Nii nagu maalikunstnik, skulptor ja moedisainer on omandanud ühiskonnas “looja” staatuse, on seda teinud ka fotograafid. Kui esimesed neist on ajalooliselt klassikalisemas vormis autori positsiooni omanud, siis fotograaf kui looja on kaasaja tehnoloogilise võidukäigu esindaja. Seega, kui tavapäraselt heidame valgust moemaailma läbi disainerite vaatevinkli, siis täna suuname oma uudishimuliku pilgu hoopis selle pealtnäha glamuurse tööstuse kulisside taha ning vestleme moefotograaf Virge Viertekiga tema loometeest.

Virget tuntakse kodumaa loovmaastikul kui minimalistliku käekirjaga moefotograafi, kelle peenetundeline detailide- ja värvitunnetus loovad ahhetama paneva visuaalkogemuse. Kohati on see läbitungivalt kompromissitu, siis jälle melanhoolselt unelev ja kauge. Nii on naine tabanud seda “miskit” Eesti disainiparemiku jaoks – Liisa Soolepp, Marit Ilison, Stuudio Nahk, Vilve Unt, Kelpman Textile on vaid mõned näited naise portfooliost.

Täna uurimegi kuidas jõudis Virge moefotograafiani, mida hindab naine hea fotograafi juures ning millised on tema soovitused alustavatele pildistajatele? Tutvu lähemalt!

Virge, milline on olnud Sinu kui moefotograafi teekond?
Mul läks ikka aega enne, kui fotograafiani jõudsin. Gümnaasiumi lõpuklassides avastasin, et meil on kodus olemas Zenit fotokaamera ja sealt see algas. Enne, kui läksin Tallinna Polütehnikumi foto eriala õppima, jõudsin õppida ja lõpetada Tallinna Ülikoolis Eesti filoloogia: Eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala. Nii et võiksin olla ka eesti keele õpetaja koolis.

Virge Viertek, autoportree

Miks valisid just moefotograafia?
Arvatavasti oma mängulisuse pärast. Mulle üldiselt on rohkem meeldinud inimesi pildistada, kuigi mida aeg edasi, seda enam meeldib ka vaikelu ja loodust jäädvustada. Aga esikohal on jätkuvalt inimesed. Ja mis seal salata, mulle väga meeldib ka moekunst-mood kui igapäevane tarbeese, kui kunstiliik, kui (enese)väljendusvahend. Mänguline ja mitmekihiline!

Mängulisusest raamidesse. Kirjelda palun meie lugejatele oma käekirja ühe lausega?
Kelly Kipper kirjutas ühes artiklis mu käekirja kohta – melanhoolse alatooniga kaadrid- mulle meeldiks väga kui see ka jätkuvalt nii on.

Kõlab väga asjakohaselt. Millised on Su kõige lemmikumad tööd enda portfooliost ja miks?
Kõige lemmikumad tööd iseenda töödest on vist need, mis on sündinud mingis vabas ilma piirideta koostöös. Ja veidi ka ootamatult – kui kõik nüansid pildistamise juures kuidagi iseenesest või siis vaatamata kõigele on sobivalt kokku jooksnud. Valgus, modell, stilistika, meik, lokatsioon, kaader!

Võtan Su viimase mõtte sabast kinni. Fotograafias on lõpptulemus tihtipeale mitme osapoole koostöö. Miks on Sinu meelest meeskond oluline?

Eks see oleneb fotograafist ja fotograafia liigist, aga moefoto juures on lõpptulemus ikkagi väga meeskonnatöö, sest kui miski läheb ühes sektsioonis valesti, siis see kajastub kohe ka lõpptulemuses.

Kõik komponendid millega moefotot luuakse, on ühtemoodi olulised. Sarnase maitsemeele/visiooniga meeskond on hea moefoto loomisel üks olulisemaid komponente.

Kui aastakümneid oli fotograafia väheste eksklusiivne lõbu, siis tänapäeval on kvaliteetse foto jäädvustamine muutunud kättesaadavaks paljudele. Kuidas on see mõjutanud professionaalsete fotograafide tööd?
Mingis mõttes on see olukorra võibolla keerulisemaks teinud. Selleks, et silma jääda, pead suutma kogu aeg millegagi eristuda või üllatada.

Liigume suure pildi juurde, mis on fotograafide ühiskondlik roll?

Fotograafil ja fotograafial on võimalik viidata valupunktidele ühiskonnas, mis on hetkel aktuaalsed. Foto algne roll on olnud hetke/asjade dokumenteerimine, see pool fotograafiast ei ole kuhugi kadunud.

Kõik fotograafid on mingis mõttes dokumentalistid, ajaloo talletajad – jäädvustavad mingit teatud ajahetke oma enda vaatevinklist.

