Usun, et ilu ja siirus käivad kindlalt käsikäes,” ütleb mulle Eesti üks hõivatumaid jazzpianiste, Joel Remmel, kui küsin, kuidas väljendub ilu tema loomingus. Remmeli läbivaks jooneks nii elulistes tõekspidamistes kui ka loomingus tunduvadki olema need samad märksõnad – ilu ja siirus.

Joeli teekond muusikukarjäärini on olnud loogilist sorti. Helide maailm on tänu vanematele ümbritsenud meest juba varasest lapsepõlvest saati. Kraadiõpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzosakonnas, õpingud Göteborgi Ülikooli Muusika- ja Draama-akadeemias, EMTAs ja Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis lektorina tegutsemine, lugematud koostööd Eesti hinnatuimate muusikutega, Joel Remmel Trio eestvedamine, Noor Jazzitalent 2013 ja Aasta Jazzmuusik 2020 auhinna pälvimine – mehe saavutuste nimekiri on pikk ja muljetavaldav. Tema tagasihoidlikkus sellevõrra veelgi sümpaatsem.

Läbi sümpaatse siiruse kulgeb ka meie intervjuu. Nii vestleme pianistiga tunnustamisest, ilu otsingust, avame tema loomeprotsessi ning ahjusooja sooloalbumit “Live at Taff Club”.

Joel, võitsid just Aasta Jazzmuusiku tiitli – palju õnne. Sind peetakse noorema põlvkonna üheks silmapaistvamaks pianistiks ning Sinu muusika on kuulajate ja kriitikute poolt väga hästi vastu võetud. Kas oled ka ise enamasti rahul?
Aitäh! Kogu see tunnustuse tulv, mis viimasel ajal tabanud on, teeb väga tänulikuks ja motiveerib ikka edasi pingutama. Kui rahulolust rääkida, siis võin siiralt tunnistada, et olen tänulik nii paljude võimaluste eest end muusikaliselt väljendada. Nii enda originaallooming kui ka kõik muud projektid võimaldavad mitmekülgseid muusikalisi kogemusi mulle endalegi ja seda on äärmiselt tore tõdeda.

Kas sedalaadi tunnustamine on Su jaoks üldse oluline?
Eks ta ole ju mingi piirini meile kõigile vajalik. Teadmine, et su tegemised lähevad korda üsna arvukale hulgale inimestest, on väga julgustav. Kui rääkida Aasta Jazzmuusiku tiitlist, siis see on oluline ennekõike valdkonnasisese tunnustuse mõttes. Mitte, et ilma säärase äramärkimiseta oleksin kuidagi märgatavalt kehvem muusik või ei tunneks, et mu tegemised korda lähevad, aga kindlasti on see verstapostina olulisel kohal, et saada kinnitust küllaltki subjektiivsel teemal nagu muusika ja muusikuks olemine.

Oled isiksusena jätnud vägagi tagasihoidliku mulje, muusikaliselt kõlad ilu ja helguse otsijana. Kuidas väljendub ilu Sinu jaoks muusikas, on seda üldse võimalik mõõta?
Pole ju võimalik ilu kuskile skaalale asetada ja siis kindlalt väita, et üks on ilusam kui teine. See on vägagi tunnetuslik küsimus. Samas on ehk üks kriteeriume ka see, kui paljudele inimestele muusika korda läheb. Usun, et ilu ja siirus käivad kindlalt käsikäes. Kui muusikalistes terminites rääkida, siis on minu jaoks oluline, et heakõlaline kooskõla ületaks märgatavalt dissonantside osakaalu muusikas. Mõlemad on kindlasti vajalikud, aga kaalukauss peab jääma lahenduse suunas.

