Muusikaline eriprojekt Kuradi Saar – eestikeelne, jõuline ja psühhedeelne. Saund, millest räägivad nii vanad kui ka noored Eesti rokkmuusika armastajad ning mida on kiitnud paljud nimekad Eesti muusikud. Esmalt tekitas Kuradi Saar palju kõlapinda septembris ilmunud albumieelse tiiser-singliga “Vapustav maailm”. Tol hetkel oli nimme salajaseks jäetud projekti taga seisvate liikmete identiteet. Oktoobri alguses nägi samanimeline kauamängiv ilmavalgust ja paljude spekulatsioon sai kinnitust – kes need teised ikka olla saavad, kui andekad muusikud bändist Elephants From Neptune. Ülejäänud on juba ajalugu. Kui ajaloost rääkida, siis just nimelt 70ndate ja 80ndate rokihõngu “Kuradi saar” edasi annabki. Album sündis austusavaldusena Eesti rokkmuusikale ja -muusikutele.

Millised on selle üllatava projekti telgitagused? Vestlesime “Kuradi saare” taga seisvate meestega. Teie ees on Robert Linna, Markko Reinberg, Rain Joona ja Jon Mikiver!

Kuidas sündis projekt Kuradi Saar, mis on selle essents ning mille järgi oma nime sai? Kõlab kuidagi nii mütoloogiliselt.
Robi: Mina ja Rain kunagi alustasime eestikeelsetes bändides ja umbes kaks aastat tagasi hakkasime vaikselt omaette mõtlema, et tegelikult oleks päris lahe midagi sellist jälle teha. Elevantidega paar korda pulli pärast tegime eestikeelsete lugude kavereid ja see tundus isegi perspektiivikas, et me võiks olla võimelised midagi ise ka kirjutama. See mõte kuidagi aina kippus ja kippus peale ning lõpuks pakkusin välja idee, et teeme eestikeelse plaadi. Okei, alguses mõtlesime, et prooviks kasvõi ühe loo teha, aga siis oli neid juba kolm ja siis 7. Viimase nädalaga enne plaadi trükkimist tulistasime kaks veel juurde.

Terve selle asja tagamõte oligi see, et tahaks teha midagi värsket, tahaks ennast proovile panna. Kuidagi kokku vormida ja tähistada seda, mida tähendab eesti rokk meie jaoks. Et see ei jääks mingiks kaugeks mineviku mälestuseks või luitunud Gunnar Grapsi plakatiks kuskil hoiuraamatukogu riiuli taga.

Nimevariante oli meil mitu – Majapidu, Konflikt, Poseidoni Vuntsid… Aga kui tõdesime, et me ju tuleme sellega oma juurte juurde, koju tagasi, siis piisas vaid pilgust Võsu lahe peale ning silmapiiril terendas taaskord see kuradi saar. See saar, mida me bändiga oma lõpututel jämmidel oleme algusest peale vahtind.

Kas ja mille poolest on eestikeelset rokkmuusikat keerulisem/teistmoodi kirjutada kui ingliskeelset?
Markko: Kui me hakkasime valima lugusid järgmise EFN-i plaadi jaoks (Elephants From Neptune – toim.), oli kogunenud väga suur hulk ideid ja osadel lihtsalt oli see “Eesti vibe”. Sellele tuginedes hakkaski too Kuradi Saare kaust täituma. Üldiselt, ei olnud midagi väga keerulisemat/teistmoodi muusika poolest, küll aga sõnade kirjutamise poolest. Eesti ja inglise keelel on erinev “voolamine” ja kõla.

Kas nägite turul ka täitmata auku või siiski puhas loomevajadus kaldus selles suunas ning muid kõrvalisi aspekte te arvesse ei võtnudki?
Rain: Nagu Robi siin mainis juba, siis need mõtted tekkisid juba mõned aastad tagasi, et kurat võiks ju teha mingi eestikeelse loo ka. Lihtsalt enda jaoks. See mõte kuidagi süvenes ja teistele meeldis ka, siis polnud enam pääsu, et teeme juba terve plaadi. Kuna see ikkagi selline ühekordne asi on, siis pigem oli see suuresti meie endi jaoks, mingit otsest täitmata auku, kui sellist me ei otsinud. Oli vaja teha lihtsalt ja eesti keel on ilus keel ju kah.
Jon:

Kindlasti loomevajadus. Käsi südamel – kellegi muu, kui enda jaoks me seda plaati ei teinud.