Nõus. Fotograafidel lasub võrdlemisi suur vastutus vormides visuaalidega kollektiivset kultuurimälu. Mis on see väärtus ja pärand, mida Sina oma tööga soovid saavutada?
Tänapäeval on see arvatavasti üsna keeruline, kuna visuaali tegemine on kõigile nii kättesaadav ja seda visuaali tuleb kogu aeg igalt poolt tohutult peale. Aga lõppkokkuvõttes on vist ikkagi see “miski” või see lugu, mis pildi huvitavaks teeb ja mida on huvitav vaadata ka aegade möödudes

Oled aastaid kokku puutunud moetööstusega. Mis siis ikkagi on peidus pealispinna all?
Meeletu töö! Tõesti, ma tihtipeale mõtlen, et kuidas moeloojad jaksavad olla kogu aeg nii inspireeritud, et pakkuda mitmeid kordi aastas oma kollektsioonidega midagi uut ja värsket jäädes truuks oma käekirjale.

Mida muudaksid moetööstuses, kui saaksid?
Kiirmoodi kui sellist muudaksin küll! Pigem luua vähem ja kvaliteetselt, et uusi kollektsioone ei tuleks peale, nüüd liialdan, aga mingi 100 korda aastas. Mood võiks olla rahulikum. Mulle tundub, et see tempo on meeletuks läinud ja nõudlus kogu aeg millegi uue järele on jõudnud surnud ringi. Asjadele võiks anda rohkem aega. Moele/trendidele võiks anda rohkem aega.

Kuidas suhtud trendidesse just moefoto keskselt?
Trendid on okeid ja need on paratamatud. Samas on need ka põnevad ja see annab võimaluse vastavalt käekirjale erinevatel fotograafidel eriaegadel esile kerkida. Sest kunagi ei tea päris täpselt ette, et mis siis on moefotos nüüd järgmiseks trendiks, milliseid pilte kõik tahavad – analoogfotot, toorest digi, pruune toone, kollast tonaalsust, veidraid poose või mida iganes muud.

Moeseeria ajakirjale SÄDE

Ajast aegumatu kogemuse juurde. Mis teeb fotograafist hea fotograafi? Kogemus, haridus, kompositsiooni-, värvitaju, töötlusoskus, töökus või midagi hoopis kolmandat?
Kõik loetletu ja siis ka see “miski”. See miski X-faktor, mis teeb selle pildi, oskus näha midagi, mida teised ei näe või oskus näha kuidagi teisiti. Kuigi kõike on võimalik õppida ja ka seda vaatamist/kadreerimist/kompositsiooni on võimalik treenida või kujundada, aga osadel fotograafidel on see eriline tunnetus ja nägemine kohe olemas.

Oled andnud loenguid ka moefoto teemadel. Milline on Sinu meelest kodumaa moefotograafia haridustase?
Minu teada meil ei ole tegelikult ülikoolides otseselt moefotograafia koolitust, Kunstiakadeemias vist nüüd taas tegeletakse sellega. Aga ma arvan, et põhiline, mida moefotograafias, või üldse fotograafias, on vaja, on kõigepealt baasteadmised ja kasuks tuleb ka mingisugune kunstiline haridus ja võimalus mõne professionaalse fotograafi juures assistendiks olla. Hariduse osas on keeruline vist see, et meil ei ole võimalik palgata haridusasutustesse oma eriala professionaale õiglase tasu eest õpetama ja see kindlasti annab tunda hariduse tasemes/tulemuses. Samas on maailmas väga palju väga häid fotograafe, kes on entusiastist omal jõul iseõppinud ja parimaks saanud.

Millisena näed kodumaa moefotograafia tulevikku?
Mingis mõttes üsna helgena, kuna riigipiirid järjest enam hägustuvad. Enam pole vahet kus sa asud, oluline on su käekiri, kvaliteet, visioon.

7 soovitust alustavatele moefotograafidele?
Kui on soov just moefotograafiaga tegeleda, siis tuleks kasuks tunda moodi, trende, moemaailma, disainereid ja omada head ja respekteerivat suhtumist kõikidesse kellega koostööd teed.

Pildistamise koha pealt soovitan eelkõige jääda iseendaks, tunda oma tehnikat ja siis harjutada, harjutada, harjutada.

Virge töödega tutvu:
Instagramis
kodulehel

Vilve Unt, kollektsioon “Etno”

Vilve Unt, kollektsioon “Etno”

Fotoseeria Mare Kelpmanile

Noise Production

Marit Ilison “Longing for Sleep”

Rea Lest Estonian Film Magazine’ile

Noise Productions

Fotod: Virge Viertek