0   +   2   =  

Vihmane ja jahe maikuu õhtu. Tallinna Hobujaama ristmikule on ei-tea-kust ilmunud tribüün. Jagatakse kõrvaklappe, kus kõlab… ristmik! Seesama Hobujaama ristmik, salvestatud veidi varem, nii et tekib nihe kuuldu ja nähtava vahel. Kuskilt tuleb tramm, pöörad pead, aga ei, see kõlas klappidest… Kusagilt ilmub tribüüni ette kitarrist ja asub vihmasesse urban-maailma lööma mahedaid kitarri akorde. Tantsijad eralduvad aegapidi teeületajast-rahvast.

Igal linnal on oma kõla ja mustrid. Timo Steiner, Jonas Kaarnamets ja Sander Mölder salvestasid Tallinna kesklinna (elu)mustrid, mikrodetailid ja rütmid vinüülplaadile ning lõid neist oma nägemuse. Müramuusikat kuulata ei ole kerge. Selleks on oma aeg, tuju ja koht. Aga kui see hetk võtta, jõuab ruttu mõistmiseni, et tegu on tähelepanuväärse ettevõtmisega, mis on audiopilti salvestanud osakese meie pisikesest kesklinna hingest ning hõngust. Kauamängiv ei ole traditsiooniline lähenemine muusikale – tegu on muusikalise kunstiprojektiga, mis sündis tänu kevadel toimunud Maailma Muusika Päevade avasündmusele. Sündmus kandis nime CONCERTO FOR AN INTERSECTION AND AN ELECTRIC GUITAR. Nii kannabki vinüül sama pealkirja, eesti keeles “Kontsert ristmikule ja elektrikitarrile”.

Albumi kaasautor Timo Steiner nimetab plaati kontserdižanri ja field recordingu seguks, täpsemalt elektikitarri linnahääli matkivast soolohäälest ja muusikalistest kommentaaridest. Kauamängiva A-poolel on enam-vähem puhas ristmiku hääl ja B-poolel ristmikust inspireeritud muusikaline mosaiik, kuhu on põimunud erinevaid žanre, alatest pungist lõpetades elektroonilise tantsumuusikaga. Täpselt nii variatiivne, kui urbanistlikus ruumis sündinud subkultuurid. Siinkohal ei saa unustada et antud albumil on rõhk siiski kitarrimuusikal. Tulevikus oleks äge kuulda sellelt albumilt välja jäänud subkultuuride mõjutusi. Selles mõttes oleks natuke teise muusikalise suunaga jätkualbum omal kohal.

Albumi üks autoritest, Jonas Kaarnamets nimetab kogumikul kõlavat müramuusikat kui oodi Tallinnale. “Mul on üks Ameeriklasest tuttav, kes paar korda siia sattunud on, ja kui talle seda plaati kuulata andsin, oli tema esimene reaktsioon: “Ma tean neid helisid! Need oranžid trammid, need foorid…” ja arvan, et tema tähelepanekus on iva. Teose võtmetegelaseks on Hobujaama ristmik ja pealinna ühe suurima ristmikuna kõlavad sealsed helid nagu Tallinn. Igapäevaselt nende keskel olles, ei pane neid helisi tähele, aga kui nad kontekstist välja võtta ja kuskil eemal kuulata, võib see kõik väga koduselt kõlada,” selgitab Jonas. Võiks tõepoolest autoriga nõustuda – igal linnal on oma süda, oma helid ja olustik, mida tunnetab läbi erinevate meelte. Üks peamisi on kindlasti nägemise kõrval ka kuulmine. Ning seda vaibi kannab “Kontsert ristmikule ja elektrikitarrile” väga hästi.

Foto: Karin-Liis Tambaum

Et kõnealust helikunsti-projekti veel paremini mõista, palusin autoritel valitud lugusid kommenteerida. Tulemuseks sai väga värvikirev sõnademäng. Näiteks lugu “Early Spring On Intersection” tundub olevat kogu albumi vundament. Timo ütleb selle kohta “Tallinna audioajalugu” ning lisab: “salvestasime Hobujaama ristmikku 2019 varakevadel, teadmiseta veel, kuidas seda täpselt kasutame. Stuudios salvestatut ülekuulates ilmnes, kui musikaalne ja rütmitihe meie linna suur-ristmik on. Rütmistavad foorid, trammide elektriline laul, reisikohvrite lõbus ragin, keeltepaabel, naerupahvakud, muusikakatked, tuvid, jalgrattad… Otsustasime, et see on plaadil täiesti omaette muusika, omaette lugu, millesse pole vaja kunstlike kõladega sekkuda. Eriti õndsakstegevalt kõlab linnaeepos keereldes vinüülplaadil.” Kui minna veel sügavamale, siis ei ole albumi inspiratsiooniks olnud vaid kauged anonüümsed linnahelid, vaid linnadžunglis kõlanud muusika ning konkreetsemad isikud. Jonase sõnul on pala “Tranquil Meadow No 2” otsene mõjutus kaks härrasmeest, kes kaasaskantava makiga õigel hetkel Hobujaama ristmikku ületasid. Nii jäi ristmiku salvestuse peale moment, kus härrade boomboxist kostus jõulne tantsulugu. Läbi selle sündmuse sündis “Tranquil Meadows”, kus kõlab selle tundmatu loo meloodia kontrastina täiesti teises võtmes. 

Üllatusi on albumil veelgi. Oleme harjunud tehislike keskkondadega, kuid ei saa unustada, et ka linnaruum on ja võiks olla läbi põimunud loodusega. Me vajame loodust enda ümber ning peaksime tagama loodusele ruumi ja looma soodsad tingimused. Ka linnades. Ood Tallinnale ei ole jätnud loodust välja, vastupidi plaadilt leiab loo “Pigeons Make Lots Of Different Noises”. Olgu see meenutuseks, et linn ja loodus peaksid käima käsikäes. Träki tagamaade üle arutleb Timo järgmiselt: “Ega ei teagi, kas erilinnade tuvid leiaksid üksteisega ühise keele või pigem ühise krullutamise. Igal juhul on nad alati kohal ja nii ka meie linnas. Krullutamist sai toetatud kerge vile ja biidiga. See võiks olla plaadi kõige meeldejäävam viisikään.” 

Täpselt nii kirev kui on linn, on seda ka salvestus. Ja eriti kirevad on autorite interpretatsioonid salvestatud helidest. Kui albumi A-pool on pigem keerukam kultuur-antropoloogiline tekst, siis B-pool on antropoloogiast, kultuurist ning kunstist immutatud muusika. Me võime itsitada Tallinna väiksuse üle, võrrelda teda maailma metropolidega. Ehk peaksime olema hoopis rõõmsad, et meil on nii linna kui loodust. Vähemalt veel. Igatahes, vinüülilt kostub meie armsa (pea)linna vaib ja eriline on seda vaibi võimendatud kujul tajuda. 

Album “Concerto For An Intersection and An Electric Guitar” ehk “Kontsert ristmikule ja elektrikitarrile” on soetatav BIIT ME kauplusest:

https://biit.me/product/concerto-for-an-intersection-and-an-electric-guitar/