Ehk siis on tegu ühe albumi projektiga?
Rain: Võiks öelda nii, et tegu on pigem sellise ühe albumi projektiga, aga see plaat on nüüd tehtud ja jääb meile kõigile kuulata. Aga, seda ei julgeks 100% ka väita, et me enam kunagi midagi eestikeelset ei tee.
Jon: Väga hästi öeldud Raini poolt. Meil ei ole hetkel ka otsest plaani seda projekti pärast aastavahetust edasi venitada. Võib-olla üks suur finaalkontsert veel millalgi…

Mille poolest võiksid erineda Kuradi Saare ja Elephants From Neptune’i austajad – või tundub, et ka Kuradi Saare looming võiks rikastada põliste elevandifännide muusikakollektsioone?
Markko: Kindlasti! Ma usun, et kui inimestele meeldib EFN, siis Kuradi Saare “vibe”  ja stiil on sarnane, samad tüübid ikkagi, käekiri on sama, ainult kergelt psühhedeelsem.
Robi: Elephants From Neptune on meie jaoks alati vundament, Kuradi Saar on uus korrus selles majas.

Robert, olid möödunud ja ka tuleval suvel tihedalt seotud projektiga “Kremli ööbikud”. Kas ja mil määral Joala loominguga nii tihedalt seotud olemine mõjutas Kuradi Saare loomingut?
Robi: Ajaliselt oli see suvi muidugi täiesti pekkis. Koguaeg tuli ennast ümber häälestada nii teatri teemadele, lugude kirjutamisele, salvestamisele ja muidugi oma perele. Aga kummalisel kombel see kõik inspireeris ja ma sain kõik selle pinge maandada oma muusikasse. Istusin tihti seal Kreenholmi saalides ja üritasin “Majapidu” välja mõelda. Ma polegi selle peale mõelnud, aga kusjuures see etenduse jaoks arhiivides kaevamine ja igasuguste nõuka-aegsete rokkarite memuaaride lugemine suurendas austust nii Joala kui ka tema kaasaegsete vastu. Me küll elame teises ajas, aga mõnes mõttes oleme samasugused.

Terve albumini, tuleb tõdeda, me pole veel jõudnud, aga nii ongi ehk huvitavam sellest lähemalt kuulda! Rääkige “Kuradi saar” albumi valmimisest. Kes seisavad albumi taga tiimina ning milline oli selle valmimise köögipool ja saundi otsing?
Markko: Salvestus toimus peamiselt kahes kohas: meie Tallinna proovikas ja minu Võsu mini-stuudios. Aega oli palju, seega saime katsetada rahulikult oma ruumides. Suuresti aitas selle plaadi saundi vormida Martin Kikas, kes oli iga veidrama ideega nõus ja lõpuks pani selle kõik kokku. Laulis ja lisas ka sündi käike ning perkussi, kus vaja. Me kohtusime temaga üks kord enne salvestamist ja ta ütles: ,,Kõige raskem on miksida tänapäeval rokkbändi nii, et see huvitavalt kõlaks.” Seega missioon oli ees ja salvestamisel tuli hakata otsima seda teistsugust tooni, mis võiks sellel plaadil olla. Me alustasime salvestamisega Tallinnas, aga kohe mai lõpu saabudes oli selge, et Tallinnas kuumas toas väga produktiivne olla ei suuda, seega oli mõistlik kolida asjadega Võsule ja jätkata seal – parim idee ever!
Robi:

Kuna esialgu oli plaanis salvestada vaid üks lugu, siis otsustasime, et ärme üldse hakka üle mõtlema, pigem mõtleme kastist välja ja kasutame niiöelda “street” teadmisi. Niisiis, käiku läksid igasugused vanad juustud mikrofonid, laste kitarrivõimud ja muud eksperimentaalsed nipid huvitava saundi saamiseks… Paigutasime mikreid koridoridesse, kappidesse jne. Terve see protsess oli täiega DIY. Kõik, mis tundus äge, läks kohe plaadile, väga paljud träkid on ühe duubliga tehtud. Ja selles vaimus oli põnev panna kokku täispikk album.

