefly” intros filosoofi ja samurai Yamamoto Tsunetomo tsitaati, millest selline valik? Mis suhe sul samuraidega täpsemalt on?
Mulle meeldivad samurai-filmid ja ma tegelen kendoga (kõrvaltvaataja jaoks äärmiselt lärmakas ja robotlikult mehaaniline Jaapani mõõgavõitluskunst, milles kasutatakse katanat imiteerivat bambusmõõka). Mind köidab sellele kultuurile omase rangelt mõtestatud kombestiku ja korrapärase rutiinsuse vastuolu minu enda isepäise ja läänelikult individualistliku natuuriga. See mõjub rahustavalt ja muudab mu tähelepanelikumaks. 

Sõna väest rääkides, siis kuidas üleüldse lugude lüürika sünnib? On see kuidagi spontaanne protsess või kuidas?
Laulusõnu olen hakanud üles kirjutama alles viimase paari aasta jooksul. Need sünnivad kiiresti ja kooruvad tavaliselt välja helitaustale reageerivast abstraktsest teadvusvoolust. Sõnade kõla trumpab sisu üle. Avafraas võiks ideaalis kõige parem olla. Kui see on hea, siis edasine tuleb lihtsalt. 

Kas Su jaoks on siis ikkagi tähtsam instrumentaal? Olen kuskil kuulnud natuke naljakat lihtsustust, et on kahte tüüpi inimesi – need, kes hindavad muusikas esimese hooga instrumentaali ning need, kes esmalt täheldavad sõnu. Ei tea, kas sel ka mingi tõepõhi all on…

Minu jaoks on oluline helide koosmõju. Ka vokaal on instrument. Sõnade kõla ja laad, milles need esitatud on, sisaldavad sageli rohkem infot kui sõnad ise. Kui see poleks nõnda, siis kirjutaksin võib-olla hoopis luulet. Need on erinevad meediumid. Head laulusõnad ei ole tingimata nagu luule.

 

Hästi jäi mulle meelde lugu “The Fifth Season”, kuhu on põimitud kummituslik trumm ja bass, aga träki lõpp on veelgi ootamatum – rohkem müramuusikasse liikuv rütm. Ehk avaksid loo lõpumängu veidi – kuidas selline idee tekkis ja purki sai?
Selle viimase rütmiosa puhul on tegemist ülevõimendatud ja pisut moonutatud rhythm tap dance, mis mõjub heliliselt justkui Teise maailmasõja eelne jungle või drum’n’bass, kui midagi sellist oleks olemas olnud. Nõnda oleks võinud teoreetiliselt kõlada varane elektrooniline muusika, kui elektroonilise muusika isaks peetava Edgard Varèse või kontseptualistidest Itaalia futuristide asemel oleksid nende algeliste süntesaatorite ligi pääsenud ka nt Harlemi jazz-muusikud. Varèse mängis toonide ja helimassiividega, ta ei talunud kordusi ja vältis rütmi. 

Kas teda võib mingil määral nimetada Sinu muusikaliseks eeskujuks? Kas selliseid eeskujusid on Sul üldse?
Harlemi jazz-muusikud on olnud mulle kindlasti suuremaks eeskujuks kui Varèse. “Eeskuju” on küllaltki kummaline sõna — kuju, vorm, mudel, näidiseksemplar, mis asetseb kuidagi ees, justkui risti jalus. Neid on sadu, kes mulle väga meeldivad, ent nad ei ole mul ees. Äkki hoopis “sees”. Seeskujud.

Areenis ilmunud artiklis kirjutati pikalt, et oled kirglik tähe-vaatleja. Aga veelgi ja võib-olla ka kõige olulisem – intervjuust sai teada, et sul on kass. Mis kassi nimi on?
Hehe, antud loosse sekkus tegelikult keegi täitsa võhivõõras kass, ent kus suitsu, seal tuld. Nimelt, vahetevahel toon ma oma vanemate üpris sotsiaalse ja elavaloomulise kassi pikemateks perioodideks enda maamajja suvelaagrisse. Tema nimi on Willeroy ja ta on kõige ägedam kass, keda mul on olnud au tunda. Võiks öelda, et viimase kahe albumi tegemisel on ta mulle emotsionaalselt igati toeks olnud. Tema instinktidest on olnud palju õppida. 

Kassid ja kosmos. Mulle on tegelikult alati Su muusika kuidagi kosmiline tundunud… Aga just see viimatine LP pidavat siis tervikuna olema inspireeritud Lüüra tähtkuju eredaimast tähest Veegast. Miks just Veega? Paeluvaid tähti ja planeete on ju taevas palju.
Veega on kõige ilusam. Antiik-Kreeka mütoloogias tähistab see Orpheuse, kõigi aegade legendaarseima lauliku lüürat, mille tõstis taevasse Apollon pärast seda kui too Dionysose groupie’de poolt lõhki rebiti.

Öeldakse, et kreeklased üheaegselt justkui uskusid ja ei uskunud oma mütoloogiaid. Umbes selline seisund iseloomustab kohati ka minu enda mõttemustreid.

Et usud ja siis kohati ei usu… oma mõtteid?
Pean pigem silmas seda, et erinevalt teadusest ei pea mütoloogiad olema seesmiselt loogilised, ent neisse kipub olema talletunud mingisugune allegooriline “teadmine”. Ka kogu moodsa aja kultuur on üles ehitatud müütidele. 

Kuna sisustad astronoomiliste vaatlustega oma aega, kas Sulle pakub astroloogia ka huvi?
Astroloogia on vahva müütiline vaht, mis teeb maailma lõbusamaks, ent millel astronoomiaga erilist pistmist pole. 

 

Kuula albumit “Vega Never Sets”:

Mart Avi Fabebookis: https://www.facebook.com/MartAvi.artist
Mart Avi Bandcampis: https://martavi.bandcamp.com/

 

Fotod: Ivar Murd