Hiljuti jagas hinnatud pianist Kristjan Randalu kiidusõnu Sinu helide heakõla osas Eesti Päevalehes. Tihtipeale on aga väline ja sisemine taju üksteisest mõneti erinevad. Milline on see mõõdupuu, millega oma muusikat ja esitusi hindad?
Kristjani sõnad ja tunnustus tähendavad mulle väga palju! Muusikas, eriti jazzis, on ilmselt üks olulisemaid asju see, et üldine pilt lavalt kuulduna/vaadatuna ja igapäevaelus olemise näol oleksid korrelatsioonis. Seega tuleb vaeva näha ka oma isikliku elu korrashoiuga, et laval “ilu luues” vastuolu liialt suureks ei paisuks. Muusika võimaldab aeg-ajalt ka n-ö põgenemisi reaalsusest, kui argiprobleemide käest võib minna pakku loomingusse ja lavale, aga mulle tundub, et see peaks pigem olema erand kui reegel. Üldine foon võiks olla siiski tasakaalus nii laval kui argipäevas. Usun, et midagi sellist ma kasutan ka oma muusikaliste toimetuste hindamisel.

Oled musitseerinud erinevates koosseisudes ning andnud oma osa albumitele nagu Veronika Portsmuth “Kõikide järvede kuu”, Laura Junson & The Jeth “Laura Junson & The Jeth”, Hedvig Hanson Soul Group “Tants kestab veel”, Anna Kaneelina “Anna Kaneelina” jpt. Mida on andnud ja õpetanud Sulle koostöö nii erinevate artistidega?
Esiteks näitab juba see nimekiri, mida võib ju pikalt jätkata, kui lai on meie väikese Eesti muusikaline spekter! Kõigi nende kollektiivide taga on isiksused, nägemused, kogemused. See on üks aspekt, mida olen kogenud – väga põnevate sisemaailmatega inimesed otsimas muusikalisi väljendusi.

Teiselt poolt on kindlasti oluline õppetund olnud kiire kohanemine uutes olukordades. See pole lihtsalt hea näo tegemine täiesti võõrais vetes, vaid endast parima andmine, et stiililiselt erinevates oludes sulanduda. Selle hulka kuulub alati ka üksjagu eeltööd.

Kolmas punkt võiks olla see, et inimene on lõpuks ikkagi olulisem kui muusika. See ei tähenda, et hambad ristis peab kõik projektid läbi suruma, vaid pigem tuleb ka erimeelsuste korral otsida inimlikku lahendust, mis ei “lõhuks” kedagi ära, vaid aitaks ikka edasi.

Oled korduvalt maininud, et isiklik elu ja töö peaksid olema tasakaalus. Milles see tasakaal Sinu jaoks väljendub ning kuidas seda lood ja hoiad?
Mulle tundub, et selle indikatsiooniks võib pidada suhteid lähedaste ja kolleegidega. Olen ikka üritanud nii toimetada, et muusikaline tegevus neid suhteid põhjendamatult ei halvaks. Sellisel juhul ei suuda ma muusikast ka sellist rõõmu leida, mida kogen läbi tervete inimsuhete.
Tõsi on, et tihedamatel perioodidel jääb isiklik elu sageli tahaplaanile ja episoodiliselt on see täiesti normaalne. Mõned asjad vajavad suuremat keskendumist ja jätavad ülejäänu pigem pinnapealsesse vormi. Oluline on aga sealt õigel ajal väljuda ja tunda rõõmu ka kõigest muust väljaspool muusikat.

Kui vaadata nädala lõikes, siis usun, et kristlik printsiip hingamispäeva pidamisest (vähemalt üks päev nädalas tööst täielikult puhata) on reaalselt ainus jätkusuutlik vorm olla produktiivne ja samas õnnelik. Muusiku elukutse üks varjukülgi on, et justkui kogu aeg peaks kättesaadav olema. Arvan, et see pole mõistlik. Ka tihedal perioodil võtta teadlikult see üks päev nädalas, aeg-ajalt mitmeid päevi, et tõesti puhata, annab lõpuks viljakama tulemuse. Praegune eriolukord annab vast kõigile selle võimaluse oma ajakasutus üle vaadata ja vastavaid korrektuure teha. Nii ka minule.

