Sandra Leushina
Elektroonilise muusika autor Lauri Lest avaldas hiljuti oma esimese kauamängiva, mis kannab kosmilist pealkirja “Duality”. Atmosfäärilist helikõla pakkuv album on sündiselt ilus ja melanhoolne. Võiks öelda, et meloodiline pärl kodumaise elektroonilise muusika maastikul. Isiklikest emotsioonidest laetud heliteos on pigem kuulajasõbralik ning kindlasti meeltmööda ka vanema muusika austajatele – Lauri on võtnud eesmärgiks kasutada vaid päris süntesaatoreid, vältides arvuti kasutamist oma muusikas üldse. Samuti on albumi loomisel mindud “vähese kompressiooni” teed, jättes sisse tooremat dünaamikat. Oma loome on autor ülesehitanud just laivis esitamiseks. Hetkel Lauri laiv-esinemistest unistabki. Loodetavasti õnnestub tal lähikuudel läbi viia oma albumiesitluskontsert ning sinna kaasata ka mõne visuaali- või valguskunstniku. Kuniks kontserdiplaanid valmivad ning Lauri Lest publiku ette astub, saa tuttavaks tema loomega albumilt “Duality”.
Sinu soolo-looming on ambientlik kosmose-retk, öine ja kohati melanhoolne muusika. Varasemalt oled kokku puutunud pigem gooti- ja raskemuusikaga. Miks valisid just sellise retro-elektroonilise suuna, millega oma muusikalises elus edasi minna?
Jah, kunagi tegime sõpradega bändi, kus segasime raskemat rokki meloodilise ja unistava elektroonika ning ilusa naisvokaaliga. Umbes sel ajal avastasin süntesaatorites ja efektides teatud võlu ja potensiaali eneseväljendamisel. Mulle tundub, et elektroonika on hea vahend abstraktsemate tulemusteni jõudmiseks ja üleüldse, elektroonikat on lihtsam mängida kui näiteks naturaalseid instrumente. Aga see gooti- ja raskemuusikaperiood lõppes juba umbes 15 aastat tagasi. Tänu tolleaegsetele, emotsionaalses mõttes tormilisematele aegadele avanesin laiemale (muusika)maailmale. Võib isegi öelda, et tekkis identiteedikriis – vana ei pakkunud enam vaimset tuge, aga uus polnud paika loksunud. Huvi süntesaatorihelide ja elektroonika vastu jäi siiski püsima.
Mis puudutab “retrot”, siis minu taotlus pole olnud tingimata retrohõngulist muusikat luua – pigem on asjad lihtsalt nii välja kukkunud. Vast on asi ka selles, et kasutan peamiselt hardware-tehnikat ja väldin muusikas arvuti kasutamist ning loon ja salvestan enamus materjali klahvidel käsitsi sisse mängides. Lisaks, otsustasin “Duality” puhul n-ö loudness war’is mitte osaleda ja palusin albumi masterdajal dünaamika säilitamiseks materjali vähem kompresseerida kui tänapäeval üldiselt tavaks on. Need tunduvad olevat soodsad tingimused retro-vaibiga muusika sünniks.
Kuidas üldse oma debüütalbumi juurde jõudsid – ava palun meile oma teekond ja nimeta mõned märgilised projektid, millega enne soolot tegelesid.
Muusika on olnud minu jaoks vaimne praktika ja vahend millegi ratsionaalse mõistuse ja igapäevaelu välisega kontakti saavutamiseks. Muusika on minu jaoks ka vahend elukogemustest tingitud tugevate emotsioonide salvestamiseks. Isegi valusates kogemustes on midagi positiivset, kui nendest kogemustest inspireeritult muusika sünnib.
Ma olen peaaegu 20 aastat vahelduva eduga muusikaga tegelenud ja nagu enne mainisin, sai kunagi bändi tehtud ja bändiga esinetud. Bändi nimi oli Redoqueene. Mängisin seal basskitarri ja olin üks muusika autoritest. Ühel hetkel läks see grupp laiali ning peale seda lõin muusikat ilma, et oleksin seda laiema publikuga jaganud, rääkimata laivis mängimisest.
Mõned aastad tagasi mõistsin, et mul on päris palju soolomaterjali, millega mingis mõttes väga rahul olen, aga kuna kogu mu senine looming oli väga eklektiline olnud, siis oli seda keeruline laiema publikuga jagada. Seadsin endale eesmärgiks luua miskit, mis on laivis klahvidel esitatav ja mis samas kannab seda maagiat, mida muusikas otsin. Varsti oligi kogunenud hulk vastavat materjali ja otsustasin osa sellest albumina vormistada.
Rääkides nüüd lähemalt albumist: kui esimest korda “Duality” mängima panin, tekkis kohe silme ette “TRONi” esteetika. Kui suur sci-fi fänn oled?
