1   +   7   =  

Ei teagi, kas tänavust aastat silmas pidades oli märgilisema tähendusega, et Jazzkaar toimus oktoobris või et Jazzkaar üldse toimus. Mistahes valiku korral tuleb aga tegu tunnustada. Kui eestlased jazzilembeseks koolitanud festival võib tavapärasel aastal müüa saale välja juba ainuüksi tuntud kaubamärgiga kaasnevast inertsist, siis tänavu aasta oli kõike muud kui tavapärane. Programm valdavalt kodumaine, kuid olusid arvestades siiski piisavalt rammus.

Kui mitmete hulgast valida vaid paar head hetke tänavusest Jazzkaarest, mis motiveerisid Spotifys lugusid taas ja uuesti üle kuulama, siis võiks need olla Eesti noorema põlvkonna trummivirtuoosi Ramuel Tafenau grupi esinemine ja Norra lauljatari Silje Nergaardi duo pianist Espen Bergiga.

Tõsi, ega neid trummaritest bändiliidreid just palju ole. Trompetistid, saksofonistid, kitarristid ja isegi bassimehed on üldiselt loogilisem frontmani materjal kui seda on üks trummar. Sest kuidas saad olla liider, kui seda taburetti, millel istud, lahutavad lavalt alla kukkumisest tihtilugu vaid paar sentimeetrit, samal ajal kui kogu muu sats sind püünel publiku eest aktiivselt blokeerib. Veidral moel on aga selliseid andekaid backseat drivereid meil Eestisse siiski alati jagunud – Tanel Rubenist ja Toomas Rullist kuni Reigo Ahvenani, kes end Tafenau koosseisus külalisesinejana löökriistade taha oli sättinud.

Tafenau grupilt ilmus eelmise aasta lõpus album “Gather Around”, mille repertuaarist ülesastumine valdavalt koosnes. On rõõm nautida kontserti, kui näed ja mõistad, et ka laval olijad ise naudivad, mida teevad, elavad sõprade muusikalistele sõnavõttudele kaasa. Ei saaks öelda, et seda just liiga sageli juhtub. Sageli juhtub pigem see, et näed, kuidas inimesed teevad laval suurt ja rasket tööd. Teinekord juhtub isegi seda, et ühes bändis teevad kõik inimesed hoopis mingit omaette tööd. Iga mees iseeneda eest. Tafenau loomingus on mõnusat kergust ja minekut, rütm ei domineeri vaid juhendab, kui vaja tõmbab käima, kui vaja liigub varjuna. Kompositsioonides ei kardeta väljenduda oma iidolite keeles ja kõlas, mis kuulajas tekitab mõnusat äratundmisrõõmu ja paneb veelgi tähelepanelikumalt kuulatama. Tafenau ja tema kokku kutsutud grupi mängus on mõnusat nälga nende kompositsioonide kallal ka laval olles nuputada. Võib-olla on see nii, kuna ei ole tekkinud ülemäära palju võimalusi seda publikule mängida, aga see mõjub võluvalt, nagu ka muusika kohatine kerglus. Bänd ei ole võtnud endale eesmärgiks kuulaja juhtmeid oma ego rahuldamiseks läbi kärsatada, väsitada kompositsioonidesse mitte sobivate käsitööoskuste demonstreerimisega. Kõike on parasjagu ja maitsekalt. Igal juhul on rõõm, et suurepäraste Eesti trummarite nimekiri on taas täiendust saanud. Õhtust jalutuskäiku tagasi koju saadab “Chapter One”.

Kunagi ammu oli aeg, mil kuulasin tavapärasest rohkem põhjala või skandinaavia naisvokaliste, selline omamoodi guilty pleasure või noh, miks ilmtingimata guilty tegelikult? Jah, see on selline mõnusalt kerge vokaaljazz, hästi klaar, ilma suuremate tembutamisteta, pretensioonitu ja oma kerguses ehk kohati lausa naiivnegi. Loomulikult see rohkem või vähem aimatav aktsent – julgen oletada, et nad teevad seda täna juba meelega. Kasvõi selleks, et kuulajad arvaksid, nagu laulaksid jazzballaade sõrmuste isanda teravkõrvsed haldjad kuskil fjordide ja kustunud vulkaanide vahel.

Just midagi sellist tõi Norra jazzvokaali üks tippe, Silje Nergaard, koos pianist Espen Bergiga Vaba Lava pimedasse saali. Siinkirjutaja jaoks oli see mõneti ootamatultki tänavuse Jazzkaare parim kontsert, vähemalt nende hulgast, mida näha-kuulda õnnestus. Kui pean ennast üldiselt selliseks kuulajaks, kes suudab rahumeeli lüürika kõrvust mööda lasta ja keskenduda muusikale, siis Nergaardi artikulatsioon, intonatsioon ja fraseerimine koostöös pianistiga liimivad kuulaja kõrvad lüürika külge. Iga sõna on noot, iga noot on sõna, kuniks neid on võimatu lahutada. Repertuuari seadmine programmiks oli imeliselt õnnestunud, siin oli dünaamikat ja pause lugude jutustamiseks, naiivset optimismi ja melanhoolset õrnust. Kui lugusid saaks kontserdilt kaasa võtta, siis võtaksin Nergaardi ja Bergi suurepärase tõlgenduse Pat Metheny, Lyle Mays’i ja David Bowie surematust loost “This is not America”.

Artikli autor: Priit Pruul

Päisefoto: Siiri Padar