Eelpool mainitud muusikud tegutsevad erinevates žanrites – koorilaul, jazz, pop, soul. Oled samuti eksperimenteerinud nii svingi kui ka gruuvi helidega, ent Sinupoolselt juhitud koosseis Joel Remmel Trio viljeleb meloodilist jazzi. Kõigist võimalikest valikutest, miks oled valinud selle tee?
Võib öelda, et olen aastatega jõudnud üha lähemale jazzi traditsioonidele. Sellele, kust see muusika läbi sajandi on tulnud. Teisalt aga jääb alati minuga klassikaline algharidus ja igatsus paeluvate meloodiat vastu. Eks konkreetses ajahetkes sõltub lõpptulemus pigem mitmetest aspektidest ja ma ei välista enda jaoks loomingulisi kannapöördeid, aga mõningase settimise järel on püsima jäänud just need väärtused, mis ka täna (loodetavasti) mu muusikas välja paistavad/kuulduvad. Kindlasti on seal swing’i, gruuvi ja mängulist improvisatsiooni. Loodetavasti on seal paeluv meloodia, mida inimesed saavad endaga kaasas kanda.

Milline näeb välja Sinu loomisprotsessi – kust saavad alguse ideed; kuidas jõuab lugu idee algest lõppversiooni?
Loomisprotsessi on küllaltki raske kirjeldada. Tunnen, et seal on nii palju muutujaid, mis ei sõltu otseselt minust. Pean silmas just algideed mõne loo kirjutamisel.

Aastatega olen täheldanud, et kümne muu toimetuse keskel väga säravaid ideid pigem ei sünni. Samas ei saa loota ka sellele “hetkele”, et järsku tuleb ja siis ongi olemas. Ilmselt on tõde seal vahepeal. Algideed tulevad pigem ajal, enne mida olen saanud puhata, end laadida.

Lõppversioon sünnib aga pikema aja jooksul, kui on katsetatud erinevaid variante antud motiivi kallal. Mõnikord võib see võtta päevi, nädalaid. Teinekord saab lõppviimistlus ka juba mõne tunniga valmis. Kuna aga suurem osa loomingust on mõeldud ansambliga esitamiseks, siis küpsed versioonid sünnivad ikka koos ansambliga, mil kõik muusikud omapoolse sisendi pakuvad ja sünnib tervik.

Rääkides tervikuni jõudmisest, kumba naudid rohkem – protsessi või tulemit?
Kui nii mõelda, siis ilmselt naudin enim laval olemist, mil saab tehtud töö vilju nautida. Seal on tunda üldjuhul ka kõige objektiivsem pilt loomingust ja näeb ära, mis meeldib ja mida võiks muuta. Hetkel, kui suurema koosseisuga pole väga võimalik üles astuda, ootan juba pikisilmi, et jälle laval olla ja tehtud töö vilju nautida. Usun, et seda ootab ka kuulaja.

Hiljutises intervjuus Sirbile kirjeldasid oma trio muusikalist teekonda ning ütlesid, et katsetad muusikalise lihtsuse saavutamisega püüdes mitte kinni olla väga keerulises karkassis. Kumb on Sinu jaoks suurem väljakutse, kumb pakub rohkem põnevust – taotleda keerukat ülesehitust või helilist lihtsust? Miks nii?
Hetkel tundub, et tähendusliku, samas lihtsa ja arusaadava muusika loomine on suurem väljakutse. Loomulikult on oma võlu ka keerukusel ja väljatöötatud detailidel, aga tänasel päeval seda endale eesmärgiks ei sea. Igatsen ilmselt seda tunnet, et keerukad asjad saaksid sooritatud näilise kergusega. Selle nimel tuleb kõvasti vaeva näha, aga sellest tulenev rõõm on ka sedavõrd suurem. Õpinguaegadest on meeles need pusimised, kus lõpuks seda kergust ikkagi ei saavutanud ja tol hetkel tundus see põhjendamatu. See aga ei tähenda, et kramplikult kõigist keerukustest eemale hoian. Pigem lihtsalt üritan adekvaatsemalt hinnata, kas need on põhjendatud ja kas see annab muusikale juurde või pigem võtab midagi ära.

Palju on räägitud Su taustast – oled sündinud muusikute perre, oled kirglik jalgpallifänn ning oluline osa on ka religioonil. Kas ja kuidas kajastub Su maailmapilt Su muusikas?

See on mõnes eelmises küsimuses ilmselt ka läbi kumanud, et isiksuse osa muusikas on minu jaoks väga olulisel kohal. Mitte, et elu peab olema kuidagi suhkruselt magus ja üdini õnnelik, aga tasakaal peab olema. Siis on, mida ka välja jagada.