Kuigi olen “Blade Runnereid”, “Tron Legacy’t” ja veel igasuguseid ulmekaid näinud, siis end suuremaks ulmefänniks ei pea. Hiljuti küll lugesin Frank Herberti “Dune’i” esimese raamatu läbi ja võib-olla võtan lähiajal veel mõned teosed sellest sarjast ette, aga varem ulmežanri raamatuid väga lugenud ei olnud. Ma mõistan, et heliliselt võiks mu muusika eelpool mainitud teoste soundtrackiks sobida, aga ma pole seda otseselt taotlenud. Asjad on lihtsalt nii kujunenud. Kasutan enese väljendamiseks instrumente, mis vastavalt kõlavad.
Intervjuus Müürilehele rääkisid, et tegu on elavale esitusele orienteeritud muusikaga. Iseloomustad Sa end pigem siis live-artistina?
Jah, mõned aastad tagasi sai konkreetselt selline eesmärk seatud, et muusika, mis edaspidi kirjutan, on eelkõige laivis esitamiseks mõeldud. Ehk siis, kontserditel esitan oma loomingut klahvidel mängides, ilma backtrackideta – ainult sünteetiline basstrumm mõnes loos taustal põksumas. Võib ka nii öelda, et materjaalses mõttes on mu esmaseks eesmärgiks esineda laivis ning salvestatud muusika on kõrvalprodukt. Mittematerjaalses mõttes on mu eesmärgiks kogeda läbi muusika miskit sügavat ning neid sügavaid tundeid eelkõige laivis kuulajatega jagada. Loodan ka, et see album aitab Eestist väljapoole esinemisi leida.
Mis aspekte loomingu laivis esitamisest kõige rohkem naudid?
Live-esinemiste juures on päris mitu aspekti, mis mulle pinget pakuvad. Esiteks, esinemised on need hetked, mil minu muusika päriselt aktiveerub – olen reaalse publiku ees ja jutustan konkreetses hetkes läbi muusika oma lugusid. See on selline habras seisund, sest avan oma tundemaailma kuulajatele ning samas olen silmitsi esinemisärevusega. Aga olen õppinud seda esinemisärevust eneses teatud positiivseks pingeks ja põnevustundeks muutma, mis omakorda võimendab emotsioone ja seisundeid, mida edasi anda püüan. Lisaks sellele on esinemised omaette seiklus – võtan kogu oma tehnika kaasa ja sõidan kuskile, kus kohtan uusi inimesi või jagan lava vanade sõpradega.
Aga mille poolest nautisid albumi salvestamist ja kuidas see loomeprotsess välja nägi?
Kui rääkida albumi loomisest laiemalt, siis pean esiteks ütlema, et on raske isegi määratleda, millal täpselt sellega pihta hakkasin. Loo “Memories” esimene versioon valmis näiteks aastal 2011 ja “Erotic” aastal 2016. Ülejäänud lood on pigem hiljem sündinud. Konkreetne mõte albumi salvestamisest tekkis 2019. aasta alguses. Albumi ja üldisemas mõttes muusika loomise juures naudin kõige rohkem neid hetki, kui olen tükk aega katsetanud ja püüdnud uut materjali luua ning vahel isegi tundub, et tühja tööd teinud, kui siis järsku mõni looalge ellu ärkab ja konkreetse vormi võtab. See on hea tunne – satun mingisse kõrgendatud seisundisse, mida just liiga tihti ei koge.
Erinevalt paljudest muusikutest ja kunstnikest puudub mul enamasti konkreetne nägemus lugudest, mida looma hakkan. Ma ei kuule mingeid helisid või viisijuppe oma peas, milledele siis vormi annan. Pigem improviseerin ja katsetan ning siis läbi nende katsetuste sünnivad lood.
Kas selle albumi taga seisab veel isikuid või on tegu ikka täiesti DIY albumiga, kus katad kõiki rolle algusest lõpuni ise?
Konkreetsemas mõttes olen mina lugude autor ja salvestaja, albumi masterdas Saksa masterdaja Martin Englert, kujunduse lõi Joosep Volk (Tolm Stuudio) ning ohtralt loomingulist ja praktilist nõu ja tagasisidet andis sõber Mauno Meesit. Kaudsemas mõttes ei saa öelda, et ainult mina albumil kõlava muusika loonud olen. Arusaama muusikast on kujundanud inimesed, kellega sai näiteks kunagi bändi tehtud. Kõik lähedased ja ka mitte nii lähedased inimesed on minu ja minu muusika kujunemist mõjutanud. Mulle tundub, et lood saavad minu sisimas alguse minu ja minu elus olevate inimeste vahelistest sünergiatest. Läbi sünergiate tekib mingi säde, mis siis läbi elektroonika materjaliseerub ja looks kujuneb. Olen mõnes mõttes pigem vahendaja.
Oled avalikkusele maininud, et Sinu debüütalbum sai “ehitatud” peamiselt inspireerituna isiklikest kogemustest ja igatsusest. Ehk avad täpsemalt – igatsus kelle või mille vastu Sind niiviisi looma pani?