Näiteks “Majapidu” ja “Valel on kaunid jalad” sai välja mõeldud umbes nädal enne materjali üleandmist – otse stuudiosse ja linti. Ma ei tea, kas see oli meie stressivaba lähenemine stuudiotöös, aga me saime megahea saundi stuudios väga kiiresti kätte. Lood masterdas Lauri Liivak. Linnu juba mainis Kikast, kes ööbis magamiskotiga oma stuudios, et meie plaati miksida. Kujunduse vormis kokku Taavet Kohal ning fotoaparaatide taga olid Gerli Tooming ja Kaspar Kalle.

Mida siis ikkagi Kuradi Saar viljeleb – pehmemat tantsu- või siiski staadionirokki? Sinkud annavad mõlemast lähenemisest aimu.
Robi:

Üritasime hoida asja mitmekülgsena, dünaamilisena. Muidugi me kujutame end alati mängivat staadionil, aga selleks, et rahvas aru saaks, kui tugevalt see orkaan peale lendab tuleb kohati ka pakkuda neile varju ja teha pai. Ja siis jälle tormi kätte, bitches!

Jon: Lood tulid pigem iseenesest, emotsiooni pealt. Kuid vaatasime pidevalt ka tervikut ja tahtsime seda jah, mitmekülgsena hoida.

Kuradi Saarel on käsil väike tuur. Astute näiteks üles 9.11 Tallinnas, Erinevate Tubade Klubis. Samuti ka 16.11 Tartus ja 17.11 Viljandis. Mida võib oodata laividelt?
Jon: Esiteks tuleb meile appi Kostja Tsõbulevski, kes laulab ning mängib kitarri ja klahve. Lisaks tuleb ühes loos Robil mängida trumme ja minul laulda ning natuke kitarri mängida. Juba need proovid viiekesi on andnud järjekordse uue hingamise, tõstnud meie isiklikku “mängu”. Ma võin siiralt öelda, ja see on ka loogiline, et nendest tulevad kõige nõudvamad kontserdid, mida oleme seni teinud.
Robi: Need kolm kontserti on ainuke võimalus näha Kuradi Saart laval, live’s, ja täies koosseisus.

Lõpunoodiks kokku võttes – millised siis on Kuradi Saare edasised eesmärgid?
Robi: Me oleme selles mõttes täitnud oma eesmärgi, et me tahtsime teha ühe korraliku eestikeelse originaalloominguga plaadi, mis oleks stiilne, kõlaks hästi, mida oleks põnev kuulata ja mille üle me ise uhked oleksime.
Jon: Ainuke eesmärk nüüd on anda võimalikult head kontserdid. Tahame helis, pildis ja pillimängus pakkuda parimat elamust ja kindlasti ka ennast ületada. Kui see saab hästi tehtud, on süda rahul ja võib selle peatüki kinni panna.

Album “Kuradi saar” Spotify’s: https://spoti.fi/2y0rDka

Kuradi Saare kontsertide piletid saadaval Ticketerist:
Tallinn – https://www.ticketer.ee/ansambli-kuradi-saar-plaadiesitluskontsert-tallinnas/
Tartu – https://www.ticketer.ee/ansambli-kuradi-saar-plaadiesitluskontsert-tartus/
Viljandi – https://www.ticketer.ee/ansambli-kuradi-saar-plaadiesitluskontsert-viljandis/

Kuradi Saare tegemiste ja konserttuuriga saab kursis olla bändi Instagramis ja Facebookis

Fotod: Kaspar Kalle

Intervjuu: Sandra Leushina ja Stella Raudsepp (Häppening)