Üritan seda teadlikult ka oma muusikasse panna. Sel hetkel, kui taipan, et teen asju veidi liiga isekate mõtetega, üritan olukorda pausile panna ja uuesti alustada. Ülbus on ilmselt üks suurimaid komistuskivisid, mis muusiku teekonnal ette võib sattuda.

Jalgpalliga seonduvalt olen ilmselt õppinud nii emotsioone välja näitama kui neid ka vajalikul hetkel ohjeldama. See on oluline ka muusikas, et säiliks teatav ülevaade olukordades, mis n-ö kontrolli alt väljuvad ja lendu lähevad. Siis pole tegu kaosega, vaid pigem põneva kõrvalpõikega, mis on kaasahaarav, mitte hirmutav.

Andsid just välja sooloalbumi “Live at Taff Club”, mille salvestasid Mustpeade majas laiv kontserdil. Mis tegi selle õhtu erilisemaks teistest taolistest kontsertidest, mida olen andnud, ent mis pole jõudnud helikandja loomiseni?
Kindlasti oli õhtu eriline juba seetõttu, et polnud varem nii suurt etteastet päris üksinda ette võtnud. See lõi päris tugeva eelduse, et lavanärviga maadelda. Aga eks sedavõrd sai antud kontserdiks ka rohkem end ettevalmistatud. Kuna päris iga kontserti ei õnnestu piisava kvaliteediga salvestada ja ei pruugi ka üldiselt tingimused vastavad olla, siis seetõttu on neid salvestusi varem tehtud pigem enda tarbeks.

Teisalt oli loomulikult eriline selle õhtu õhustik, kuna saalis oli palju tuttavaid ja kolleege, kes olid tulnud minuga koos sünnipäeva tähistama. Usun, et salvestus on nii mulle endale kui teistele kohalolijatele heaks mälestuseks antud õhtust, mis tõepoolest kauaks meelde jääb.

Milliste mõtete ja emotsioonidega kuulad seda plaati täna ise otsast lõpuni?
Tänaseks on nii palju seda plaati kuulatud, et enam seda väga ei tee, pigem kuulan episoodiliselt mõningaid kohti. Kui aga satun kasvõi juhtumisi selle salvestuse peale, siis enamasti meenub kogu see õhtu ja olustik. Katsun seda enda mälestustes värskena hoida ja album aitab sellele kindlasti kaasa.

Kas on veel olnud sedalaadi erilisi esinemisi, mida pead tänaseni eredalt meeles?
Kahtlemata on nii mõnigi esinemine eredalt meeles. Kui nii mõtlema hakkan, siis ilmselt on nad kategooriatesse paigutunud. Taff Club’i kontsert jääb pikaks ajaks meelde kui üks esimesi suuremaid ülesastumisi sooloklaveril. Joel Remmel Trioga on nii mõnigi ere seik meeles kontsertidest, mis on eriliselt lendu läinud, eriti just koostöös Jukka Eskolaga. Ja siis on veel eraldi kategooria esinemistest suurtel lavadel, mis kahtlemata kaua meeles püsivad. Sellele vastukaaluks aga ka õdusad kontserdid erilistes Eestimaa paikades ja kodudes, sageli ka üsna piiratud kuulajaskonnale. Seega võib öelda, et mälestusi on üksjagu kogunenud ja usun, et neid lisandub kindlasti veel.

Ütlesid eelmisel sügisel Edasi.org intervjuus, et inimestesse ei talletu mitte niivõrd filigraanne esitus ja detailid, vaid muusiku hoiak ja suhtumine publikusse. Palun ava seda mõtet?
See mõte oli kantud küsimusest, et mis siis publikule võiks kontserti jälgides korda minna.

Mulle tundub, vähemasti nii palju kui olen nii laval kui publiku hulgas istudes kogenud, et inimesed ootavad kontakti laval olijaga. Sellepärast ju kontserdile minnakse. Aga kui artist on selles suhtes ükskõikne, ei ürita mingit sidet publikuga luua, siis ei pruugi ka muud jõupingutused vilja kanda. Usun, et see kehtib eriti just jazzis, kus ju tegelikult suur osa muusikast sünnib kohapeal improviseerides ja erinevad impulsid võivad tulla ka publikust.