Võib vist öelda, et mõtlesin eelkõige igatsust nende eelpool mainitud kõrgendatud seisundite järele.
Osalt võib tunduda, et minu muusika sünnib soovist põgeneda või pääseda millestki, aga võib-olla saab seda hoopis nimetada sooviks jõuda kuskile kohale – mingisse loovamasse seisundisse.
Aga jutt sellel teemal võib väga esoteeriliseks minna ning ütleks, et see album ja minu looming ongi vastuseks sellele küsimusele.
Oled varasemalt öelnud, et üheks põhjuseks, miks selle albumi kokku panid, oli soov jõuda võimalikult paljudeni, kellele selline muusika korda võiks minna. Millist vastukaja seni saanud oled ja mis ehk kõige rohkem meeles?
Lugusid “Duality’lt” on nii Eesti kui välismaa raadiotes ja podcastides mängitud ning seda on ajalehtedes ja veebiportaalides mainitud. Inimesed on ka mulle isiklikult kirjutanud ja tagasisidet andnud. Mõned on ka Bandcampi kaudu toetanud. See kõik on väga positiivne ja innustab muusika osas järgmisi samme astuma. Olen väga tänulik selle eest!
Tagasiside on kindlasti oluline, aga kui oluline – võtad Sa näiteks kriitikat õppetunnina või vaatad pigem sellest mööda?
Konstruktiivsest kriitikast mööda kindlasti ei vaata ning siiani on kriitika olnud konstruktiivne. Vahel võib-olla tajun, et inimene on minu loomingust teisiti aru saanud, kui ise seda mõelnud olen, aga seegi on tagasiside – võib-olla pean siis edaspidi end selgemini väljendama, kuigi muusika ja kunsti üks võlusid ongi see, et igaüks võib erinevaid teoseid omamoodi tõlgendada. Kindlasti ei tõtta ma kriitika ja nõuannete peale kohe kõike teisiti tegema, aga see info salvestub kuskile alateadvusse ja kui seda on vaja, siis mõjutab minu loomingut sealt kaudu.
Muusikakriitik Kaspar Viilup kirjutas arvustuses, et “Duality” võiks olla elektroonika-võõrale inimesele justkui esimeseks tuleprooviks. Isiklikult ma võib-olla sellega ei nõustuks, sest maailmas on ka lihtsamini seeditavamat elektroonilist muusikat. Nukker “kosmosemuss” ei ole kõige kergem kuulamine ja pigem vajab ehk isegi teadlikumat kuulajat. Kes võiks Sinu arvates olla Lauri Lesta muusika kuulaja?
Jaa, see on tõsi, et emotsionaalses mõttes võib elektroonika- või pigem isegi alternatiivmuusikavõõrale inimesele see album natukene liiga raskena mõjuda. Aga olen selles osas Kaspariga nõus, et mu lood ei ole tehniliselt liiga keerulised ning heliliselt võõrana kõlavad ning on seeläbi ehk kergemini vastuvõetavad – kui mind näiteks Arca või kodumaise elektroonikaprojekti Algorütmidega võrrelda.
Ma ei loo muusikat mingit konkreetset žanrit või kontingenti silmas pidades. Ütleme, et loon neile, kes on ehk sarnaseid tundeid tundnud, mida oma muusikasse valan, või ehk on alles selliseid tundeid avastamas ning leiavad minu muusikas ses osas inspiratsiooni.
Tundub, et tegelikult Sa ju siis luues väga ei mõtle sellele, et tahaksid suurtele massidele muusikat teha?
Hahah! Kui suured massid peaks tahtma minu muusikat kuulata, siis ega ma kätt ette ei paneks. Aga siiski otseselt sellele ei mõtle jah, et mis ma peaks tegema, et tingimata suurtele massidele peale minna. Pigem on eesmärk oma kuulajaskond leida ja omakorda kuulajaskonnast inspiratsiooni saada.
Kui peaksid üks päev tahtma kuulsaks hitimeistriks saada, siis millist muusikat looma hakkaksid?
Kui Sa nii küsid, siis ütleks, et võib-olla teeksin hoogsaid shoegaze– või dreampop-hitte. Aga see on lihtsalt mingi uitmõte. Veidi reaalsemad unistused on luua muusikat filmile või mõnele muule kunstivormile või koostööd teha näiteks keelpillimängijate või lauljatega.
Põnev! Millega täna tegeleda soovid ja millised on Su lähiaja loomingulised plaanid?
Tahan lähikuudel albumiesitluskontserdi ära teha ning loodan sinna ka mõne visuaali- või valguskunstniku kaasata. Tegutsen ka selle nimel, et Eestist väljapoole esinemisi leida. Tahaks väga ka uut materjali looma hakata, aga hetkel pole selleks veel õige aeg…
Kuula albumit:
Lauri tegemisi saad järgida Facebookist või Instagramist.
Fotod: Mihkel Ernits