Ajal, mil enamik rahvusvahelistest filmifestivalidest on üksteise järel pidanud alla vanduma ülemaailmsele pandeemiale, on 24. Pimedate Ööde Filmifestival kõige kiuste toimunud ning näidanud, et ka sel aastal on pöffihundi rind rasvane ja filmikunsti austajate oodatuimat sündmust Eestis ei murra miski.

Kui varasematel aastatel olen enne kinoskäiku kõigepealt teinud põhjalikku uurimistööd nii filmitegijate kui filmi süžee kohta, olles välja valinud linateoseid, mis on juba teistelt filmifestivalidelt auhindu noppinud või saanud kriitikutelt kiita, siis sel aastal otsustasin minna vaatama filme ilma eelteadmiste ja eelarvamusteta. Mulle jäid silma kaks Aasia filmitegijate filmi, must-valge filmikeelega PÖFFil esilinastuv Kõrgõzstani draama “Teekond Eedenisse” ja Mongoolia vabameelne mängufilm “Voodisse aheldatud”, mis kujunesid headeks näideteks tõestamaks, et samal ajal kui paljud filmitegijad ajavad taga aina kõrgema kvaliteediga värvilahendusi ja eriefekte, ei ole ka must-valge film unustuse hõlma jäänud suveniir, mis on jäetud vanavanemate riiulile tolmu koguma.

“Teekond Eedenisse” paelus mind alates esimestest kaadritest filmi peategelase Kubati haudvaiksest nõukahõngulisest korterist, kus esimese minuti jooksul oli kuulda vaid kella tiksumist. Filmi peategelaseks on armastatud mainekas kirjanik Bakut, kes oma viimastel elupäevadel peab uuesti valima pere ja loomingu, raha ja rahulolu, oma juurte ja praeguse elukoha vahel. Selle filmi puhul võib julgelt väita, et vähem on rohkem ja see on piisav. Režissöörid Dastan Zhapar Uulu ja Bakyt Mukul, keda mõlemat on näha ka ise oma filmis näitlemas, ei peljanud dialoogide vahele jätta mõttepause ning minimalistlikke repliike toetas oskuslikult valitud taustamuusika ja sujuv, vaatlev kaameratöö. Igal kaadril ja sõnal oli kaal, mis oli sinna valitud kindla eesmärgiga: naelutada vaataja ekraani ette ja haarata enda loosse. Kuigi tegemist ei ole tõsielulise looga, olid filmi must-valged kaadrid loodud võluma ja veenma sündmuste melanhoolses tõelisuses, seega ka minu kujutluspilt taolise elu võimalikkusest ja inimestest hakkas koheselt paralleelselt mõtetes jooksma. Usun, et “Teekond Eedenisse” on üks filmidest, mida võiks aina korduvalt vaadata leides sealt iga korraga midagi uut, avades iga kord uue kihi nii ühiskonnast kui inimloomusest. Linateos, mis suutis pinget kasvatada ja seda hoida kuni mällusööbivate filmi lõpukaadriteni, lõi nii mitmeidki paralleele Eesti eluga, tõstes esile muuhulgas ka linnastumist ja sellega kaasnevaid probleeme, oma riigi kultuuri unustamist ning põlvkondade vahelisi lahkhelisid ja möödarääkimisi. See on film, mis pakub mõtlemisainet erinevatest inimeseks olemise tahkudest pikemaks ajaks.

Ka “Voodisse aheldatud” peategelaseks on kirjanik, kes nagu ka filmi pealkiri seda vihjab, on otsustanud veeta oma päevad ainult voodis lebades, kuniks ta leiab selle miski, mis aitaks tal lõpetada venima jäänud kirjateost. Mongoolia filmitegija Byamba Sakhya linateos, mis põhineb samanimel romaanil, trotsib ühelt poolt nii 21. sajandi kohalikku ühiskonda ja sealseid materiaalseid väärtushinnanguid ja teisalt innustab igaüht sügavamalt mõtlema enda valikutele ja vastutusele, mis otsustega kaaasneb. Kas stabiilne materiaalne kindlustatus tagab õnne ja rahulolu nagu on seda paljudele väiksest saadik sisendatud või võib mugav elu hakata hoopis pärssima loomingut? Kuidas toetada kedagi, kes ise end aidata ei taha? See film ei ole neile, kes otsivad filmides selgelt eristuvat peategelast ja tegevusliini, mis pooleteise tunni jooksul õnneliku lõpp lahenduse leiab. “Voodisse aheldatud” puhul on tegemist hoopis millegi ootamatumaga, film on suurepärane näide sellest, et meeldejäävat lugu ei peagi alati jutustama lineaarselt, vaid mõtet saab edasi kanda ka erinevate tegevusliinide läbipõimise ja nendevaheliste seoste tekitamise. Vaatajale on jäetud justkui vabad käed ise otsustada, kuidas ja mis järjekorda ta enda jaoks filmi sündmused kokku paneb, kuidas midagi tõlgendada ning siinkohal pole valesid vastuseid… Kui kaadrid depressioonis noorkirjaniku monoloogidest vaheldusid tühjas lõbustuspargis isesõitva Ameerika mägede rongiga, millele omakorda järgnes ajas tagasihüpe hoopis mõne teise tegelase meenutustele armumisest, olid alguses segadusseajavad, siis tagasivaates poleks ma osanud mõelda paremat viisi, kuidas edasi anda keerulist inimlikku loomingulist protsessi ning oma tee leidmist.

Mõlema filmi puhul on tegu julgete narratiividega, mis panevad publiku vaatama iseendasse ja sealhulgas analüüsima oma prioriteete. Mul on hea meel, et otsustasin neid filme vaadata just praegusel ajal, mil igalt poolt vilguvad vastu värvilised reklaamid ja musta reede kampaaniad. Loodan, et võtame rohkem hetki iseenda jaoks, lülitame välja mobiiltelefonid ja eelistame kvaliteetseid hetki ning filme.

Artikli autor: Madli Raig