Kui mõelda kodumaistele sündmustele, siis mõned kontserdid Philly Joe’s jazziklubis on seda eredalt tõestanud, samuti üksjagu Jazzkaare kontserte, mille järel nii artist kui publik lahkub silmnähtavalt õnnelikena.

Nõus, jazzi improvisatoorne iseloom soodustab seda. Ent ometi ei tundu, et kõik hinnatud muusikud publikuga sideme loomist taotlevad. Mis Sa arvad, miks see nii on?
Publikuga suhtlemine on siiski artisti isikliku otsuse küsimus. Ei väida, et minu nägemus asjast oleks ainuõige, aga usun, et üsna paljud mõtlevad samuti. Kui tagasi mõelda, siis nooruses jäi sageli side loomata arvestatava lavanärvi või ebakindluse tõttu, et mis minust siis täpselt arvatakse, kui end rohkem publikule avan. Aastatega on see pigem muutunud.

Teiseks on ka siin stiililine küsimus ilmselt määrav. Teatud muusika ei soosi väga vahetut suhtlemist publikuga ja nõuab veidi rohkem barjääri. See ei tähenda kuidagi ülbet hoiakut, aga võib olla suuremat keskendumist. Ja ilmselt on ka neid, kelle jaoks publikuga suhtlemine, sideme otsimine, lihtsalt hajutab liialt tähelepanu, mille tagajärjel muusikaline tulemus kannatab. Sellisel juhul on üsna loomulik, et valitakse keskendumine põhitegevusele ehk muusika esitamisele.

Oled öelnud, et Esbjörn Svenssoni trio ja Monty Alexanderi trio jätsid Sulle lapsepõlves sügava mulje. Millised albumid on aga hilisemas elus Sind ja Su teekonda oluliselt mõjutanud?
Olen palju kuulanud Herbie Hancock’i ja Brad Mehldau muusikat. Ilmselt seetõttu on nad rohkem fookuses olnud, et tegemist on pianistidega. Mõlemad on ka küllalt laia spektriga muusikud ja olen leidnud erinevatel perioodidel erinevate albumite kaudu rohkelt inspiratsiooni. Viimasel ajal olen (taas)avastanud Frank Sinatra koos Count Basie’ orkestriga, ajatu klassika. Samuti on Jacob Collier’i muusika väga paeluv. Oma koht on alati olnud ka gospelmuusikal, nii Tasha Cobbs Leonard, Doobie Powell kui nii mõnigi teine artist on väga mõjus. Ja tegelikult jääb sinna kõrvale alati ka sümfooniline muusika, kuhu ikka ja jälle tagasi pöördun.

Kas Sul kõlavad peas juba mõne järgmise projekti lood?
Nii mõndagi uut on kogu aeg sündimas. Täna võib olla rohkem iseseisvalt, kui enne koju jäämise aega. Aga ettevalmistused käivad, eelkõige sügise poole vaadates, kui õnnestub osaleda Eesti Draamateatri lavastuses “Lehman Brothers”. Lisaks on mõtted ka järgmises kevades, mil Joel Remmel Trio oma 10. tegevusaastat tähistab. Enne seda jõuab loomulikult väga mitmete projektidega tegeleda ja (loodetavasti juba varsti) lavale jõuda. Usun, et seda on kõik muusikud juba pikisilmi ootamas, et saaks koos musitseerida, sest iseseisva ettevalmistusega võib teatud maani tegeleda, aga vähemasti jazzis on väga keeruline lõplikku pilti tunnetada, kui pole ühiselt pilli mänginud. Kui muidu ei saa, siis täidame suvel kõik koduaiad jazzihelidega.

Hoia Joel Remmeli muusikaprojektidel silma peal: kodulehel, Facebookis, Joel Remmel Trio Facebookis, Instagramis

Sooloalbumi “Live at Taff Club” saad soetada Biit Me plaadipoest, Apollost, Laseringist või 311.ee-st. Albumit saad striimida Spotifyst:

Fotod: SADU projekti “9 hümni vabadusele” tarbeks